Da Vinci kood

No jah, lugesin läbi Da Vinci koodi. Mitte kyll sõna-sõnalt, tõele au andes, sest stiil oli lame ja tõlge kehva, aga ma arvan, et piisavalt selleks, et isiklikus seinalehes seisukohta võtta. Poliitiliselt suunitluselt katoliku kiriku vastane teos, kus konflikti käivitab kõigi osapoolte siiras usk, et Tõde (ja sealjuures muistne!) on olemas, ning et seda saab yksteise tagant varastada. See, et synkretism ei ole mitte erand, vaid reegel, ja seda ka katoliiklikus kombestikus, on loo autorile vist yllatus, miks muidu ta seda sihukese enneolematu sensatsioonina serveerib. Muidugi, see, et kogu lugu lõpeb väikese ökofeministliku mõtteteraga, pole paha, aga see ei kompenseeri mu meelest siiski kogu eelnenud viitsadat lehekylge. Karl Ristikivi ja Umberto Eco samateemalised käsitlused on paremad.
Jätkan Ülo Tuuliku merejuttudega.


Joonis 1. Muistse paganliku viljakusjumalanna symbolitega kaetud meestekaloss. Muhu, 21. sajand.

Muhu luule lood

Salvestasime Muhu noorteka stuudios mineval pyhapäeval peale koguduse arengukava teemalist koosolekut Irena ja Ahtiga esimese katse sarjast "Muhu luule lood", mis, kui jumal ja kohaliku raadio juhid lubavad, hakkab igas kuus korra laiendama muhukeelseid uudiseid Kadi raadio eetris. Noh ja kui kohalikule raadiole miskipärast ei peaks kõlbama, siis on ta vähemalt kultuuriloolise salvestisena olemas.
Lisan siia yhe Irena luuletuse, mis hakkas mulle eriti meeldima kohe peale seda, kui Irena ytles, et see on kirjutatud Suuremõisa kyla silmas pidades. Kujund ja kõik läks kohe kuidagi väga kenasti paika.

Lihtsad, kodused, madalad majad,
oma kätega rajatud aed,
väravateni paekivirajad,
õues kilked ja laste naer.

Taamal viljapõld loomas on pead,
niidab peremees ädalaheina,
tõstab memm ahjust sepikut head,
pätside rivi käib seinast seina.

Paljad tallad on puutumas muru...
Uhkusevärin poeb arglikult põue.
Hellusepisaraid tagasi surun
kui astun hommikul OMA õue!


Siin on näha valik riiulisse tagasi panemist ja läbi lugemist ootavaid raamatuid. Väikesed usinad abilised ikka vahest hoolitsevad, nagu Lotte multikas õpetatakse, et raamatud vahepeal värsket õhku ka saaksid.
Lugemisest veel niipalju, et avastasin, et kindlasti tuleks algupärase heeringapyygikirjanduse-projekti raames läbi lugeda ka Lembit Uustulndi vastavasisuline raamat. Ja Triin, kellel on doktorikraad loodusteaduste vallas, soovitas mul tõsimeeli läbi lugeda "Da Vinci koodi". Eelarvamused, teadagi, on saatanast ja minu eas peaks inimene seda juba hoolikalt meeles pidama. Eks ma kunagi vigisesin pisiõe kallal ka, et mis ta loeb neist lollakatest Potteritest, lugegu parem midagi olulist. Hea muidugi, et see ämbrikolistamine juhtus vanematekodu saunalaudul, mitte mõnes avalikumas kohas. Nyyd on juba nii palju aega möödas, et võib välja lobiseda...

