Winter wonderland

Töökollektiivi jõulupeol lauldi yhiselt tuntud eesti jõululaulu, mille puhul selgus, et algredaktsioonis (EKLA, f. 169, m. 16:5, l. 62) on selles sisaldunud ka kaks sotsiaalkriitilist salmi, mis olgu siinkohal pyhadetervitusena ära toodud:

Tihane ja warblane
toa ukse taga
otsivad ja ootavad,
et saaks iwa aga.

Langeb mõni raasuke,
üks kui teine warmas,
iga kehwem kestake
näljasele armas.

Küll on kena kelguga... jne.


Visuaalse pyhadetervitusena aga väljavaateid kolmest aknast - isegi peale ööpäeva kestnud sula oli pilt umbes samasugune. Praeguseks on vaadete muljetavaldavus muidugi mõnevõrra vähenenud.Värav on peaaegu täienisti välja sulanud.

Mandala

Täiesti kogemata laenutasin "Mandala" ja eks siis lugesin ka läbi. Väga kena heietus on, nagu Õnnepalul ikka, selle (positiivse) vahega, et fookus on hetkeks minajutustaja hingeelult kasside omale nihutatud. Ehkki mina lugesin sealt lisaks kasside (ja lõpus siiski ka minajutustaja) loole ka yhte lugu lagunevast perekonnast ja yhte lugu sihitust uusvaimlemisest. Aga mõlemal juhul on ikka selles reaalsusega kontakti saavutamise intensiivsuses kysimus.
Teine kogemata juhtunud asi oli see, et võtsin raamatusse kirjaniku autogrammi, arvasin, et teen midagi toredat. Kui aga teose tagastamisel selle yles tunnistasin, muutus raamatukogutöötaja väga kurvaks ja ytles, et nyyd tuleb neil see raamat aktiivsest ringlusest eemaldada (tegu oli 7-päeva-laenutuse-trykisega), sest autogrammiga raamatud lähevad arhiivfondi kui eriti väärtuslikud ja neid enam igayhele kaltsutada ei anta. Et siis on oodata "Mandala"-järjekordade pikenemist. Ja olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kes veel tunnevad kiusatust raamatukogu raamatusse autogrammi võtta.
Aga raamat ise võiks muidugi potentsiaalselt paljusid kassidega koos elavaid vanapoisse kõnetada (paar-kolm tykki tuleb endalegi kohe meelde; kindlasti on neid hulgem). Ikkagi sihuke kodumaine versioon Pettsonist ja Findusest.

Roosid

Majapidamisse on siginenud konkureerivaid luuletajaid. Kuna minul on praegu veel au olla yleskirjutaja rollis, vahendan noorluuletaja poolt vennale jõulusalmiks mõeldud read (sobib ka laulda viisil "Hiir hyppas"):

Roos närtsib, lund sajab,
jõuluvana tuleb siia,
toob uued roosid!

Käsitöönurk

Viimasel ajal siin blogis ilmnenud pildipuuduse likvideerimiseks väikese vahepalana põikeid käsitöö radadele.

Suvise koolieelikute mehistumisprogrammi läbiviimise eest kinkis Liis mulle paar vihikest omakedratud koerakarvalõnga ja piisas vaid sygisel soetada sobivad vardad ja osaleda mõnel koosolekul, kui hädavajalikud esemed valmisid otsekui iseenesest.

Tegemist on kylmetus-, venitus- ja ebamugavustundevastaste põlvekatetega isikule, kes on omadega "keset keskea  paksu metsa", või kuidas see Mika seal Supilinna-raamatus täpselt väljendubki (häid väljendeid oli seal veel).'Vertically challenged' isikuna olen harjunud laua ääres istuma põliti - teistes asendites lihtsalt mõte ei lippa. No ja siis on ju sellised abivahendid täiesti vältimatud, eksole.

 Aga loorberitele ei saa puhkama jääda. Uued väljakutsed on juba sisepostiga kohale saabunud ja sedakorda saab siis olema tegemist akadeemilise heegeldusega. 8)

Päevakajaline vemmalvärss

Lilledest kasvavad lilled.
Märkidest tekib märk.
Viha kasvatab viha.
Oma ligi on särk.
Segadus synnitab segadust.
Korrast saab kõvem kord.
Tõeliselt vabasid vaime
taevas ehk näeme kord.

Meeleavaldus

No-jah, maailmarevolutsioonile on siis omalt pooltki täke peale tehtud. Open accessi põhimõtteid austades panen siia ka oma synnipäevakõne.

