Kasetohukirjad

Kõik algas sellest, et tekkis tunne, et peaks nagu raamatuaastat tähistama. Algul tuli ühe raamatunäituse mõte (see sai teoks), siis teise oma veel, aga see alles võtab kuju. Kuna mul õnnestus idee mõningal määral maha müüa kolleegile slavistika osakonnast, siis hakkas see suve jooksul tema peas oma elu elama ja sügisesel taaskohtumisel surus ta mulle esimese asjana pihku priske siilu  kasetohtu ja vajalikud tarvikud, et selle peale teha üks kena tohukirjareplika. Võtsin hoogu, harjutasin, tegin (vt allolevat pilti). 

Mis pani mind üleüldiselt huvituma kasetohukirjade teemast. Mulle tundub, et seda ainsat karjalakeelset (kirja pandud osaliselt slaavi tähtedega, osaliselt ruunikirjas) teksti ei ole veel ammendavalt lõpuni tõlgendatud. Oma käega selle kirja mitu korda läbi tegemine näitab kätte mõned nüansid, mida lihtsalt peale vaataja ära ei taba. Võrdlemiseks peaks muidugi mõned slaavikeelsed ka ümber kirjutama.  

Siis avastasin, et tuntud fennougristikaentusiast Arvo Valton on 2010. aastal avaldanud romaani "Kirjad kasetohul". Lootuses, et Valton seal ehk ka midagi kirjade sisu kohta ütleb, tormasin keldrisse, haarasin riiulist raamatu ja lugesin selle mauhti läbi. Midagi ta ei ütle. Kirjeldab Novgorodi kandi ühiskondlik-poliitilisi olusid 11. sajandi algul ja 20. sajandi lõpul, laseb mõlemas ajastus tegutsevatel noormeestel jõuda oma südamedaami, khm, mitte nii otse südamesse, aga muudesse strateegiliselt olulistesse kohtadesse, heietab midagi muinasjuttudest ja tõstatab muidki eksistentsiaalselt olulisi küsimusi, aga kasetohukirjadest - mitte üks sisuline sõna. Noh, ilmselt mu ootushorisont oli teises kohas kui see, kuhu vanameistril oli plaan see paigutada. Mis teha. 

                                                          

Rahvausund tänapäeval

Mineval nädalal käisime tudengitega ekspeditsioonil raamatukogus. Kuna me plaanitud viiest hoidlakorrusest jõudsime läbi tuustida ainult kaks, käisin ülejäänud peale loengu lõppu järelnoppimise korras ise läbi. Üks avariiulist leitud teos, mida ma kodumaal polnud enne näinud, oli 1990. aastast pärinev konverentsiteeside kogumik Traditional Folk Belief Today, pühendatud Oskar Looritsa 90. sünniaastapäevale. Iseenesest hea, et keegi seda sealt ei leia ega laenuta, sest see inglise keel, mis noist teesidest vastu vaatab, võtab ikka silmast vere välja. Eks esimesed sammud rahvusvahelistumise teel ole ikka vaevalised. 

Üks kogumiku arusaadavamaid (ja ka valgustavamaid) lauseid leidub ühe Moskva uurija jutu lõpus (eks neil vast oli seal keskusasulas vähe rohkem ressurssi ja ligipääsu võõrkeelekompetentsidele kah) ja kõlab sedasi:

The 70 years of the systematic struggle of the Soviet power with God (but not with Devil) brought about the following results: the faith in god has been destroyed or pushed inside, it manifests itself in ethic norms while outside there remains the fear of the "black" evil word and deed. 

Olukorrast töölaual

Pilt on tehtud mineval nädalal, aga olukord töölaual on jätkuvalt sama (segane). Ülemine raamat on taaskord topeltavastus - esmalt, et vahi, kui vahvasti vanamees kirjutab geneetiliselt värvipimedate omailmast, tähistaevast, saartest ja seiklustest. Samuti on ülilahe lugeda kivisse jäämise kogemuse kirjeldust otse neuroloogi sulest. Ja siis teine avastus, mis on mind varemgi tabanud - et kui hakkad otsima, et ei tea mis ta ka praegu teeb, siis tuleb loomulikult välja, et juba surnd. 

