Minu ilus elu maal

OhhHissand, mis raamat! Perekool klantspaberil. Sirutasin kohalikus raamatukogus kergemeelselt käe teose järele (mille yhe teise, samateemalisega lihtsalt segi ajasin), loomulikult prokrastineerimise eesmärgil, aga no see eesmärk täitus sedakorda kyll erakordselt kiiresti. Raamat räägib vahetu ja siira hingepäeviku vormis kyylikute, mehe ja kolme lapse kasvatamisest ja lõpeb mõttega, et tahaks minna riigikokku. Teksti vahele on põimitud ka mõned suhteliselt adekvaatsed arvamusartiklid, ma olen ka täitsa nõus sellega, et lapsi ja lastega emasid tuleks avalikus ruumis tolereerida, aga no need ongi omal kohal maakonnalehe kolumnidena, kust nad võetud on ja kus neil on kõige suurem potentsiaal jõuda vajaliku sihtgrupini, õelate mooride ja šovinistlike tymikateni, kes ise ka siiralt usuvad, et laps on puue ja et väikelapse ema aju muutub mõtlemise jaoks kõlbmatuks vähemalt rinnaga toitmise lõpetamiseni. Mul ei oleks midagi selle teksti vastu, kui see oleks jäänudki blogisse ja maakonnalehte. Aga kõvade kaante vahel oli see ikka hoop allapoole vööd. Ise olin ka loll, muidugi, et end toote väliskujust petta lasin.

Naksitrallid ja Okasroosike

Ja tänased omaloominguminutid sisustab Poeg&Pärija (kirjaviis muutmata; täppe ja kriipse siiski siia-sinna lisatud).

"Naksitrallid ja Okasroosike"
Kui naksitrallid olid peale hundi pesakonda taas vabad kui linnud sõitsid nad koos omale armsaks saanud furgooniga seiklema. Nad nägid teel võssa kasvanud lossi. Legendi järgi leitakse sealt lossist võti mis avab kõik uksed kaasa arvatud kurbliku kaunitari toa. naksitrallid läksid sinna poole nad aurustasid maapinnast vee keetja abil vedeliku ning taimed närbusid naksitrallid said võtme ning jõutsid tusase uinunud kaunitari tuppa kaunitar ärkas andis naksitrallidele au märgid ning läks Laia maailma oma printsi otsima!

Nature morte

Hingedepäeva puhul väike nature morte. Yks loomne, teine taimne, et oleks korrekt ja igale maitsele.

P6rand

põrandal on elamise jäljed
kunagine lakk on kulund maha
oma elu keerulised ääred
ämblikud on jätnud ahju taha
kulunud koht ajab pinde
parandada ei saa
kinni katta ei raatsi
raha ei ole ka
kõik on mu omad jäljed
pliidi ja puukasti ees
kraanikauss, kylmkapp ja purjed
pakitult ootamas teed

Aed ja muld

Pilte jälle pikka aega vähevõitu. Asja parandamiseks pildikesi majaymbruse aiandussaadustest pluss yks tagaaiaga seotud luuletus. 

Mineval suvel kõrvetada saanud kaktused on endale sel suvel kasvuhoones uued, erakordselt tyynet rohelist värvi lylid kylge kasvatanud. 

Saialillepeenar võrgukuuri endise väravakoha nurga taga. 

Kirkama päikesega on seal väga vahemereline. 

Sa oled yhtaegu kaval ja lihtsameelne

Sa oled kõige uhkem liblikas, kes eales

sattund mu aeda

Sa oled hall kass, kes hiilib sellesama

liblika järel

ja ma murran su maha

Liblikas

non-stop SETO

Väga punk tykk. Sygavalt irooniline pilk identiteedimajandusele. Isiklikult läbi tunnetatud. Respect, mis muud ma oskan ytelda.

Georg Ots

POTS!

GEORG OTS!

POTS!

VEEL ÜKS GEORG OTS!

POTS!

JUBA KOLMAS GEORG OTS!

POTS!

NELJAS OTS!

POTSA! POTSA! POTSA!

KOLM VEEL TAKKAOTSA.

POTS!

KAHEKSAS GEORG OTS!

VAIKUS!

SAIDKI OTSA.

GEORG OTS – POTSATAJA

(SEE POLE PEALKIRI, VAID ALLKIRI.)

