Kuna käkid on Muhus nuuma peal, kasutasin ootamatult sylle sadanud vabadust mitte kohe peale tööpäeva lõppu nagu tulejutt kojupoole kaapida ja käisin hoopis Tartu Yliõpilasteatri "Ivanovite jõulupuud" vaatamas. Kavaleht ytleb, et "Vene avangard Ajast, Surmast ja Jumalast". Jumalat oli seal mu meelest ikka minimaalselt kohal, isegi jõuludega seoses ei tuletatud teda kordagi hea sõnaga meelde. Ainult yks fraas oli kohe algul, kus yks laps ytleb teisele: "Karda Jumalat!". No selle peale tuli, Jumal paraku, ju kohe Õnne 13 Ahven meelde.
Lapsed, nagu kavalehelt lugeda saab, on ette nähtud olema vanustes 1 kuni 82, mis nagu viitaks sellele, et pigem on jutt lastest kui oma vanemate lastest, mitte kui teatavate ealiste iseärasustega grupist. Mulle tundus, et surmaga toime tuleku teema oli seal (no kui mõtelda kirjutamise kontekstile 1930. aastate Venemaal) päris oluline. Igayks, kes sureb, on kellegi laps. See on muidugi tõsi, et ega surm yldiselt kysi, kas on sobilik aeg sisse astuda. Yhesõnaga, sisu ja sõnumit ikka oli.
Piinlik ei hakanud, aga siiski oli kostyymi- ja lavakujundus teatrisyndmuse kõige parem osa. Mitte, et teised osad oleks kuidagi halvad olnud, aga see oli kohe ikka hea. Tänks Martiini. Tervisi Aarele.