Alumine raamat on Kanada põlisameeriklaste esseekogumik, millest on plaan eelseisval kuul järjekordsel kanadistikakonverentsil hakata vett välja pigistama.  

Ja oma raamat, mis peab detsembriks olema juba materiaalse kuju võtnud, on ikka veel nii ripakili kui olla saab. Njaa. 

Rannakülas

Oleme tagasi üle lombi. Suvehooaja lõpetuseks käisime Rannakülas (kohalikus pruugis Beach Village; joonis 1) ja bongasime sinimustvalget maja (joonis 2).

Joonis 1.

Joonis 2. 

Reisikiri

Taas teateid reisilt, sedakorda ümbereestitripilt. 

Raplas Marju kohvikus saab osta kringlit tükikaupa. 

Kempsus aga on vaheseina külge ehitatud käekotiriiul. Mitte mingi näkane nagi, vaid riiul, mõistate? 

Trikster

Vahel võtab aega, enne kui mõte ennast peas korralikult sõlme saab. Üks väike ilmutus tekkis seoses hiljuti loetud raamatuga, kui hakkasin mõtlema, et seal nimetati triksterit nimega Nanabush. Mis kõlab kahtlaselt sarnaselt YMCA camp Nan-a-Bo-Sho-ga, kus ma kunagi möödunud sajandil laagrikasvatajana töötasin. Ehk et siis Noorte Meeste Kristliku Ühingu lastelaager Põrguline. Kusjuures pooled kasvatajad olid seal juudi päritolu. Kultuuriline mitmekesisus ameerika moodi. Miks ma ei imesta... 

Reisid, lühemad ja pikemad

Ees seisab taaskord üks pikem reis. Et keerukat pakkimist edasi lükata, kasutan juhust ja meenutan siinkohal veel üht äsjast lühemat reisi, mis viis kõigest kaardil suurema rohelise rõngaga näidatud piirkonda. 

St. Jacobsi linnas ja selle lähistel elavad mennoniidid, kelle jaoks on linnakeses eraldi parkimisplats varjualusega hobuste ja kaarikute jaoks. Mõned neist pargivad muidugi ka lähedalasuvatel haljasaladel. Ülesanne: leia pildilt parkiv hobune. 

Külastasime lahingukuulsuse paiku. Pildil Kalevipoja mõõk Seedriorus.

 

Sainte Marie among the Hurons on iseenesest väga lahe vabaõhumuuseum, mis taasloob 1639-1649 külakese, kus jesuiidid ja kohalikud koos elasid ja üritasid üksteist mõista (mis aga mõistagi väga kaua ei kestnud). Esialgu mind hämmastas, et tipide ja pikkmaja katteks oli kasutatud plastmassist saarekooreimitatsiooni, aga äikesevihma ajal pikkmajas tule ääres istudes ja muuseumitöötajatega juttu vestes selgus, et kohalikud saared surevad ära Hiinast sisse toodud kahjurputuka tõttu ja neilt ei saa enam koort võtta - niisiis tuuakse selle asemel Hiinast sisse plastmass-saarekoort....

Ühtlasi sai mitmeid loodusväärsusi ja matkaradu külastades selgeks, et Kanada kujutab endast suuresti hiiglaslikku graniidilahmakat, mida jää on kõvasti hööveldanud ja mõnes kohas on siis lihtsalt natuke vett jäänud kivilohkudesse kinni - kus on suurem veekogus, see pole veel soostuda jõudnud, mujal on soo ja lodu ja kurjad sääsed. 

Sellised jääjäljed. Aga kurjade sääskede vastu õmblevad virgad naised Powassanis selliseid hõlste, millel saab kapuutsile võrgu lukuga ette tõmmata. Ja keelduvad oma töökoda hiinlastele müümast. Kui poes parasjagu kedagi ei ole, saab omaniku kohale kutsuda allpool näha olevat lehmakella helistades. 

Linnade põletamine

Sattusin jälle allkorrusele kodutute  raamatute riiuli juurde ja sealt jäi Kai Aareleiu Linnade põletamine näppu. On ikka läbinisti kurb raamat. Ainult kaanekujundus on ebaõnnestunud, sest hästi läbi mängitud kaardid näevad teistsugused välja. Ruutud vist isegi on ok ja vähemalt selles mängus, mida mulle meeldib mängida, saab ässast ja kümnest atškoo kokku küll. Aga noh, ega ma tegelt ei tea, mis selle kaanekujundusega mõeldud on. Natuke nagu langeb tervikust välja. 

