Loomade kaebus

Rõõmustan, sest veel üks tudeng otsustas mind raamatuga toita. Loomade kaebus inimese vastu džinnide kuninga ees, autoriks anonüümne loominguline kollektiiv koondnimetusega Puhtuse Vennad, kirja pandud kusagil 10. sajandi keskpaigu, araabia keelest maakeelde elavasti ümber pannud Kalle Kasemaa. 

Džinnide kuningas üritab koos oma tarkade koguga õigust mõista, kas inimestel on õigus loomi oma teenriteks pidada, loomad-linnud ja putukad väidavad vastu ja annavad kogu inimtegevusele suht hävitava hinnangu, mistap on loo lõpplahendus siiski suhteliselt ootamatu, aga ilmselt teoloogiliselt motiveeritud. 

Kõva lugemissoovitus kõigile eluteadusehuvilistele, iseäranis aga mesinikele, kilgisõpradele ja papagoikõneuurijatele (on neidki nähtud rahvusvahelistel konverentsidel). 

Kõndimine kui kunstivorm

 

Vaat sellise teose noppisin möödaminnes BMV poest ülesse. Selgus, et moesolev ja elusolev autor, üks minu Toronto tuttav on teda isegi näinud ja juttu ajanud. Aga tähtsam on siiski teos ise, sest just sellist linnagiidi ma tahangi. Inimene on ise kõik kirjeldatavad kohad (korduvalt!) läbi jalutanud, miksib oma tähelepanekuid elust enesest tibakese ajaloo ja arhiiviandmetega, tulemuseks kompott just minu maigu järele. Ka mõõdukat annust kuiva huumorit ei saa jätta ära märkimata. Nagu näiteks, et ehitusjäätmete järvekallamisest tekkinud Port Landsi muulidel toimunut kajastav laul "ei kõla ilmselt kunagi politseiballil sooviloona". Aga jalutama ta soovitab sinna minna sellegipoolest. No küll ma lähen ka.