Magnetic Fields

 Mis teab mulk merest või muhulane muusikakriitikast, nagu juba klassikud tavatsesid ütelda. 

Pean tunnistama, et viimasel paarikümnel aastal on sellist olukorda ette tulnud olemasolevatel sõrmedel üles loetav arv kordi, et mina, lapsed, kontsert ja lapsehoidmisvõimalus kõik ühel ajal ühte kohta kokku langevad. (Folk on iseasi, seal on lapsed kaasas.) Neljapäeval siis juhtus. All-linnas Printsi bulvari ääres laulis lõunanaabrite bänd sellist keelpillisaatelist autorilaulu. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, kas Eestis võiks olla midagi sarnast, aga kodumaine kitarri saatel esitatav helilooming ikkagi enamasti sisaldab ka mingit ühiskondlik-poliitilist või vähemalt filosoofilist allteksti, mitte ei räägi lihtsalt armastusest (aus on siiski möönda, et kontserdi pealkiri oligi 69 lembelaulu). Ja laul, mille sõnum oli see, et ainus hea asi Washington, D.C. juures on see, et seal elab [laulukirjutaja] kallim, kohtas publiku tunnustavaid ergutushuilgeid ja aplausi. Aga jah, paralleelid - kõige lähemale vist jõuaks kunstiline kollektiiv Jahimehed (sorry, Kõrsikud, teie siiski viimases voorus langesite läbi sõela). 

Kevad läheneb

 Läheneva kevade märke

1) kuna värsket nõgest pole käepärast, kõlbab krõpsudeks hädapärast ka korealaste poest pärit lehtkapsas

2) tänaval heiastuvad kõndivad Ulriked, ja mitte üks, vaid mitu

3) ühtäkki tundub leivasupp kuidagi eriti hingeline toit

4) lambist tuleb päikese käes mere lõhn meelde. 

Nähtamatu võitlus Kanada moodi

Lugemissööst* jätkub, läbi sai põliskanadalase Drew Hayden Taylori algupärane noortejutt "Motorcycles and Sweetgrass" (mina tõlgiks selle pigem "Lõhnahein ja mootorratas" kui miskit muud moodi, sestet 1) ma ei tea, kus taimenimede komisjoni silmad olid, kui nad selle taimenime nominatiivliitelisena otsustasid vormistada ja 2) sellepärast, et tegelikult keerleb lugu ikkagi ainult ja üksnes üheainsa mootorratta ümber, milleks on 1953. aasta Indian Chief, pildi järgi tundub mugav masin olema). Ehk lugu sellest, kuidas indiaanivanaema enne surma oma võõranduvale, läbi põlevale ja lahku kasvavale perekonnale väikese post mortem triksterivisiidi korraldab. Kaklus puulatvades, mis võimsas finaalis aset leiab, viib mõtted muidugi kohe kodumaise väärtfilmi "Nähtamatu võitlus" radadele, lihtsalt seal ükski tegelane ei viska teist pesukaruga, nagu raamatus juhtub.

------------------

*Joonealune märkus: vrd ka joomasööst, söömasööst - Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat neid konkreetseid liitsõnu küll kahjuks ei tunne, aga võiks. 

Karude elu, vol 2

Naistepäeva puhul liikusin kodumaiste meeskirjanike juurest edasi ja võtsin ette klassikaks saanud Kanada lühiromaani "Bear" Margaret Atwoodi põlvkonnakaaslase, suhteliselt noorelt (52) surnud Marian Engeli sulest. Oli Kanada kirjanike liidu asutaja ja selle esimene juht. Teos sobib hästi ka raamatuaastasse, jutustades loo mahajäetud ajaloolise raamatukogu kataloogimisest Ontario kauges põhjaosas. Raamatukogu taga kuuris elab karu, kes aeg-ajalt täpsustamata kombel ketist lahti tuleb ja majast läbi astub, loomulikult tekib naisarhivaaril temaga kommunikatsioon (suuresti autokommunikatsioon siiski, ma ütleks) ja loomulikult ei küsi hiljem keegi, mida karu ise asjast arvas.  

Mulle sattus väljaanne, mille sabas on kordamisküsimused raamatuklubidele - ehemm, nüüd ma mõtlengi, et kas Karjakasvatajate kirjandusklubile kah sobiks selline teos. Küsimused paraku kohe kindlasti ei sobi, kuna kiskjaloomale viidatakse seal korduvalt väljendiga "her furry friend". Ok, autor ise ei saanud seda paraku enam kuidagi takistada, aga no anna kannatust.

Punkti ümber

Friedenthalil küll sünnipäeva ei olnud, aga sellesama raamatulaada tulemusena sigines mulle riiuliservale ka nimetatud isanda viimaseid teoseid. Erinevalt arvustustest saadud ettekujutusest ei räägita seal ju tegelikult midagi selle kohta, kuidas ta neid hääli teispoolsusest täpselt püüdis, on selline poolfiktsionaalne kujunemislugu, noored kaunid tütarlapsed, kes kipuvad pahatihti kätte ää surema, korraks astub läbi isand Crowley, keda on kujutatud suht ebasümpaatse tüübina, sisse vaadatakse ka Marconi katusekambrisse jm huvitavatesse kohtadesse vanas Euroopas. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub.  