Merendus

Merenduse teema murrab vägisi sisse, nagu pildiltki näha. Poeg ja pärija avaldas täna soovi plastiliinist purjekat voolida, sattus hoogu ja meisterdas valmis terve installatsiooni, kus on näha kaks sadamasilla ääres seisvat purjekat ja kadakate vahel kulgev tee, mida mööda on randa sõitnud roosa maanteemuhk. (Viimane oli tõepoolest minu esimene auto, millega ma kyll lubade puudumisel ise ei olegi sõitnud. Ostsime selle yhe mu kooliõe käest peale seda, kui ta sellega linnas vastu politseimaja seina oli sõitnud.)
Ise aga, arvates, et Smuulist on nyyd mõneks ajaks piisavalt öeldud, olen asjaolude tagantsundimise tõttu sukeldunud Ülo Tuuliku merekirjadesse, et neist mingit laiemat yldistust yritada välja pigistada. Kaks tyyrimeest Tüüri ja yks endine heeringalaeva radist Tüür, kellega nädalavahetusel sel teemal põgusa vestluse pidasin, olid kyll äärmiselt skeptilised nii ses osas, kas elust laeval on võimalik lugemiskõlblikku teksti toota, veel enam aga, kas selliste ponnistuste kohta on võimalik midagi kirjandusteaduslikku ytelda. Minule muidugi andis selline skeptilisus ainult täiendavat tahtmist tõestada, et kyll ma juba suudan kivist vee välja pigistada...!
Elame, näeme.

Tualismäe all

Murdevõistlusest on siin juba juttu olnud (vt Rihva Iisa tuhlivõtu teemalist sissekannet). Et töid polnud palju, aga nad kõik olid väga ägedad (no tegelikult on nii olnud kõik korrad, kui väga aus olla :). Pyhapäevasel võistluse lõpetamisel tuli veel välja, et yks Kase Vasseli eluloole lisatud värss, mida mina pidasin luuletuseks, on ka tegelikult laul. Pisut venepärase viisiga, aga ma kujutasin kohe elavalt ette, kui kena see ikka Matvere ja Tätte esituses võiks kõlada... Luuletuseks kõlbab ta muidugi ka. Pealegi on vähemalt riim põngerjas : angerjas eesti luules ilmselt kyll päris algupärane leidus.

Takuste pükstega poisike põngerjas,
kuidas ma mängisin Tualismäe all.
Liueldes ohtudest läbi kui angerjas
maailma ahmisin mõlemil käel.

Armsam mul teistest koht Tualismäe küngastel,
sinna ma jooksin, eal mahti ma sain.
Sõuda kord kaasa neil pilvede rüngastel,
teisel pool metsi ilm veetlev ja lai.

Metsade taga nüüd olen ma rännanud,
maailmas avaras astund mu jalg.
Tuult olen tallanud, tühjuses jännanud,
mälestus lapseeast ainus on veel.

Sooviksin uuesti takuste pükstega
joosta kui kunagi Tualismäe teel.
Kuulsus ja rikkus – ei ole neist ühtegi
mulle, mis asendaks kodused leed.

Debora ja vennad

Jäin ninapidi sel määral Maie Debora-raamatusse kinni, et unustasin isegi pliidi siibri kinni panna! Aga vanad targad naised ikka kaaluvad ylesse enam-vähem kõik muud asjad maailmas, korstnasse lastud sooja sealhulgas. No näiteks selline väga täpne väljendus nagu "tahtmine olla iseendast ilusam" (loome)inimest takka sundiva jõu tähenduses.
Nagu Elo Lindsalu esitlusel ütles, on tegu vaata et põnevusjutuga (ehkki selliseid ma tavaliselt ei loe) ja põnev on lugeda tõepoolest ja tekst on väga tihe. Ei mingit uinamuinat, iga lause on kirja pandud selge mõtte ja eesmärgiga. Vastutus sõna ees selle kõige esinduslikumal kujul, nii Maie K. kui Debora V. esituses. Oskaks ise nii... Muidugi, kui kõik inimesed oma sõnaga sama hoolikalt ymber käiksid, oleks maailm ikka tunduvalt siledam paik ja sellest võiks olla kahju.
Illustratsiooniks sedakorda pildike yhest vanast Muhu vaibast, mille järgi maalitud kaanega karbi reedesele esitlusele muhulaste poolt Maiele tervituseks viisin (väga tuleb paralleeliks meelde, kuidas poolhull muhulane Vassiili Randmets peale sõda pealinna kultuuriheerostele kadakast kepikesi kinkimas käis %)

