Baisha laht

Taiwani reisikirja kolmas ja viimane osa.  

Pühapäeva puhul sõitsin põhjarannikule ja vaatasin poolteist tundi järjest merd. Oleks võind veel vaadata, aga pimedaks hakkas minema ja eks lennukile jõudmisel ole ka omad positiivsed aspektid. 

Sihuke näeb Baisha laht välja bussika tagant vaadates. 

Sihuke näeb Baisha laht välja lähedalt vaadates (no peaaegu vööni märjaks sain selles kohas seistes paari hetke pärast).

Sihuke on samalt kohalt vaade teisele poole. Ja see plastprügi ei vedele seal selle pärast, et nad ei viitsiks seda ära korjata, vaid sellepärast, et seda tuleb iga päev merest juurde. Inimkonna toodetud plastprügi hulk on määratu ja sellel ei ole lõppu, tema nimi on leegion. Mis ei tähenda, et peaks kuidagi prügi teemal püssi põõsasse viskama, pigem vastupidi, aga tootmine tuleks lõpetada ja vastutus peaks olema plasti tootjal, mitte ainult lõpptarbijal.   

Toimetaja kohvik

Just selline imeline asutus leidub otse meie Avaliku sektori töötajate öömaja nimelise hotelli taga. Väga mõnus õhkkond, laudadel on raamatukogu lugemislambid, lugeda saab nii kohvikupidaja enese kirjastatud raamatuid kui mitmesuguseid kunsti-ja kultuurialbumeid, enamus neist küll paraku üsnagi haaramatus traditsioonilises hiina kirjaviisis, aga joonealused märkused on siiski ladina tähtedega, neist saab aru. Joonealuste märkuste lisamise hõlbustamiseks on siin võetud kasutusele ka tava kirjutada märke vasakult paremale, mitte ülalt alla, ja märgirea suunast tingituna avaneb ka raamat ise siis vastavalt kas paremast või vasakust servast. Ei saa öelda, et nende raamatutega igav hakkaks! Kõik kaks korda, kui ma seal nüüdseks käinud olen selle reisi jooksul, on tulnud lasta ennast enam-vähem välja visata - nii mõnus on, et ise ei taipa ära minna, kuigi sulgemisaeg on avalikkusele nähtavas kohas täiesti rahvusvaheliselt arusaadavate numbrite abil märgitud. 

Taifuunipäeva pidasin vahet, siis ei lubanud valitsus toast välja minna. Olevat murdnud mitu tuhat puud Taipeis, ehkki riivas ainult oma nõrgema servaga siitkanti. Aga noh, eks need siinses kliimas kasvavad kiiresti tagasi. 

Kohvi nimi on ka Editor's choice - kätte tuuakse kuubikuteks külmutatud kohvi, kannuke piima ja teine siirupit ja siis ise vaatad, mida ja kui palju kokku kallad.  

Kirjandusmets ja Daan park

Vahepeale ka väike reisikiri Taiwanist - eks seda ole mul elus ennegi ette tulnud, et satun kohtadesse mingite stipendiumide toel, mis tunduvad taotlemata jätmiseks natuke liiga kreisid. Nagu näiteks Eesti-Taiwani teaduskoostöö reisigrant. 

Jeerum küll ma olin mures, et mõnest lennust maha jään, aga ei miskit, jõudsin kohale nagu miiska ja hulkusime pool päeva kohe peale lennukilt jõudmist kohaliku professori assistendi Conradiga mööda Taipei linna ringi enne, kui hotelli sisse sai meldida. 

Jaapani okupatsiooni pärandina on siin rakendatud nõuet, et iga 100 m raadiuses peab olema park. Olevat ka. Üks suuremaid, Daan park, sisaldas toredat välijõusaali, kus velotrenažööri väntamise tulemusena hakkab kõrvalasuvasse tiiki paigaldatud torudest vett purskama ja see omakorda käivitab muid kineetilisi atraktsioone. Vaat nüüd ma hakkan neid välijõusaaale natuke leplikuma pilguga vaatama küll. 

Teine tore koht, kuhu sattusime, kannab nime Kirjandusmets (Kishu An forest of literature), joonis allpool. Paviljon on kunagi olnud jaapani kõrgklassi restoran, hiljem ümber kohandatud riigiteenistujate magalaks, kus siis kunagi on ööbinud ka vähemalt üks (kui mitte rohkem) Taiwani kuulsaid kirjanikke. Nüüd kultuurimaja. 

Taiwani looduskirjanduse kohta ka paar kiiret sõna. 20. sajandil on sellel olnud kaks peamist suunda - romantiline looduslüürika, milles õhatakse lillekeste ja looduse ilu järele ning teisalt ajakirjanduslikud olukirjeldused keskkonnareostusest ja sellega tegelemisest. 21. sajandil on olukord aga radikaalselt muutunud, kuna ilmuma on hakanud kohalike põlisrahvaste lood nende loodustunnetusest. Kuna enamusel oma kirjakeel puudub, siis pannakse need kirja hiina keeles. 