Ballettmeister

Vadi sünnipäeva puhul lugesin läbi tema Ballettemeistri, mille pühapäevase raamatulaada käigus nurgataguselt riiulilt leidsin. Eelmine lugeja oli selle põhjalikult läbi töötanud, lõppu märkinud tegelaste loendi lühiiseloomustustega, sisus alla jooninud sõnu, mõtteid ja väljendeid. Lõbus ja lobe lugemine oli, mis ma oskan ütelda, läks kiiresti. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub. 

Luuanäitus

 

Enne Vancouverit tegelikult käisime lastega veel ka põgusalt jõge mööda allavoolu Ottawas ja Montrealis. Viimases sattusin nõianäitusele, ehkki ei plaaninud. Sisenesin pahaaimamatult linnamuuseumi ja endalegi üllatuseks lõpetasin alakorruse tunneli läbinuna teisel pool teed teises majas, kus rahvas tungles kahel korrusel nõianäitust vaadata. Teiste imeasjade hulgas oli klaasvitriinides eksponeeritud kaks täiesti tavalist luuda. 

Meh.

Aga õnneks on inimesel kohalikud sõbrad semiootikud, kes hädast välja aitavad ja nähtused lahti seletavad.

About the witches: it's been popular for a few years now, mainly because of a (suspicious in my opinion) trend in feminist studies. The witch is seen as a powerful figure, and witchcraft as a valid a alternative to traditional science by some. Apparently, many women are socializing through witchcraft as a way of empowerment. There are books and manuals and other commercial products that go with it. So of course it's also encouraged by capitalism and the consumer mentality.

Ise ei tunne looduses raisk võilillegi ära.

Ui, Vancouver, British Columbia

 

Ligi nädalane väljasõit läänerannikule - loeng British Columbia kujutamisest eesti kirjanike loomingus (jah, arvake ära, kes on seda teinud?), palju toredaid eestlasi, mereõhk, Vaikne ookean, mereannid, veepõhine ühistransport jpm. Ülaltoodud pildil on aga osake põlisrahvaste ja portugallaste koostööle pühendatud skupltuurist Stanley pargi tootemialal. See siin on põlisrahva esindaja, kelle ühes käes on (vist) nahakraapimistööriist, teises aga täiesti äratuntavalt ui. 

Pille-Riin

Eesti kirjanduse päeva puhul väike kiire postitus teemal "Ellen Niit kui Eesti pungi vanaema". 

Leidsin siit Toronto kõrghoone keldrist "Pille-Riini lugude" esmatrüki (1963) ja kuna selle õhtujutuna tarvitamine langes ajale vahetult peale Vennaskonna juubelikontserdi külastamist (täpselt see üks õhtu, kui ma sügisel Eestis olin), siis kargasid seosed silma nii aredalt, et ei jäänud küll mingit kahtlust - Trubetsky on selle laulu teksti otse Niidu lausetest kokku pannud. 

Akna taga oli taevas veel hämar ja sinetav. 

Ainult puder pilgutas Pille-Riinile kollast silma. 

Nende pikkade jalastega kelgu taha jäi sõbralik loogeline rada. 

Ma vaatasin läbi klaasi. Kui roheline, kui tore oli maailm! 

Ja nii edasi. 

Võtan vastu kutseid pikemateks teemaarendusteks suulise ettekande vormis.  

Virtuaalloodus

Suurlinnaelu juurde kuulub teatavasti vilgas näituste külastamine. Vana aasta sisse jäi Pahade kingituste muuseumi väisamine, mis lõppkokkuvõttes oli väga lahe. Aga uuel aastal läks halvemini. Suurejooneline virtuaalnäitus ArcadiaEarth on püsivalt ülesse pandud all-linna Kaevu nimelisse kaubanduskeskusse. Erialane kretinism sundis mind minema seda vaatama. Ökosemiootiku juhtme jooksutas see küll kärinal kokku. Inimestele tutvustatakse loodust ja keskkonnaprobleeme ning ärgitatakse oma meelt & elu parandama. Mõjutatava külastaja ja reaalse keskkonna vahel loendasin umbes kümme vahenduskihti: 1) isikliku või laenatud nutiseadme ekraan; 2) seadmes jooksev spetsiaalne äpp; 3) interaktiivset sisu käivitavad rõngaspildid kaubanduskeskuse põrandal; 4) AI-animatsiooniga ekraanidele (nii käes kui ruumis olevatele) manatavad eluslooduse ilmingud; 5) animatsioonide aluseks on ilmselt olnud loodusfotod, mis omakorda on tehniliselt vahendatud ja kadreeringuga kujundatud tükikesed ümbritsevast keskkonnast); 6) esitatavad liigid (karismaatiline megafauna) ja nende käitumine (kohmakas liikumine paradiislikult haljendavas igaveses suves) esindavad kultuurilist arusaama sellest, mis on "loodus", või 7) spetsiifilisemalt sellest, mis on "wilderness"; 8) see omakorda implitseerib looduse ekstrapoleerimist näitusekülastajast väljapoole; meile räägitakse patroneerivalt eskimotest ja jääkarudest, kes enam kunagi üksteist ei näe (ega ära süüa ei saa), kui meie siin linnas oma elu ei paranda; 9) looduse ja selle olukorra mõjutamine saab toimuda ainult rahaliselt vahendatud tarbimistegevuste kaudu: anneta, tarbi teisiti. Aga igal juhul tarbi, see on see Tim Mortoni 'romantic consumerism'. Ja viimaks saadki aru, et selle eest ei põgene, näitusepileti eest makstes oled juba oma väikese ohvri sellele tarbimisaltarile toonud ja tagasi seda enam kuidagimoodi ei võta.