Mul kukuvad õunad sedasi vastu katust. Aga luuletuse kirjutas tundmatuks jääda sooviv literaat Pärnumaalt. Juba hea paar aastat tagasi. 

Päikesetormid

Lugesin Linda Hogani "Päikesetormid" korralikult läbi. Haakis hämmastavalt hästi kõige sellega, millega olen viimasel ajal oma vaba aega sisustanud: vetevõrk, vesitsi liikumised ja liikumisteed, looduse kohta käivad naisteadmised (nii teoreetiliselt), ökofeminism (nii teoreetiliselt), aga ka mõtisklused maailmast ja selle otsast, mida eeskätt armas järelkasv on teemana terve suvi läbi ylal hoidnud. Maailma kiire ärakulumise vältimiseks oleme kogunud vihmavett kasvuhoonetaimede kastmiseks, vahetanud mõtteid taaskasutuse, mõttetute plastmassasjade tootmise ja tarbimise yle, aga ka Universumi ulatuse ja selle yle, mis võiks saada siis, kui inimene ära sureb. Mulle meeldib väga see seletus, mille Hogan annab vana (ja pealtnäha surematu) indiaaninaise Dora-Rouge'i suu läbi: et me oleme nagu vaglad, kes omaenese kehast toituvad, ega kujuta ette, mis siis saab, kui kest on läbi näritud - aga yldiselt saab siis liblikaks.

Teatrisuvi

Kuressaare Linnateatri suvelavastuste suhtes on mul vist mingi kogumiskirg tekkinud, ei suuda enam yhtegi vahele jätta. Seekordne oli jälle täitsa tore, igatahes toredam kui paar eelmist. Iseäranis muidugi lavakujundus ja kostyymid (kui juba õppind moekunstnik kiidab, siis nii on), aga kogu lavastus ja näitlejad ka. Toimetaja pilguga vaadates oleks võind mõned lavavõitlusstseenid lyhemaks või välja kärpida ja võtmestseenis oleks tulnud välja vahetada nii lapi nõia osatäitja kui ka tema peakate, et poleks kätte nii kooliteatriks kiskunud. Arutasime, et keda seal oleks võinud rakendada ja ega midagi targemat välja ei mõelnud kui seesama saarlane, kes Ekke ema mängis (vanaeite markeerivate rippuvate tisside eest ka 10 punkti kostyymikunstnikule!). See oleks sisuliselt ka loo kokku linkinud, eks see mõistuse hääl tule ikka yldjoontes yhest allikast.
Aga võitlusstseenide jaoks võiks lavakunstikool teinekord endale mõne vanatantsuprofi palgata. See, mida pyhapäeval Toomel vanas kirikus näha sai, oli ikka viimasepeal äge.
Tõstamaal käisime ka teatris, aga selle võib, jumal paraku, kokku võtta kolme k-ga: keskpärane keskklassi kitš. Ajalooliselt on suveteater Eestis välja kujunenud uue iseseisvusaja algul, kui näitlejate puhkused läksid sama lyhidaks kui muudel inimestel ja siis oli vaja neile vegetatsioonihooajaks ka mingit mõtestatud tööd välja mõtelda. Nyyd, kus enamusel näitlejatel nagunii mingeid pysilepinguid ei ole, on vist tõesti õigustatud teatrikylastaja U. imestus, et ei tea mida need eestlased sealt suveteatrist ikka nii hoolsasti otsimas käivad.

Noor teadlane

Mõned arvavad loomingulise protsessi olevat niivõrd keerulise, et seda õpetada üleüldse ei saa, ning et peab paratamatult ootama, kuni noor töötaja töö käigus seda ise tundma õpib. Sealjuures ollakse ekslikult arvamisel, et nii palju, kui on teaduslikke töötajaid, nii palju on ka individuaalseid meetodeid. Siin on tegemist kahe mõiste - ühelt poolt meetodi kui teatud võtete kogumi ja teiselt poolt marksistlik-leninliku tunnetusmeetodi ilmse segiajamisega. Neid mõisteid aga segi ajada ei või. Igas teaduses ja isegi igal teadlasel on muidugi oma uurimisvõtted. Ent see ei välista sugugi nõudmist, et iga eriteadlane juhinduks tunnetuse ühtsest marksistlik-leninlikust metodoloogiast.

J. Ivanov, "Noor teadlane, elu nõuab rohkemat!" Rahva Hääl nr 284 (6395), 4. detsembril 1963, lk 2.