Sotsiaalkriitika

Taaskord selgus täie tõsidusega, kuidas töötustaatus otsekui nimme annab põhjust "normaalsete" inimeste ees nöögitud saada. Sõitsin Kuressaarde, et osaleda giidikoolitusel ja seekaudu legaliseerida end kohaliku giidina (sest teen seda tööd aeg-ajalt ju niikuinii). Kursusest osavõtjate ette jagati aga sissejuhatuseks paberid, kus tuli ristikesega vastavas kastis ja allkirjaga tõendada, et osaleja 1) ei ole Töötukassas arvel ja 2) ei ole yhegi õppeasutuse hingekirjas. Kuna mina kumbagi kastikesse ristikest teha ei saanud, oligi jutt lyhike ja uksest välja käik. Kusjuures ette ei hoiatanud sellest piirangust mind ei kursuse korraldajad ega Töötukassa. Nojah, eks siis jäävad Saare maakond ja Eesti Vabariik jätkuvalt yhe legaalse giidi (ja tema tulumaksu) võrra vaesemaks. WTF.
Leevenduseks virutan nyyd aga siia otsa Linnuse Kaldma Paula 50 aastat tagasi kirjutatud sotsiaalkriitilise luuletuse. Ta on ka muudel, sealhulgas helgematel teemadel päris palju kirjutanud, aga avaldanud veel mitte. 90. eluaasta kandis on selleks minu meelest just see tagumine aeg.

Jõulud juba ukse ees,
mõttesse jääb mõni mees.
Kuidas küll seda märjukest
juua saaks päris vee eest.

Varsti ongi leitud nõu,
see ei käi ju üle jõu.
Pered tarvis läbi käia,
linnased siis veski viia
ja siis varsti õllekest
pruuli nii, et päris lust.

Saab siis mööda päev või kaks,
tuju muutub paremaks,
sest et õlu Uuelul
tõmbab ligi nii mis hull.

Istub terve kamp seal koos
mitu päeva joomahoos.
Kõigil tuju paistab hea,
olgugi, et haige pea.

Aga viimaks ometi agaramad arvavad:
„Ühekülgseks muutub see –
tarvis ette võtta tee,
mis viib teise külasse,
oma külast eemale.

Santsu sealt vast rohkem saab,
sest oled kui oinas Brasiiliast.“
Hommikul sa leiad end
nii kui läbikukkund vend.

Pea on haige, süda paha,
süüa küll ei enam taha.
Kui saaks kannu õlut veel,
siis vast oleks rõõmsam meel.

Lõpetuseks tahan ma
mehed, teile ütelda:
„Võta pits ja mõtle vähe –
nii see edasi ei lähe!“

Lalli ranna luulet

Jätkan Lalli ja Kesse teemadel. Yhest kyljest sellepärast, et Kesse on yks koht, mis mulle ikka hirmsasti meeldib, ja teisalt sellepärast, et kavatsen siia lehele nii otsekohe kui ka edaspidi järjekindlalt muhuluulet ylesse riputada. Täna siis kaks luuletust Lalli ranna kalurilt ja Lalli Uietoa (viimane maja enne sadamat paremat kätt) peremehelt Leonhard Pajustilt (s. 1925).
Selgitusteks lisan siia veel lutsu pildi (temast on luuletuses juttu) mapist Промиысловые рыбы СССР, Пищепромиздат 1949. Samuti seda, et Vat (kellest samuti luuletuses juttu), tegelikus elus Lehtmetsa Tähvena Vassel, oli oma hüüdnime saanud sellest, et peremärgi asemel oli ta oma kalapüügivarustusele lõiganud kolm tähte, VAT, mis on akronüüm nimest Vassili Andrei poeg Tustit.
Kesselaiu luuletusele pole midagi lisada. See on lihtsalt koht, kus elu on ilus.



Lalli rand

Ma tahan teile kõnelda
üht lugu Lalli rannast.
Kus kalamehel mõnel ka
on komme kiita ennast.

Seal kivi otsas kajakas,
kes lainte vahust tilgub.
Ja paistab Kesse majakas,
mis ainult öösel vilgub.

On valvamas seal sadamat
kolm kanget rannavahti.
Valvavad nad seda seal,
et värav ei jääks lahti.

Üks valjem neist on vana Vat,
ta vähe kanget sugu.
Ta nõuab: „Asi olgu jutt!“
ja ongi kogu lugu.

Ka teine vaht on kange küll,
kuid Vatist väetim sutsu.
Ta „peedi“ najal vali sell
ja nimeks Tiigrikutsu.

On kaptenhärral raske samm,
ei teda palju näegi.
Teda kutsutakse Vana Pomm,
tast rohkem me ei räägi.

Veel näha saab seal kalameest,
kes püüab aina lutse,
ja õigustab end paadi seest:
„See minu elukutse!“

Ja päris nelja silma all
ta sosistab sul sala:
„Seal taga, Lõpeallikal
ma püüdsin sada kala.“

On rannas ka üks mure must,
kes teeks küll ära sõidu?
Viiks tühja taara sadamast,
saaks juua purumuidu.



Kesse laid
Kes näinud on maailmas mitmeid maid,
seal soojadel randadel luusinud.
Kuid kaunim neist kõigist on Kesse laid,
ta kadakaväljad ja kuusikud.

Karm põhjamaa loodus ta randu on vormind,
jää kaldale kuhjanud rahnusid.
Kui tühjaks end puhuvad sügisetormid,
näed karidel murdlaineid vahuseid.

Kuid suvises kuumuses päikeselõõsas
ta külalist saarele meelitab.
Siis vaigune kuusik ja iga põõsas
sind pikemalt puhkama keelitab.

Kui saarele jõuad ja paadiga randud
sa tuulte eest varjatud abajas,
kus kaljune pank on varjama pandud
nii külalislahket sadamat.

Seal virvendav meri, täis päikesehelki,
nii mõnus ta voogudes supelda.
Ööhakul siis pugeda väiksesse telki
päevasest toimingust puhkama.

Nii mööduvad päevad ja saarelt sa lahkud,
siis tõotad sa endale kindlasti:
„Kui saatus mul helde ja tuleb uus puhkus,
siis tulen ma siia veel tagasi!“

Kolmkymmend aastat armastust

Suusadessant Kesse oli yks kena asi tõesti, aitäh Kristiinale organiseerimast! Iseseisvalt poleks vist kyll läinud, ehkki ilm oli absolutno idealno, nagu ytlevad vanaisad Kusturica filmis "Must kass, valge kass", ja vahemaa Lallist Kesse yle mere alla 4 km.
Astusime sisse ka saarevahi majja. Olin varem seal õue peal käinud, seetõttu ei olnud ootused maja sisemusele tõtt-öelda just eriti kõrged. Aga seest oli maja täitsa kena puhas ja lakooniline. Saarevahi-proual oli yks pooleleolev raamatki aknalaual käeulatuses, niipalju ulatusin kiikama, et Vilde.



Mõned tunnid hiljem õnnestus mul TÜ raamatukogu pakutava internetipõhise kursuse "Erialainfo otsing" raames äsja omandatud teadmiste najal raamatu mitmesuguseid tõenäolisi parameetreid kombineerides tuvastada, mis teos see oli. "Eesti novellivara" sarjas ilmunud "Kolmkymmend aastat armastust", koostaja Elem Treier, Eesti Raamat 1983. Kursust muuseas pakutakse õigusteaduskonna ainena. Äkki võib minust veel detektiiv saada?

Eiffeli torn

Astusin täna juhuslikult läbi Kilingi-Nõmme klubist, kus oli parasjagu veel viimaseid hetki näha näitus sealkandis viimasel ajal ise tehtud rahvariietest (oma Muhu-aineliste töödega osales ka muhulane Talvi Kivilaane kylast) ja sinnajuurde õpilaste rahvuslikel ainetel valminud joonistustest EW aastapäeva auks. Mulle meeldis väga pilt vöökirjalisest Eiffeli tornist. Vaat nii suurelt tulebki mõelda!

Lasteraamat

Kalevi kinkis meile lasteraamatu "Soulmates. Worlds apart", mis räägib Mehhiko koerast, kes adopteeritakse Yhendriikidesse. Postkolonialistlikule kirjandusuurimisele magus suutäis... :) Ilmselt pidi see mulle muidugi meelde tuletama, et peaksin loo autori Brooke Deely abikaasale ette kandma oma avantyyridest ketramise semiootika vallas (ehkki tegu on nyyd tehtud ja parandada pole siin enam miskit). Minu meelest on sellel raamatul siiski ka yks väga praktiline pluss: nimelt on selle viimasele lehele (sissepoole kaant) lisatud kõigi autorite (2 kirjutajat ja illustraator) näopildid ja lyhike tutvustus, kes nad on ja miks sellise raamatu kirjutasid.



Lapsed kohe vaatasid ja kysisid, et kes need tädid sellised on. Prillidega katoliku nunna kohta arvasid, et see on emme. Seletasin siis, see on hoopis nunn, kes joonistas need pildid, mis on raamatu kaane peal. Teised tädid kirjutasid jutu valmis. Laste teadlikkus mõistest "autor" suurenes kohe kindlasti. Arvan, et lasteraamatute puhul on raamatute varustamine selle tegijate piltidega täiesti õigustatud, samuti kiidan heaks selle info paigutamise raamatu sisusse. Naisautorite näopiltide kleepimist raamatukaanele myygiargumendiks stiilis "ma olen ilus, osta mu raamat!" pean seevastu pehmelt öeldes järeletegemist mitteväärivaks kombeks.

Siiakala

Voat kui kena, kui vahest sõhuksi lilli tuuasse, mis enne yle andmist paberi sihest lahti koa võetse.
Tänase päeva suurim lugemiselamus - Kaldavana kirjutatud lood Väikese väina kaladest. No ma olen alati arvanud, et Kaldavana on väärt kirjanik, hoolimata sellest, et tema tuumakamad tööd on internetiavarustest eemaldatud, kuna Tiigrihyppe Tagaverele jõudes olla yks mees ennast kõrvade abil lendavas Niitzus liiaks ära tunnud. Aga käsikirjad ei põle ja internet ei hävi, vaid arhiveeritakse. Head lugemist! Pisikeseks maitsenäiteks lisan siia ka siia.

MERISIIG

Väike väin ja siiakala, kes neid jõuaks lahuta - nii tundusid asjalood olema veel poolsada aastat tagasi. Väinas Kõinastu-Koguva kandis ning Liivi lahe pool Kõrkvere piirkonnas paiknesid ühed olulisemad Väinamere, ehk isegi kogu Eesti ranniku siiakoelmud. Sügisel, kui siiad puhta kruusa- ja liivapõhjaga aladele kudema saabusid, toimus siin väga usin siiapüük, parimatel aastatel saadi väinast isegi veerand kogu Eesti siiasaakidest.
Need ajad on nüüdseks möödas. Koelmualade mudastumise ja omaaegse ülepüügi tõttu on kohalik siig väinast peaaegu kadunud, alguse hääbumisele pani tõenäoliselt Väinatammi ehitus juba üle sajandi tagasi. Praegu väinast sügisest kevadeni püütavad siiad on valdavalt pärit kaugemalt, näiteks Soome vetest. Väinas on nad toitumisrändel. Kuna siig igal aastal ei pruugi kudeda, siis leidub siin sageli ka hilissügisel kalu, kel mari ja niisk välja arenemata. Kudemisküpsed kalad on selleks ajaks juba oma sünnikohta – Soome rannikule või Pärnu jõkke rännanud.
Püütavad siiad on tavaliselt 35–55 cm pikad, 0,5-1,5 kg rasked. Aastal 1969 on Väikesest väinast saadud ka Eest rekordsiig – soomuskatte lõpuni 63 cm pikk ja 5,2 kg kaaluv kala.
Toiduks tarvitab merisiig peamiselt tigusid, karpe, kirpvähke, kakandeid ja teisi põhjaloomi; talve poole enam pisikalu, näiteks mudilaid. Kevadel jälitavad siiad kudevaid räimeparvi ja topivad end koetud marjast kurguni täis.
Siiapüük toimub võrkude ja mõrdadega, varem püüti siigu kevadel vihmaussidega söödetud ridaõngedega. Harva trehvab siiga ka jääalusel õngitsemisel. Kulinaarses mõttes on merisiig esmajoones soolakala, sobib aga ka suitsutamiseks, praadimiseks, küpsetamiseks ja veel mitmel muul viisil valmistamiseks. Aidaräästa alt võetud kuivat siig on üks hea tahe õllekõrvane.

Vanarahvas rääkinud:

„...äga paramad kala äi ole kut siiakala...”

„...siiakala kallis küll, aga ta üks puhas kala...”

„...kevadene siig ja sügisene piim o pere tütre süöma aeg...”