Tere ja suur tänu kõigile inimestele, kes pole pidanud paljuks täna siia koguneda. Mina olen täna siin ilmselt eeskätt näidisena naisterahvast, kes kõneleda mõistab. Tahan ytelda mõne päris lihtsa asja.  

Ma olen mures selle pärast, et sisulised arutelud riigivõimu esindajate ja riigi kodanike vahel on asendunud PR-i ja poliittehnoloogiliste trikkidega. Ma olen mures selle pärast, et riigi-isad ei näe ega kuule reaalseid inimesi statistika ja riigieelarve numbrite taga.

Päris mitmete professionaalsete poliitikute sõnavõttudest on jäänud kõlama suhtumine „tehke endale ise partei, siis me võib-olla hakkame teiega rääkima“. Kas tõesti parteilasel kõlbab rääkida ainult parteilasega? Kas riigi arengut puudutavaid otsuseid võivad teha ainult parteilased?

Isegi Kohviveski tuntud filmist „Siin me oleme“ teatas kõigepealt, et „Me oleme Tallinnast ja me maksame!“ aga tegi linateose vältel läbi sisemise arengu ning jõudis järeldusele, et ka need, kes ei ole Tallinnast, on „ikkagi inimesed!“ Samamoodi – ka need, kes ei ole parteidest, on ikkagi inimesed.

Näiteks - kohalikes omavalitsustes ei ole valimisliidud näidanud end sugugi vähem komptetentsete või vähem vastutustundlike yhendustena kui parteid. Väga paljud mittetulundusyhingud on aastaid teinud pingutusi, et neid võetaks vääriliste partneritena mingi kitsama valdkonna, näiteks looduskaitse korraldamisel. Tulemustega võrreldes on need pingutused sageli olnud ebaproportsionaalselt suured.

Selle seletamiseks sobib hästi Eik Hermanni ja Aare Pilve loodud väljend „kurt ajastu“: kodanikel on vabadus rääkida, aga kusagil ei ole kirjas võimu esindajate poolset kohustust neid kuulda võtta. Tundub, et see töötab ka teist pidi: poliitikud ja politiseeritud ametnikud räägivad otsekui eeldades, et  ega neid keegi kuula nagunii.

Tegelikult see veel päris nii ei ole. Head poliitikud, palun pidage meeles, et kui te räägite, siis te ei räägi mitte seinale või kaamerasse, vaid te räägite inimestele – nägude ja nimedega, sellistele, nagu meie siin. Me vaatame teid ja me kuuleme teid. Me saame aru, mida te räägite ja me sooviksime, et see protsess toimuks ka teistpidi – palun vaadake, palun kuulake, palun räägime yksteisega ja võtame yksteist ka kuulda. Me kõik oleme inimesed. Keegi ei ole seda rohkem või vähem kui keegi teine, isegi poliitikud mitte.

Kysimus ei ole erakonnas või maailmavaates. Kysimus on yha enam maad võtvas tagatoapõhises parteidistsipliinis, mis välistab igasuguse sisulise kommunikatsiooni „koopast“ väljapool. Kommuniktsioonitõrkega yhiskonnad aga lagunevad väga kiiresti. Kahtlemata on neid protsesse seni vaikides pealt vaadanud kodanikud samuti olukorra syvenemisse oma panuse andnud. Muutusi algatada ei ole aga kunagi hilja. 

Kuidas siis edasi minna, kui me oleme probleemi sõnastanud ja kokku leppinud, et tegu on meie yhise probleemiga? Siis tuleb teda ka yhiselt lahendada. Omavahel näost näkku kohtuda, vaielda, arutada, hoolimata sellest, kes missugusel yhiskondlikul õrrel parasjagu kykitab.

Jah, arutamine võtab otsustusprotsesside tempot alla. Aga kuhu meil tegelikult kiiret on? Kui me tahame loota, et meie riik kestab pisut kauem kui eelmine kord, siis tuleb meil kõigil yhiselt mõelda, kuidas seda korraldada. Sest teisi inimesi ja teist riiki meil pole.

Systeemide keel

Jätkuks eelmisele teemale. Ja natuke ka igasugu digi- ja ava-asjandusele. Oli taas meeldiv võimalus veeta poolteist päevakest digitarkade mäluasutuseinimeste seltskonnas ja kuulata, mida nad ytlevad. Mõjus mõtteid systematiseerivalt, tõepoolest. Parim näide systematiseeritud mõtlemisest tuli muidugi tegelaselt, kes selle eest palka saab, et ta systeemide keeles mõtleks (vt ka viimasest Vikerkaarest sama mehe "Kevade"-remiksi : )

Teenuste liigid:

Hädavajalikud teenused

Vajalikud teenused

Mugavusteenused

Edevusteenused

„Tasuta“ teenuste rahastamise allikad:

1)      Maksud

2)      Riigilõiv

3)      Teenustasu

Võimalik variant on ka ristsubsideerimine riigiasutuste vahel.