Illustratsioon: meeskäsitööd raudteetagusest sillavahi maja-muuseumist. Pidade olema vahtrasiirupivormid. 

Tiina

Kui siin Flow'ga seoses märkisin, et talgukorras tegemine võiks uuesti au sisse tõusta, siis väliseestlaste film Tiina (1976) Kitzbergi Libahundi laiendatud tõlgendusena just seda teebki. Filmis lõi kaasa enam kui 100 inimest, ilmselt peamiselt näitlejatena, sest enamuse filmiasjandusega seotud rolle täitis Edmund Martin, kaupmehepoeg Pärnust, kes lisaks filmitegemisele tegeles plastmassitootmise ja mustridisainiga. Aga olgu öeldud, et ta oli ka Austrias filmilavastamist õppinud ja aitas 30.-il käima joosta Eesti Kultuurfilmi. Peaosas oli Martini abikaasa Valli. Üldiselt tekstitruule loole on külge keevitatud veel raamjutustus süngest orjaööst ja vihast mõisa vastu (illustreeritud joonistuste abil) ning hulgaliselt isetegevusstseene (rahvatantsijad, suvised külapidustused, koreograafiline tuterdamine õllevinku ümber jne), mida ilmselt oli vaja selleks, et kogu kogukond end ühise asja eest väljas tunneks olevat. Küllap tundis ka. 20. sajandil on seda teost linastatud Põhja-Ameerika mandril 2 korda ja Eestis samuti teadaolevalt 2 korda; pühapäeval oli tegemist esimese avaliku seansiga 21. sajandil. Kogukonna huvi ja tunnustus on alles. See seanss ei jää viimaseks, ma ütlen!

Detroit, Detroit!

Võtsin julguse kokku ja käisin lihavõtte aegu USAs, seal laulis Nick Cave and the Bad Seeds poole odavama hinna eest kui siin Torontos. Jutud piiriületustel tekkivatest tõrgetest olid küll suhteliselt hirmutavad, aga ma tahtsin isiklikult omal nahal näha, kui hull siis ikka on. Kõik võimalikud ja võimatud dokumendid trükkisin välja ja võtsin kaasa, neid läks vaja ka. Telefoni tegin puhtaks, ei mingeid suhtlusäppe ega mineva-aastasi Maroko-pilte enam. Deklareerisin välisministeeriumi lehel reisi ohtlikku sihtkohta. 

Detroit ise on muidugi chill, tavalised inimesed elavad ikka edasi oma harjumuspärast elu, poliitikast ei kõnelenud kellegagi. Kui välja arvata see, et Molly mainis, et Fulbrighti rahade külmutamise tõttu on raske stipendiaatidele tagasilennupileteid hankida. 

Paiskan siia peotäie pilte suvalises järjekorras. Kui jumal lubab, lähen teinekord veel.

Michigani suurim kasutatud raamatute pood. Näeb välja nagu tapamaja, aga välimus on petlik. 

Sees on neli korrust nagisevaid puupõrandaid, kusagilt kokku kraabitud ja improviseeritud riiuleid ja juhatussilte, meeletutes kogustes kirjavara maeiteakust (eestikeelse ilukirjanduse sektsioonis oli paarkend köidet, peamiselt Orto kirjastatud asju ja mõned Tammsaare teosed Geislingeni päevilt). Lolliks võib seal minna. Õnneks mul oli ainult pool päeva aega ja lihavõtte puhul oli pood pühapäeval kinni. 

See on mu ainus pilt kontserdipaigast, vabamüürlaste templi suurest saalist. Lapsel on õigus, mulle ei tohiks anda telefoni mitte mingil muul otstarbel kui ainult kõnede tegemiseks, aga eks ma pean selle nagunii minema viskama varsti, sest ta ei toeta 5G-d. No natuke laenikerdusi on siiski näha. 

Kasutatud plaatide pood. Rõõmus DIY-vaib siingi. 

Stevie Wonder...

...ja katke Detroidi muusikaskeene tänapäevast.

Detroidi Tiigrite koduväljak, seal mängitakse pesapalli. 

Noh ja ongi vist põgus tiir peal kah.