Älloviinid, ilmariinid

Roomas roomlase kombel, või kuidas see antiikne tarkusetera ütlebki. Halloween on selline tore kultuurineutraalne tähtpäev, mida Põhja-Ameerikas on üsna turvaline juurutada, kedagi ei saa sellega otseselt ära solvata (erinevalt meie mardipäevast, mis mõned aastad tagasi välistudengeid ikka kuuldavasti solvas). 

Valmistume meiegi. Tervitusleht (vaher? kas tõesti?) läheb hommikul naaberpargi vanameestele, jutumulliga tont jääb ukse peale lahkeid portugali koristajatädisid ootama, kes olid meile juba täna ja küsimata ukse külge kommikoti riputanud.  

Kliimakriis ja klassivõitlus

Aeg-ajalt on inimesel siiski vaja ka meelelahutust ja vaatemänge. Seda pakkus kallil reedeõhtul siinses suurlinnas Andreas Malmi esinemine postituse pealkirjas näidatud teemal. Auditoorium oli täis, rohkem poleks mahtund. Ma isegi sain (tasuta) pileti alles ootejärjekorrast. Noh, eks sabasseismisel ja sotsialismil ole ka teatud kogemuspõhiseid kokkupuutepunkte. Jutuks oli peamiselt geoinseneeria ehk ilmastiku mõjutamine atmosfääri sekkumise abil (vt ka: haiguste ennetamine nende vältimise teel), mille puhul lõpuks siiski tuli välja, et ega pole kindel, kas maruparempoolsed vandenõuteoreetikud ikka laseksid oma valitsusel sellise asjaga pusida. Ma arvan, et hiinlased ei küsi, vaid teevad lihtsalt ära, kui neile tundub, et vaja on. Ja siis jah seda et saunaskäimisharjumusega inimesele on ikka suht raske noid Freudi muinasjutte maha müüa. Oli silmaringi avardav, kahtlemata. 

Kasetohukirjad

Kõik algas sellest, et tekkis tunne, et peaks nagu raamatuaastat tähistama. Algul tuli ühe raamatunäituse mõte (see sai teoks), siis teise oma veel, aga see alles võtab kuju. Kuna mul õnnestus idee mõningal määral maha müüa kolleegile slavistika osakonnast, siis hakkas see suve jooksul tema peas oma elu elama ja sügisesel taaskohtumisel surus ta mulle esimese asjana pihku priske siilu  kasetohtu ja vajalikud tarvikud, et selle peale teha üks kena tohukirjareplika. Võtsin hoogu, harjutasin, tegin (vt allolevat pilti). 

Mis pani mind üleüldiselt huvituma kasetohukirjade teemast. Mulle tundub, et seda ainsat karjalakeelset (kirja pandud osaliselt slaavi tähtedega, osaliselt ruunikirjas) teksti ei ole veel ammendavalt lõpuni tõlgendatud. Oma käega selle kirja mitu korda läbi tegemine näitab kätte mõned nüansid, mida lihtsalt peale vaataja ära ei taba. Võrdlemiseks peaks muidugi mõned slaavikeelsed ka ümber kirjutama.  

Siis avastasin, et tuntud fennougristikaentusiast Arvo Valton on 2010. aastal avaldanud romaani "Kirjad kasetohul". Lootuses, et Valton seal ehk ka midagi kirjade sisu kohta ütleb, tormasin keldrisse, haarasin riiulist raamatu ja lugesin selle mauhti läbi. Midagi ta ei ütle. Kirjeldab Novgorodi kandi ühiskondlik-poliitilisi olusid 11. sajandi algul ja 20. sajandi lõpul, laseb mõlemas ajastus tegutsevatel noormeestel jõuda oma südamedaami, khm, mitte nii otse südamesse, aga muudesse strateegiliselt olulistesse kohtadesse, heietab midagi muinasjuttudest ja tõstatab muidki eksistentsiaalselt olulisi küsimusi, aga kasetohukirjadest - mitte üks sisuline sõna. Noh, ilmselt mu ootushorisont oli teises kohas kui see, kuhu vanameistril oli plaan see paigutada. Mis teha. 

                                                          

Rahvausund tänapäeval

Mineval nädalal käisime tudengitega ekspeditsioonil raamatukogus. Kuna me plaanitud viiest hoidlakorrusest jõudsime läbi tuustida ainult kaks, käisin ülejäänud peale loengu lõppu järelnoppimise korras ise läbi. Üks avariiulist leitud teos, mida ma kodumaal polnud enne näinud, oli 1990. aastast pärinev konverentsiteeside kogumik Traditional Folk Belief Today, pühendatud Oskar Looritsa 90. sünniaastapäevale. Iseenesest hea, et keegi seda sealt ei leia ega laenuta, sest see inglise keel, mis noist teesidest vastu vaatab, võtab ikka silmast vere välja. Eks esimesed sammud rahvusvahelistumise teel ole ikka vaevalised. 

Üks kogumiku arusaadavamaid (ja ka valgustavamaid) lauseid leidub ühe Moskva uurija jutu lõpus (eks neil vast oli seal keskusasulas vähe rohkem ressurssi ja ligipääsu võõrkeelekompetentsidele kah) ja kõlab sedasi:

The 70 years of the systematic struggle of the Soviet power with God (but not with Devil) brought about the following results: the faith in god has been destroyed or pushed inside, it manifests itself in ethic norms while outside there remains the fear of the "black" evil word and deed. 