Teenuse hinna kujunemine:

1)      Nn sotsiaalne hind

2)      Kulupõhine

3)      Kulupõhine + investeeringutulu

4)      Tuluteeniv

5)      Tõkestava hinnaga.

Raamatupidajate riik

Viimase aja administratiivkriitikast (kust täpselt, ei mäleta, sest seda on - vähemalt sõnades - olnud positiivselt palju) on läbi käinud, et Eestist on saanud raamatupidajate riik, kus loevad ainult numbrid. See on ses mõttes ebaõiglane määratlus, et profid raamatupidajad ei löö tuimalt numbreid kokku, vaid mõtlevad kaasa summade mõistliku ja otstarbeka kasutamise osas ja näevad ka inimest numbri taga. Kurja juureks on pigem need isehakanud raamatupidajad, kes on ära õppinud, kuidas excelisse valemeid panna, aga ei tunne eelarveridade sisulist tähendust. Julgen sõna võtta, sest vähemalt yhe professionaalse raamatupidajaga on minulgi rõõm olnud mõnda aega koostööd teha, seda nii vabayhenduse, asutuse kui omavalitsuse tasandil ja selle kogemuse pinnalt arvan end tegevuste planeerimise ja selle rahaliste tagajärgede valdkonnaga pisut paremini kursis olevat kui keskmine hipihumanitaar.
Ja ka paanilise tasakaaluhoidmise osas tundub ajalugu olevat ennast taas enam-vähem rõngasse keeranud. Kui Eesti end 1929. aasta majanduskriisi ajal kõrgete tollidega muust maailmast isoleerima hakkas, olevat britid kui olulised kaubanduspartnerid arvanud, et "Eestis võimutüüri juures olevate inimeste majandusalased teadmised [on] nullilähedased, sest kogu nende tegevus lähtus hirmust ebasoodsa kaubandusbilansi ees: niipea kui statistika näitab impordi mõningast ülekaalu, võetakse kasutusle abinõud impordi piiramiseks, sealjuures mõsitmata, et ükski maa ei saa eksportida, ilma et ta impordiks." (Maie Pihlamägi, Eesti kaubandussuhted Suurbritanniaga aastail 1918-1940; Acta Historica Tallinnensia 1999).
Ma arvan, et see on ysna yldkehtiv tõde, et ennast ainult numbrite sisse isoleerides kaugele ei kõnni.

Metssead

Kunagi kauges nooruses, kui ma veel yldse Kirjandusmuuseumi (ega ka yhegi muu muuseumi) töötaja polnud, sain mingitel salapärastel asjaoludel kingiks yhe kirmuse aastaraamatu. Jäi täna näppu ja hakkasin siis aastate jooksul lisandunud kogemustepagasi valguses vaatama, mille pärast ma selle siis ikka õige tõesti pälvida võisin. Leidsin mitmeid rahvaluulekogujate Muhu-retkede kirjeldusi eri aegadest, tõepoolest lõbus lugemine. Siinkohal tervitustega Leenale (kellelt luba kysimata laenasin ylaloleva pildi alloleva teksti illustreerimiseks) õpetlik lugu metsseaprobleemist Muhus ja selle lahendamisest laulu abil. Parema loetavuse huvides on väljajätted jäetud markeerimata. Algtekst koos arhiiviviitega KM aastaraamatus nr XIV, lk 265, oma kogumispäevikusse kirja pannud Kristi Salve aastal 1974.

Kui Saare talu uksest sisse astusin, oli pidu juba käimas. Laua taga, millel oli toidupoolise kõrval ka veini ja viinapudel, istus kuus vana naist. Pakuti mullegi ühte kui teist, aga mul polnud mahti süüagi, sest naistel kippus laul peale ja pidin vaatama, et aga magnetofon käima saada. Lõpupoole laulis E. Kolu ühe soome laulu, mille keel oli küll üsna pöörane, ja kaks omaloomingulist. Lindile lauldi üsna julge sõnastusega kohalikke laule, aga ka nn. "viisidega" (naised ise seletasid: "Ega vanasti viisidega laule ei olnud palju, rohkem aidu-raidu laulud.") ja sõnastusstiililt hästi "luulelisi" laule. Kesköö paiku tahtis üks Kallaste küla naine (kaasa see ei laulnud) koju minna, et metssigu hirmutada, kuid teised keelasid ja ta jäi, öeldes: "Las neil täna öösi jõulud olla!" Metssead on siingi suur nuhtlus, arvati, et inimesed peavad varsti nende eest ära kolima. Pidu lõppes kella kahe paiku.  

