Heeringate auks

Kuna allpool järgneb tõenäoliselt yks vähem tuntud tekste eesti luuleloos, lubatagu väike saatesõna. 1932. aastal moodustati OÜ Kalandus, mis sõitis viikingite eeskujul viiel laeval Maailma Otsa, Islandi põhjarannikule heeringaid pyydma, pardal teiste hulgas kaks tolli-inspektorit, kes pidid valvama selle yle, et heeringad saavutatakse Eesti territooriumiks loetavatele laevadele pyydmise, mitte ostu teel. Ilmselt tekkisid Eesti ametnikel mingil hetkel siiski sihelmised kõhkuseld selles osas, kust jookseb Eesti piir, ja kodusadamasse tagasipöördumisel ei oodanud kangeid merehulguste isandaid mitte aupaugud (nagu tervitati oma heeringapyydjaid Soomes), vaid tollimaksunõue.

Heeringate auks.

Ma tunnen, nüüd vist teisiti ei lähe,
kui seekord keegi peab kandma hoolt
ja looma tuju, mida on nii vähe:
aupaugud olgu siis ka minu poolt.

Kui veider, piduliku pilgu ajal
võib siiski juhtuda nii kurba tõtt,
et kuningheeringale meie rajal
sai osaks hoopis leige vastuvõtt.

Ei kõmakaid, ei tervituste vilet,
just nagu poleks meie asi see.
Kui tahad maale, näita tollipilet;
või mere poole ette võta tee.

Kas pole sellest unistatud ammu,
kuis ise heeringa saaks võrgusse.
Eks nõndapea, kui keegi astub sammu,
ta saadetakse soojalt põrgusse.

Näib nii, et kroonule teeb viha juba
üks kaugemere kalapüügi sõit,
seepärast oma õnnistust ei luba
ta ettevõttele, kust paistab võit.

Näib nii, et sügavamast veest ei tohi
me miskit laevalaele vinnata.
Ja selle vastu tolli peal on rohi;
niisugust tegevust ei hinnata.

Peaks kihutama heeringate parved
eel püüki Telliskopli lahte vist.
Siis selged oleksid ka tolliarved,
ei tuleks saagi pärast vaidlemist.

On maksustuses uhke nimi süüdi,
võiks heering kanda tiitlit – vana silk.
Meil soome räimi tollivabalt müüdi;
nii muutuks lugu selgeks silmapilk.

Eks jäägu kõik, mis juhtus sellel alal!
Ma kahurid nüüd pidulikult laen
ja saluteerin meestele, kes kalal,
et jahtuks kibedus ning vajuks vaen.

Sainto di Mare

Võitmatu padi. [Pillow the Invincible.]

Taas on sygis ja sekt peab oma aastasabatit. Mingil määral on nõme, et eestlased yksteisele puuinglise keeli esinevad ja vastastikku diskussiooni peavad (OK, umbes kolmandik osalejatest ei ole eestikeelsed, aga ikkagi on sihuke enesekolonisatsiooni maik man), aga eks muidugi alati on võimalus vigisemise asemel iva leidmisele keskenduda.
Tänase päeva ivaks oli padi. Vilunud kodukultuuri-uurija rääkis sellest, kuidas 1930., 1960. ja 1990. aastatel (miskipärast nimetas ta neid „murranguaegadeks“, eh?) on eestlastesse järjekindlalt yritatud modernismust istutada, aga võitlus patjade ja kitšiga ei ole ikka vilja kannud.
Tuli tuttav ette. Võitlus agraarse padjaga (või mistahes pehme esemega) on Kiviräha loomingu yks leitmotiive. „Limpa ja mereröövlite“ alguses on syndmusi käivitav padi puhta kurjuse kehastus. Samas on ta ema lõhnaõli abil hästi kamuflaažitud. See lõhnab modernse dekadentsi järele.
Patjade rutiinne kasvatamine on eksplitsiitselt seotud patriarhaalse talueluga: Unemaa padjakasvandust peab Une-Mati, mõnus joviaalne meesfarmer. Lahkelt seletab ta lastele, et isased padjad lähevad myyki ja avalikkusse, emaste osaks on reproduktsioon.
Peategelasest padi rikneb ja läheb kurjaks seetõttu, et kass on talle peale pissinud (tõe avaldab yks vanadest naissoost linadest) – seos talupojatarkusega on ilmne: sihandese looma koht ei ole toas! Ainult modernist ja vurle laseb kassi tuppa patjadele aelema.
Padja maandamiseks tuleb tema sees olevad naturaalsed suled vahetada synteetilise porolooni vastu; magamisfunktsioon istumisfunktsiooni vastu (varem on tekstis korduvalt rõhutatud, et padi on magamiseks, mitte peal persetamiseks). Padjale osaks saav karistus seisneb selles, et ta tuuakse intiimsfäärist välja kööki, degradeeritakse abivahendi rolli, muudetakse modernistlikult instrumentaalseks. Aga ta jääb siiski padjaks! Mingid modernismi trikid teda ei murra!