Olukorrast töölaual

Pilt on tehtud mineval nädalal, aga olukord töölaual on jätkuvalt sama (segane). Ülemine raamat on taaskord topeltavastus - esmalt, et vahi, kui vahvasti vanamees kirjutab geneetiliselt värvipimedate omailmast, tähistaevast, saartest ja seiklustest. Samuti on ülilahe lugeda kivisse jäämise kogemuse kirjeldust otse neuroloogi sulest. Ja siis teine avastus, mis on mind varemgi tabanud - et kui hakkad otsima, et ei tea mis ta ka praegu teeb, siis tuleb loomulikult välja, et juba surnd. 

Alumine raamat on Kanada põlisameeriklaste esseekogumik, millest on plaan eelseisval kuul järjekordsel kanadistikakonverentsil hakata vett välja pigistama.  

Ja oma raamat, mis peab detsembriks olema juba materiaalse kuju võtnud, on ikka veel nii ripakili kui olla saab. Njaa. 

Rannakülas

Oleme tagasi üle lombi. Suvehooaja lõpetuseks käisime Rannakülas (kohalikus pruugis Beach Village; joonis 1) ja bongasime sinimustvalget maja (joonis 2).

Joonis 1.

Joonis 2. 

Reisikiri

Taas teateid reisilt, sedakorda ümbereestitripilt. 

Raplas Marju kohvikus saab osta kringlit tükikaupa. 

Kempsus aga on vaheseina külge ehitatud käekotiriiul. Mitte mingi näkane nagi, vaid riiul, mõistate? 

Trikster

Vahel võtab aega, enne kui mõte ennast peas korralikult sõlme saab. Üks väike ilmutus tekkis seoses hiljuti loetud raamatuga, kui hakkasin mõtlema, et seal nimetati triksterit nimega Nanabush. Mis kõlab kahtlaselt sarnaselt YMCA camp Nan-a-Bo-Sho-ga, kus ma kunagi möödunud sajandil laagrikasvatajana töötasin. Ehk et siis Noorte Meeste Kristliku Ühingu lastelaager Põrguline. Kusjuures pooled kasvatajad olid seal juudi päritolu. Kultuuriline mitmekesisus ameerika moodi. Miks ma ei imesta... 

Reisid, lühemad ja pikemad

Ees seisab taaskord üks pikem reis. Et keerukat pakkimist edasi lükata, kasutan juhust ja meenutan siinkohal veel üht äsjast lühemat reisi, mis viis kõigest kaardil suurema rohelise rõngaga näidatud piirkonda. 

St. Jacobsi linnas ja selle lähistel elavad mennoniidid, kelle jaoks on linnakeses eraldi parkimisplats varjualusega hobuste ja kaarikute jaoks. Mõned neist pargivad muidugi ka lähedalasuvatel haljasaladel. Ülesanne: leia pildilt parkiv hobune. 

Külastasime lahingukuulsuse paiku. Pildil Kalevipoja mõõk Seedriorus.

 

Sainte Marie among the Hurons on iseenesest väga lahe vabaõhumuuseum, mis taasloob 1639-1649 külakese, kus jesuiidid ja kohalikud koos elasid ja üritasid üksteist mõista (mis aga mõistagi väga kaua ei kestnud). Esialgu mind hämmastas, et tipide ja pikkmaja katteks oli kasutatud plastmassist saarekooreimitatsiooni, aga äikesevihma ajal pikkmajas tule ääres istudes ja muuseumitöötajatega juttu vestes selgus, et kohalikud saared surevad ära Hiinast sisse toodud kahjurputuka tõttu ja neilt ei saa enam koort võtta - niisiis tuuakse selle asemel Hiinast sisse plastmass-saarekoort....

Ühtlasi sai mitmeid loodusväärsusi ja matkaradu külastades selgeks, et Kanada kujutab endast suuresti hiiglaslikku graniidilahmakat, mida jää on kõvasti hööveldanud ja mõnes kohas on siis lihtsalt natuke vett jäänud kivilohkudesse kinni - kus on suurem veekogus, see pole veel soostuda jõudnud, mujal on soo ja lodu ja kurjad sääsed. 

Sellised jääjäljed. Aga kurjade sääskede vastu õmblevad virgad naised Powassanis selliseid hõlste, millel saab kapuutsile võrgu lukuga ette tõmmata. Ja keelduvad oma töökoda hiinlastele müümast. Kui poes parasjagu kedagi ei ole, saab omaniku kohale kutsuda allpool näha olevat lehmakella helistades. 

Linnade põletamine

Sattusin jälle allkorrusele kodutute  raamatute riiuli juurde ja sealt jäi Kai Aareleiu Linnade põletamine näppu. On ikka läbinisti kurb raamat. Ainult kaanekujundus on ebaõnnestunud, sest hästi läbi mängitud kaardid näevad teistsugused välja. Ruutud vist isegi on ok ja vähemalt selles mängus, mida mulle meeldib mängida, saab ässast ja kümnest atškoo kokku küll. Aga noh, ega ma tegelt ei tea, mis selle kaanekujundusega mõeldud on. Natuke nagu langeb tervikust välja. 

Illustratsioon: meeskäsitööd raudteetagusest sillavahi maja-muuseumist. Pidade olema vahtrasiirupivormid.