Saared

Tulin parasjagu altrannast ja juurdlesin, mis võiks olla mõni hea põhjus pyhendada oluline osa oma elust yhe laguneva kogukonna tykkideks pudenemise tunnistamisele ja vaatasin korra yles, et kas korstnast ikka suitsu tuleb veel. Suitsu polnud näha, aga kahe väravamulgus seisva saarerondaka ylemised oksad helendasid jupiti. Selja taga oli pilvedelt peegelduv päikeseloojak ja see omakorda peegeldus pisut ka saartele, natuke helendasid ka mõned Tõnise taga kasvavate puude ladvad. Oleks kyll semiootiliselt ebakorrektne ytelda, et valgus kombinatsioonis kõigi oma peegeldumis- ja murdumisomadustega ja omaenese suvast sobivasse kõrgusse kasvanud saareokstega seal miskit sõnumit oleks edastanud, aga see, et just mina just sel hetkel just selles kohas just selles suunas juhtusin vaatama, oli muidugi ses mõttes tähelepanuväärne, et vastasel juhul oleks see vaatemäng ilmselt jäänud tähele panemata ja sedakaudu ka tähenduseta. Või noh, eks sealt altrannast tulijaid oleks old teisigi, aga nemad vist ei vaadanud.

------------------
Joonealune märkus: Rutt nägi ka. 

Ristikivi 100

Jumala abiga on see konverents siis nyyd peetud.
Selles esinenud helgemate hetkede ajel tekkis leheservale taas murtud ridu (ehkki, eks ole, enamuse neist on tegelikult kirja pannud Ristikivi; minu panuseks on siis pigem koostamine ja toimetamine, nagu viimasel ajal enamasti). Või siis võib kasutada ka peenikest terminit pastišš. Selliseid armastasid nad seal väliseestis kangesti kirjutada, kui omal miskit head mõtet parasjagu pähe ei tulnud.


Kui ma suudaksin haarata õhust
Sinu pilgu siniseid liblikaid
suve laineid
ja sydame väravaid
Sigtuna väravaid, mida
kunagi polegi olnud
sest mere värav on rand
kevade rand
oodates suve laineid
oodates, oodates
ikka

Rahva oma kaitse

Taaskord lendasin kultuurisyndmusele peale liialdatud ootustega. Vanatoale olid mineva laupa vanameistrid Juur ja Kivirähk ise kohale tellitud muhulaste kaamost peletama või nii. Paraku jättis ettevalmistus mõnevõrra soovida - põhimõtteliselt olid olemas nii esinejad kui publik, aga puudu oli see vahendav interfeiss, mis yhe osapoole teisele arusaadavaks oleks tein olavad. Ei toimi sõuksed asjad ikka päris iseenesest ja ilma vahekeelemeesteta. J&K kyll katsetasid kohapealt kätte saadud giidi käest ammutatud andmete reflekteerimisega, aga kohati oli see jutt (osaliselt kahtlemata algmaterjali puudulikkuse tõttu) ikka ennemini imelik. Elektrituru avanemise teema (ja selle seos elanikkonna jõukuse astme ja omakorda iibega, mida Muhu näitel illustreeriti matsirahva ja P-tähega algava mõisa näitel) käsitlemine õnnestus ehk kõige paremini - iseäranis, kui mõelda, et Vanatoal asus Koguva kyla jõujaam, kust kolhoosiaja alguses kylale kaks tundi iga õhta lekrid anti - aga seda viimast fakti muidugi tuli jutule ise juurde mõelda, kes oskas.
Ei saa muidugid ytelda, et kontaktmääre rääkijate ja kuulajate vahel täiesti puudunud oleks, aga sedakorda oli tegu pigem kleepuva tavoti kui rafineeritud õliga, kes oma kohaloluga asja ikka põhjalikult kinni kittis. Sest ega loodus tyhja kohta ep salli. Kui oma kyla lolli põle parasjägu kohal, siis tuuasse põhjarannikult mõni teene sõuke, kis artikuleerimata möla abil kõigile abivalmilt palju meelepaha ja piinlikkust valmistab. Ma ikka imesta, et miks pererahvas põle tatta ää koristan või vähemaste sauna kinni pand.

