Kõik algas sellest, et tekkis tunne, et peaks nagu raamatuaastat tähistama. Algul tuli ühe raamatunäituse mõte (see sai teoks), siis teise oma veel, aga see alles võtab kuju. Kuna mul õnnestus idee mõningal määral maha müüa kolleegile slavistika osakonnast, siis hakkas see suve jooksul tema peas oma elu elama ja sügisesel taaskohtumisel surus ta mulle esimese ajana pihku priske siilu kasetohtu ja vajalikud tarvikud, et selle peale teha üks kena tohukirjareplika. Võtsin hoogu, harjutasin, tegin (vt allolevat pilti).
Mis pani mind üleüldiselt huvituma kasetohukirjade teemast. Mulle tundub, et seda ainsat karjalakeelset (kirja pandud osaliselt slaavi tähtedega, osaliselt ruunikirjas) teksti ei ole veel ammendavalt lõpuni tõlgendatud. Oma käega selle kirja mitu korda läbi tegemine näitab kätte mõned nüansid, mida lihtsalt peale vaataja ära ei taba. Võrdlemiseks peaks muidugi mõned slaavikeelsed ka ümber kirjutama.
Siis avastasin, et tuntud fennougristikaentusiast Arvo Valton on 2010. aastal avaldanud romaani "Kirjad kasetohul". Lootuses, et Valton seal ehk ka midagi kirjade sisu kohta ütleb, tormasin keldrisse, haarasin riiulist raamatu ja lugesin selle mauhti läbi. Midagi ta ei ütle. Kirjeldab Novgorodi kandi ühiskondlik-poliitilisi olusid 11. sajandi algul ja 20. sajandi lõpul, laseb mõlemas ajastus tegutsevatel noormeestel jõuda oma südamedaami, khm, mitte nii otse südamesse, aga muudesse strateegiliselt olulistesse kohtadesse, heietab midagi muinasjuttudest ja tõstatab muidki eksistentsiaalselt olulisi küsimusi, aga kasetohukirjadest - mitte üks sisuline sõna. Noh, ilmselt mu ootushorisont oli teises kohas kui see, kuhu vanameistril oli plaan see paigutada. Mis teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar