Vat ei teagi, kuidas see mulle raamatkogu riiulist näppu juhtus. Aga merekirjandus on iseenesest nii läbiuurimata teema, et tundus, et sihuke pisike asjake kuluks ju läbi lugeda kyll. Äkki kõlbab isegi juhuse korral mõnele meremehele lugeda soovitada. Aga ei kõlba. Ma ei tea, kes see autor Álvaro Mutis tegelikult on, kaanel kiidetakse teda kui Márquezi sõpra ja suurt kirjanikku, aga selles teoses patrab ja paljastab ta peaasjalikult iseennast kui haledat ajakirjanikku ja tellimus-PR-i-meest ja lörtsib ära loo, mis võiks iseenesest ju päris hea olla, vana aurikurondi ärakulumise ja ebatõenäolise armastuse kasvamise paralleelne kulgemine. Antud juhul on tal välja tulnud siiski Kunksmoori ja kapten Trummi paroodia.