Sujuva ylemineku tulevastele teemadele pakub aga Rahva oma kaitse foorum, mille viimane postitus kõlab parasjagu nii: Õnnitleme Karl Ristikivi tema 100. sünnipäeval, soovime jõudu, jaksu ja tervist ka algavaks sajaks. Meie kirjastuse poolt. Õnnitleme lauluga K. A. Hermanni lauluga Munamäel. 

21. sajandi kodukäsitöö

Kaks laupäevast nopet raamaturiiulist, mõlemad 21. sajandi kodukäsitöö, s.t et välja antud suht puhtast entusiasmist ja väikekirjastustes, suuresti väljaspool turumajandusliku loovtööstuse raame, mistap ka levivad rahva sekka ilmselt suhteliselt halvasti. Ehkki põhjust oleks ja mitte vähe.
Illustreerival fotol on samuti 21. sajandi kodukäsitöö, mitte kyll koduõlu, nagu värvist võiks ehk arvata, vaid terve liiter õunamahla, ise saumikseri ja vana voodilina abil tegin, väga maitsev. Pudeli allikaks on tõenäoliselt mingi täpsustamata turundusprojekt ja ymbritsev kompositsioon selgitab, miks ca kilomeetrise koolist koju toova tee läbimine võib võtta aega ca tunni.

KOJUMINEJA
Keegi mängib pajupilli meie magamistoa akna all. See võib olla mõni naabrilaps, aga me ei tunne teda ära. Kuuleme teda kogu aeg, võimatu on magada, kui ta niimoodi puhub. Tavaliselt me ajame ta ära. Muidu ta muudkui seisab kõrges hallis rohus ja mängib nagu hull. Ta pigistab silmad kõvasti ja mõtlikult kinni. Tal on ainult kukepüksid jalas, alati samad mustad nailonsortsid mis veiklevad rõdulaterna valguses. Ülakeha on tal paljas, kuigi on juba kesköö ja sügis käes. Ta ei vasta meie kõnetustele. Jätkab muudkui oma kiireid tireleid ja meloodiaid, mis kuhjuvad ja varisevad siis kokku. Jah, kui avada aken. Kui lükata aken paokile ning hüüda midagi ähvardavat. Siis saabub rahu ja vaikus ning meie magamistuppa tungib jahe sügisõhk. Ta jookseb mööda jõekallast, silkab ülal järsakul. Ta käib minu unenägudes, ärgates olen üleni higine. Siis avan akna. Ma avan sageli akna. Hüüan pimedusse, kisendan otse öhe, ja jahe sügisõhk täidab toa.

Pär Hansson, Valguseraasud. Valik luuletusi. Tõlkinud Tõnis Arnover ja Andres Ehin. Allikaäärne, 2010.


oktoobri vihmasadu
kaks osa vett
üks osa viskit


demokraatia
sipelgad tirivad kõrt
eri suundades

lõpuks ometi üksi
huvitav mida
teised praegu teevad

Siim Pauklin, Aheldatud Jõgeva. Pärnu: JI, 2011.

Tyvitekstid ja sõlmteosed

Ääretult kultuurselt veedetud neljapäeva mahtusid kaks näitusekylastust ja yks raamatuesitlus (aga trenn jäi vahele). Saadud elamuste ajel tekkis mul mitu mõtet. Eeskätt seoses tyvitekstidega, mis taaskord tundunekse olevat taoline nähtus, millest olen seni hoolega pyydnud hoiduda, mis aga siiski põgeneja mingil päeval lihtsalt saavutab.
1) Kas see, mida Tartu Kunstimuuseumis ylal oleval näitusel "MÖH? FUI! ÖAK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika" nimetatakse 'sõlmteosteks', on võrreldav 'tyvitekstidega'? Tyviteksti laiatarbedefinitsiooni kohaselt (kõik teavad, aga keegi pole lugenud) on seal esil olevad tööd ka juba ysna tyviteksti mõõtu (kes ei teaks väljendit "purki sittumisest"), ehkki nende suurim erinevus Veidemanni hõllanduslikust definitsioonist seisneb nende demonstratiivses anti-sakraalsuses. Sarnasust tyvitekstidega lisab mh ka nt see, Raul Meele lippudel moodustub lippe ilusti järjekorras lugedes (kui mitte lasta end taustal luupivast Johnsonite-Krugmani-Ilvese jorust segada) täiesti ehe ja seostatud tekst, midagi Indrek Koffi "Eestluse elujõu" taolist, ainult natuke internatsionaalsem, sest pyyab (vist) vene elavat ropendamiskultuuri eesti keelde ymber tõsta (kas õnnestunult, on diskussiooni kysimus). Aga igaljuhul koorub sealt terviklik lugu.
2) Äsja ilmus eesti keeles Darwini "Liikide tekkimise" tõlge. Kas ka seda ei peaks tyvitekstina käsitlema, kui Piibel vastava kursuse kavas juba on (kes ei teaks väljendeid "olelusvõitlus", "tugevam jääb ellu", "looduslik valik")? Eks vasta seegi kenasti tyviteksti lyhidefinitsioonile - ebatäpsete lendfraasidega materdajaid on palju, aga tõstetagu käed, kes on teksti läbi lugenud? Mina veel ei ole, aga kavatsen (no vähemalt 1949 tõlgitud Beagle'i olen läbi lugend).
Kolmanda kultuurilise hyppena tuleb veel tõdeda, et soetasin (hra abikaasa palvel, kes tunneb loodusteadlasest autorit) ja lugesin läbi oma esimese raamatu kuulsast Minu-sarjast. Sihuke kena lobe paari-tunni-lugemine oli, nohik õpib elu ja intelligent inimesena saab lõpuks yht-teist selgeks ka.

Kun kyyhkyset katosivat

Ehh, nohh. Ma loeks Sofi O. sulest meelsasti veel söömishäiretega soomlastest või agorafoobia all kannatavatest lesbidest, aga Puhastuse läbimängu lahjemas ja skemaatilisemas vormis poleks tegelt kyll enam tarvis olnd. Mul on tunne, et kohusetundliku inimesena on kirjanik vist kogemata natuke liiga tõsiselt võtnud seda Puhastuse "ajaloolise romaani"-keskset retseptsiooni ja kogu seda juttu, et Eesti ajalugu ja selle esindamine maailmas ja kaiken takana oli pelko ja stalinistide kuritööd ja muu sihuke.
Kui Puhastus on selline geograafiast suhteliselt hõlpsasti lahti seotav viihdehistoria, mistõttu seda saab kergesti ka kõiksugu muudele tõlgendusplatvormidele upitada, siis Kaotsis tuvid kytab ikka täiega yhte auku ja mitte eriti mitmel tasandil. Lugu on väga täpselt konstrueeritud, aga see karjub kaugele, et ta on konstrueeritud, sestap on ka kõik käänud ja lahendused suhteliselt kergesti aimatavad. Distantsi ja irooniat aine suhtes ei ole. Kahtlustusi ses osas, et äkki tundis autor ikka ise ka end natuke ebakindlalt selle teose kontseptualiseerimisel, lisavad lõppu kleebitud metatekstid - "Teoses esinevate terminite leksikon" ja viimasele lehele lisatud "autori selgitus" kirjutamise algimpulsi kohta. No ma'i tia. Kas natuke hingamisruumi lugejale oleks palju palutud?
Või on see siiski kõik kokku yks väga peenikene eneseiroonia, sest raamatu peategelane tegeleb ajaloost oma versiooni kehtestamisega (paberil) ja Sofi O. teeb ju sedasama?
Noh, olgu muud mis tahes, aga ökofeministlikult annab siiski mõtestada sedagi teost: ka siin käivitavad konflikti naissolidaarsus ja lapsesaamise kysimus. Ydini negatiivse meespeategelase kõigile sigadustele pakutakse põhimõtteliselt ainult yks seletus - fyysiline ja psyyhiline soovimatus sugu jätkata.