Eino Leino

Diplomaatiliste suhete viljelemine Euroopa kirjanikemuuseumide esindajatega tõi kaasa ka mõningaid kingitusi. See soome huumor on ikka karm.

Insuldiaabits

Eelmine nädal sisaldas mitmeid kõrvalepõikeid harjumuspärasest rutiinist, sealhulgas poolt tundi vaba aega keset päeva, mis tabas mind kaubamaja lähistel. Ma vist olen ikka ihne, sest praktiliselt kogu oma raamatukogu olen komplekteerinud allahindluste, jäägimyykide ja raamatukogudest välja arvatud raamatute baasil. Sedakorda siis leidsin vana kaubamaja raamatuosakonnast Jill Bolte Taylori My stroke of insight eestikeelse tõlke. Eks meie peres oleks seda raamatut juba 2002. aastal tarvis läinud, aga abiks praegugi. Yleyldse, soovitan lugeda ka nendel, kellel isiklikku põhjust pole. Kirjutatud on ameerikalikult lihtsalt ja lobedalt, aga samas ka väga selgelt ja asjalikult. Puhta meelega. Eestikeelse pealkirja, nagu ka tõlke suhtes yldiselt on mul mitmeid pretensioone, samuti taunin ma korrektuuri lugemise pealt kokku hoidmist, iseäranis olukorras, kus teksti sisu keskseks märksõnaks on lugupidamine.
Lyhidalt: "Tahtsin, et arstid keskenduksid pigem sellele, kuidas mu aju töötab, kui sellele, kas see töötab nende kriteeriumide ja ajanormide järgi. Teadsin endiselt tohutult palju informatsiooni ning mul tuli lihtsalt välja nuputada, kuidas sellele uuesti ligi pääseda."
Või teine mõttetera (mis, ma loodan, ei ole (c)-ga kaetud, aga esitan siiski igaks juhuks oma maakeelse (c)-ta versiooni): "Võta vastutus energia eest, mida sa endaga ruumi kaasa tood."

Lehed laual ja laua all

Siin kuuldus nurinat mõningatelt esteetidelt, et eelmise pildi õunu kandev rest olnud kole. Täiesti tavaline nõuderest, lihtsalt neid ei toodeta tänapäeval enam igale maitsele, tõsi ta on. Ma ei tea, kus moodsad inimesed oma pestud nõusid hoiavad. Nõudepesumasinas? No igatahes tasakaalusatva ilupildina katsetagem siis kimbukese värviliste sygislehtedega.
Köögilaual valitseb täpselt samasugune pilt kui mineva aasta maikuus - loodetavasti siiski seekordse käsikirjaga läheb paremini ja ta ilmub ikka korraliku raamatu, mitte kammköites omakirjastusväljaandena... (Kusjuures, DIGARis on ylal mingi poolpidune versioon, mille puhul mul on hea meel näha, et minu nime seal näha ei ole :)