Vareda

Kasutan autojuhtimise ja ahjukütmise arvelt vabanenud aega* eesti kirjanduse värskema varamuga tutvumiseks. Vareda on hea raamat, hästi kirjutatud, Õnnepalu meets Kasemaa, aga välja tuleb ikkagi puhas Mikser. Asja eest on ta kiita saanud. Ja huvitaval kombel algab niimoodi vaikselt ja uimerdavalt, aga kus siis võtab tuurid üles. Ja huvitaval kombel ei saa ka ütelda, et see oleks kuidagi "noorsookirjandus", ehkki noored võiksid seda lugeda küll. Selline sõprade ja enese otsimise lugu, piinlik ja helge nagu Vennaskonna Pille-Riin. (Linkisin meelega ingliskeelse loo, kuna sellel on videoga hulka vaeva nähtud, nagu ka sõnade tõlkimisega, mille käigus küll Ellen Niidu Pille-Riinist on saanud mittemidagiütlev Marianne, mis ilmselt riimus paremini või tundus muidu rahvusvahelisem - paraku läbimurret suurtele lavadele see siiski kaasa ei toonud. Ja parem ehk ongi. Aga Mikser võiks oma loo küll inglise keelde ümber panna, ta oskab küll, ma tean.)

------------------

* joonealune märkus: juhul, kui seda just ei sisusta tudengite poolt hooletu kokkamise tagajärjel lahti läinud tulekahjualarmi puhul ette nähtud käitumine, nagu juhtus käesoleva postituse kirjutamise ajal: magavale lapsele püksid jalga, omale mantel selga, laps ka selga, tatsa-tatsa 18. korruselt treppe mööda alla, õnneks oli ühel majaesisel lillepotil üks serv veel istumiseks vaba, poole tunni pärast, kui õhk jälle puhas, sama teed pidi tatsa-tatsa üles tagasi ja poolelijäänud tegevusi jätkama. 

Risttu(u)les

 

Joonis 13. Lisamaterjale lähiajaloo nüansseeritumaks tundmaõppimiseks. Kõik leidusid TC maja keldris. 

Toidupostitus

Igasugustest toitudest võiks siin juttu teha - jalutad paar sammu, on liibanoni toit, veel paar sammu ja vietnami, paarisaja meetri pärast on terve korealaste asum, igasugu sushidest, sõõrikutest ja maisijahupannkookidest rääkimata. Aga kui tahad rukkileiba, tuleb võtta ette kesmise kestusega matk. 

Sain juhtnöörid kahe poe asjus, ühte peavad venelased, teist ukrainlased poolakad. Kuna viimase juurde ei ole võimalik jõuda ühistranspordiga (vähemalt ma ei tuvastanud ühtegi ühendust, mis oleks läinud lähemale kui poolteist kilomeetrit ja teisele poole ulatuslikku silmusristmikku), siis mõtlesime, et okei, lähme vaatame, mis venkud pakuvad. Ikkagi kohalikud, ehk ka naturaliseerunud. 

Poes oli venekeelne teenindus, kulinaarialeti taga oli korraga 5-6 müüjat, kes omavahel juttu ajasid ja üldiselt väga varmad tegutsema ei olnud, kohe vana hea vene aja tunne tuli peale. Tooteid, siiski, oli igalt poolt, võiks vist isegi ütelda, et Veremaa produktid olid vähemuses. Meie saime sealt kaks pätsi väga head koha peal küpsetatud rukkileiba (üks neist, muide, Borodino leib!), Moldaavia mustsõstramoosi ja kena kotitäie Karumsi kohukesi (nendega vist sai liiale mindud, aga ma panin mõned sügavkülma). 

Väljapääsu juures olid suured alused venekeelsete lehtedega, mida võis tasuta võtta. Ma siis paar tükki noppisin maitsenäiteks. Üks neist oli tihedas kirjas täis sõda ja poliitikat (peamiselt Lähis-Ida), aga sisaldas ka nupukesi Marcello Mastroiannist ja Birgitte Bardot'st. Teine oli värviline ja orienteeritud eakamale publikule (suur kiri, vastavad teemad - hooldekodud, pärandamine, kinnisvara), aga leidus ka mitmesuguseid meelelahutuskuulutusi. Näiteks Toronto Vene Maja korraldab sügisballi, pilet 150 dollarit (tudengitele 100), kus esimeseks päevakorrapunktiks on seltskonna debütantide esitelu. Organisatsiooni logol on kujutatud kahepäise kotka küünte vahel kõlkuvat vahtralehte. 

 

Vana jõgi

Iga päev
kõnnin mööda 

surnud jõge
ta on maha maetud
aga mitte päriselt surnud
siin-seal reetlikult
sopased servad
siin-seal reetlikult
jahe õhk
Ühel päeval
tõuseb ta üles
ja oi seda
Gogoli diskot siis

Sellest kohast käib jutt.

Kunst ja elu

Vahepealne mõttepaus oli tingitud liigsest kultuurihuvist. Heritage Toronto matk linna vähetuntud jäärakutesse ja vana tellisetehase juurde oli väga tore, aga ilm oli külm ja vihma sadas ja paar päeva oligi pouslaki tõttu vahelt kadunud nagu niuhti. 