Naised valitsevad maailma

Pöörane teatrisuvi ei taha veel sugugi lõppeda. Justkui mingi kõvem magnet kiskus mind kottu kiviaidade vahelt Kilulinna kaudu Raadile tutka-aukude peale, kus hulk hakkajaid inimesi olid võtnud teatrikeeles ökofeminismi teha. See oli kyll väga hea. Selle kohta ma ytleks, et täiega keskkonnateater. Sest vaevalt, et neil konn, ritsikad ja jaaniuss kuidagi käsu peale osalema õnnestusid saada. Kõik amfiteatri kausiservad olid väga efektselt ära kasutatud ja isegi pealtvaatajaid ei jäetud maastiku osana kehtestamata. Sisu oli muidugi irooniline stereotyypide tulevärk. Aga mitte siiski stiilipuhtalt võrdõiguslik, sest nalja heideti ikka isaste yle, naisterahva seas ei olnud tegelikult kedagi, kes oleks otseselt naeruväärne olnud. Ehkki kui on võrdsus, siis peaksid ikka mõlemad osapooled samas mahus ja sama pika puuga saama.
Seoseid tekkis mh ka kultuslinateosega Malev, iseäranis sissejuhatuseks saabuva juppideks raiutud ryytli tõttu (iroonilise feminismi reeglitega kooskõlas ilmus kyll publiku vaatevälja esmalt ryytli otsast raiutud jalg, s.t mees objektina par excellence), aga ka lõpus, kus sarnaselt Maleva lõpu-puändile, et kättemaksu ja vastupanu korras teeb maarahvas kõik töö sakste eest ise ära, selgus, et kui mees naisele tite treib ja ise jalga laseb, siis on see tegelikult naiste poolt niimoodi sihilikult korraldatud, "sest meil siin on lihtsalt selline komme". Ja siinkohal tekkiski mul see mure, et ei tea, kas vaatajad pigem tundsid stereotyybid ära, naersid natuke (mees)näitlejate ja iseeneste yle ja läksid siis koju omaette häbi tundma, või pigem noogutasid rahulolevalt kaasa: jah, just nii see on ja nii see jääb. Ehkki ilmselt täidab lavastus oma eesmärgi ka siis, kui ta vaataja tähelepanu lihtsalt korraks nendele stereotyypidele juhib. Ikka kuplisse korraks törts värsket õhku sisse puhutud.
Jah, ja siis ma tahaks veel endale ka sihukest kleiti, mis maani lohiseks ja märja sees pläterdades alt äärest lillaks läheks.

Ükshommik

Laupäev võttis ikka oimetuks. Neli laksu kultuuri ca 15 km raadiuses (ja mõni toodi suisa koju kätte).
Sissejuhatuseks oli luteruse kirikus Munukeste koraalikontsert. See oli kena. KLPR senisest sagedasem kasutamine koorirepertuaari allikana oleks minu meelest yleyldse yks Jumalale meelepärane tegu ja annaks tõenäoliselt ka kunstilisi tagajärgi.
Edasi kombineerisin kultuuri spordiga ja sõitsin (juhindudes kontserdi plakatilt ja treilerist ammutatud dress code'i alastest vihjetest) jalgrattaga Aljavale kyynikontserdile, kus Bonzo, Päss ja Pehk tunnikese ja natuke peale imeilusasti õrnade healtega kuulajate kõrvasid paitasivad. Nagu pisut paisutatud tuletis vendadest Urbidest; selle vahega, et Pehk hoolitses ka tervendava eneseiroonia eest, mida nimetet vendadel mo meelest ikka kohe terakestki ei esine. Yks laul kõlas nagu klassikaline tekstylesanne esimese klassi matemaatikaõpikust (sisu vabas vormis: ostsin linna pealt kuus jäätist, sõin kaks ära, neli on veel kapis, tule meile, teeme peo!). Ka matemaatikaõpikute edasine kasutamine laululoomingu allikana ei teeks minu hinnangul sugugi paha ja ehk isegi aitaks kaasa Aaviksoo äsjaalgatatud ainekavade integreerimise ideede lendutõusule. Miks mitte.
Ja siis oli Kalakohvikus pidu ansambliga Jahimehed. Vendade Urbide ja Jääääre meemid möllasid sealgi edasi, aga kuidagi väga meeldivas vormis. Ja tuleb tõdeda, et bänd siiski ei mänginud publikut yle, vaid lõpetas peale kolmetunnist mängu pisut enne kui öökylm viimased pidulised ära jõudis võtta.
Samal ajal oli Orissaares reggae-pidu, aga seal ma'i käind. Neljas yhik kultuuri, mis möödunud laupäevasesse päeva mahtus, oli hoopis naabrinaise luuletus, mille ta nii möödaminnes hommikul digiallkirjastamisaktsiooni lõpetuseks mulle ette luges. Ma arvan, et seegi vääriks viisistamist. Kuulete, Kõrsikud!

Ükshommik

Mul meeldivad hääletud hommikud
Kui elu läheb must mööda
Kuskil küll lauad on kaetud
Siin aga ei jooda ei sööda
Eilsed päevad kui redeli pulgad
Neid mööda võib ronida üles
Ja tulla jälle tagasi
Mälestused süles
Tänane päev on veel tühi
Kuid minemas omasoodu
Ükskord selleltki tolmu pühin
Ta vananeb nagu kõik loodu.