Oleme aga jätkanud reide ümbruskonna mänguväljakutele omal käel (soomlaste rajatud Sibeliuspuisto paistab iseäranis silma oma suurepäraste ronimisvõimaluste, sh üsna soliidse ronimisseinaga), selle käigus leidnud ka muid muinasjutulisi nähtusi (vt joonis 10).   

Joonis 10. Üks mees (?) on võtnud vaevaks kaunistada oma garaaži küljesein ja uks tuhandete teokarpide, klaashelmeste, vanade pannide, puukujukeste, pisifiguuride ja puuklotsidega. Kleepaineks on kasutatud silikooni, mis tähendab, et mõne aasta pärast pudeneb see ilu koost, kui silikooni kasulik eluiga on lõppenud ja ta jäigaks muutub. Juhin veel tähelepanu asjaolule, et risti kujutised on maitsekalt valmistatud veinipudelikorkidest. 

Joonis 11. Eelmisel aastal nägin MAFFil filmi Hiina (?) vesikressikorjajast ja kui siin korealaste juurikapoes sama taim virnast vastu vaatas, tekkis loomulikult vastupandamatu isu teda näksata. Täitsa söödav hein on. Tegin ka redise-vesikressi hautist, sest see korealaste komplekteeritud peotäis oli ikka liiga suur lihtsalt toorelt nahka pistmiseks. Peenikene nimi on tal vist ürt-allikkress ja kasvab külmas voolavas vees - selle taustateadmisega oli muidugi ka kressikorjaja elust jutustav film natuke arusaadavam, iga hommik käsi ja jalgu pidi paar tundi allikas solberdada pole nõrkadele. 

Joonis 12. Natuke koduilu veel. Kodukäsitööna valminud mosaiikplaat Toronto teletorni kujutisega, paigutatud College street'i kandis eesõue hullu hoarderikompositsiooni. Siin, nagu näeme, on sideainena kasutatud makroflexi, mis samuti mõne aja möödudes hävinematute, kuid pudedate tükkidena laia maailma laiali kandub. Aga mis tänapäeva materjal seda ei teeks. 

Täna läheme raamatukokku

 Brutalism on selle arhitektuuristiili nimi, seotud sõjajärgse ülesehitustööga läänemaailmas. 

Toronto ülikooli raamatukogu peahoones on ühendatud betoon ja loodus. Maja on disainitud nii, et ta peaks meenutama paabulindu, kes on tarkuse sümbol. Kaela sees on tal haruldaste raamatute kogu, aga kõik ülejäänu on ka paksult lahedat staffi täis. Ei saa salata, mulle see kõik hirmsasti meeldib. On selline tugev ja usaldusväärne värk. Ikka betoon ümber ja raamatud sees, mida sa hing veel tahad.  

Avahoidlariiuleid on kokku 12 korrust ja erinevalt Tartu ülikooli raamatukogust ei paikne need keldris, vaid ikka jumalale ligemates sfäärides (ja nagu näha, on ka päevakajalistes värvides), nii et riiulite vahelt võib ka muuseas vaadata, kuidas päike Lääne-Toronto kohal looja läheb. Nagu näha, võttis käe pisut värisemagi. 

Ja sellist raamatukoguhoiutehniliste abivahendite kogu nägin ma ka esimest korda elus: paksust saepuruplaadist hoolikalt välja saetud ja ümaraks voolitud selgadega raamatumulaažid, mis märgistavad hoidlariiulitel ebastandardseid trükiseid, mis suuruse tõttu ise kusagil mujal lebavad. Siis see klots juhatab, kuhu vaadata. 

Üldse tundub, nagu oleks kuskile heaoluriiki sattunud. Kõik on nii rahulikud ja lahked ja kõik asjad on neil nii viimsete pisiasjadeni läbi mõeldud, et otse nutt tuleb peale. Ju see ikka näeb, misse veel nähe suab.  

Koht ja kohatus

 Käisin kohtades. Vt jooniseid. 

Joonis 5. See ei ole putukahotell. See on arhitekt Henno Sillaste projektide kogu Välis-Eesti muuseumi arhiivis. Seal keldris on veel väga palju põnevaid asju, kahtlemata veedan seal veel nii mõnegi tunni. Või päeva. Või nädala. 

Joonis 6. See ei ole niisama tool. See on Eesti-uuringute õppetool, millel igapäevaselt istub prof. Andres Kasekamp. Eriti juhin tähelepanu seinal olevale kaardile - see on Rootsis välja antud Eesti koolide õppevara, kus on näha Eesti oma sõjaeelsetes piirides. 

Joonis 7. Ja see siin on pragu. Päris konkreetne pragu seina ja põranda vahel, mis on seal asja pärast. Toronto konservatooriumi kontserdisaal on nimelt ehitatud muust hoonekehandist eraldi seisvale betoonpadjale, et ümbritsevast keskkonnast tulev müra ja vibratsioon (liiklus, metroo jm) kontserte ei segaks. 

Üks lahke turvamees näitas seda, ta oli ise ka alles äsja teada saanud.