Tugev tykk

Kreisilinna teater pakkus sel suvel naistemaatikat ja naisdessant naabersaarelt käis seda muidugi katsumas. Sedakorda, tuleb tunnistada, et oli tugev tykk: hea tekst, head näitlejad, hea lavastaja, täitsa ok seinale projitseeritud pildirida. Esimene vaatus natuke venis, aga teine seevastu läks kuidagi tuulekiirul. Kaks naist pusserdavad yksikul saarel (vana teema, Robinson Crusoe, Kärbeste jumal, Imede saar jms utoopiad), aga peale mõnda päeva teineteisega tutvumist, peksu ja paastu toimub vaimne kirgastumine ja objektikeskne mõtlemine asendub mõlemal protsessikesksega. Kena.
Sellist vaimset kirgastumist oleks vaja mh ka nt EW muinsuskaitse- ja riigihanke-systeemidele (kui nimetada vaid mõnda), mingid kollektiivsed survival-retked Loonalaidu võiks siin täitsa abiks olla.

-----------------
Joonealune märkus: 'tugev tykk' tähendab saarelises kõnepruugis ka jõulist (või niisama suurt) naisterahvast.



Pildil: fragment Paltaniemen kuvakirkko peasissekäigu kohal olevast viimsepäevamaalist, kus naiskurat rapib patuseid. Maali alumine, Põrgu diibimaid kihte kujutav osa eemaldati, kuna rahvas ei saand peale jutlusi enam minestamata kirikust välja.

Pilve kannul

Vaatasin, et Aare oli Tsoid tõlkinud. Akvariumofiilina tõden, et Grebenštšikovi tõlkides ei ole ma kahtlemata originaalne, aga võrgu pealt pole neid resultaate ka siiski yleliia leidnud. Rootsikeelseid nt on mõned, tunduvad täitsa broo-d, niipaljukest kui ma aru saan. Ja hulk pealkirju on inglise keelde ymber pandud. Sellelt lehelt leidsin veel huvitava lingi andmekogule "Akvarium Tallinnas".
Nojah, et siis. Tsoiga on sellel laulul pistmist nii palju, et BG on seda minuteada tema mälestuseks laulnud (ehkki laul on 10 aastat varasem kui Tsoi viimane autosõit Lätis ja originaalis paistab 'sina' olnuvat naissoost).
Venekeelne tekst on siin.

Mul oleks vist kergem laulda

Pole vaja, et sa riivaks mu kätt,
pole vaja su jõgede jooksu;
pole vaja, et seisad mu kõrval,
me pole üksteisest nii kaugel.
Ja ma tean, et see mäng on võõras
ja mina ei pannud siin võrku;
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Uued lehed muudavad värvi,
uutes klaasides taas on vein.
Ainult aeg meid enam ei käsi,
me liigume otsekui kinos.
Ja kui ma saaksingi midagi muuta,
jätaks kõik täpselt nii, nagu on,
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Sinu Eedeni laudadest põrand
minu hulkumist ilmsi ei näe.
Kui Sinu käed on roosidest verel,
minu omi kriimustab hein.
Ja järel ei ole ühtegi viiulit,
mis poleks sulatet vaseks;
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.

Anna andeks, et Sind armastades
jäin selliseks, nagu ma olin.
Siiamaani ei oska ma hästi
armsamatega hüvasti jätta;
Ja ehkki ma olen tänulik talle,
kes lubas sul lendu minna –
kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul oleks vist kergem laulda.
Kuid siis, kui ma teaks, et Sina mind kuuled,
mul polekski vaja laulda.

Ristikivi lipp

Just sellise kirjaga tuletõrje veevõtukoha tyypi sildi disainiga noolekesed juhatavad suveteatrihuvilisi siis Pivarootsi Juurikale. Ristikivi-ainelise poolmonograafia (khm-khm) autorina äi saand ju neid tähelepanuta jätta.
No'i old see vabaõhu-teatri tekst. Kõik need punased ja valged roosid ja ristid ja lipud ja sinised kangad ja paksud symbolid ja intertekstuaalsed vihjed ja operett ja melodraama kuidagi ei kõland selles konkreetses ruraalses keskkonnas ja eeldaks materjali tundmist umbes Ristikivi päevaraamatu tasemel, mida yhekordse projektina tehtava suveetenduse publikult ei saaks mu meelest ästi eeldada. Juurde kohatine eksalteeritud esitus, maitseks näpuotsaga natuke koolikiusamist ja seksuaalset vägivalda. Kõik "Põleva lipu" alapeatykkide pealkirjad nt olid ilusti teksti või rekvisiitidesse ära embeeditud, aga käigu pealt oli sellest siiski suht raske aru saada. Mängukoht talu tagaõues oli kyll ka suht läbi töötatud; ehkki põhiline madin käis ikka selle spetsiaalse suure kivi ja ristikujuliselt seatud platvormide ymber (mille, nagu ka pealtvaatajate istumise ehitamisse oli ilmselt märkimisväärne hulk aega, raha ja energiat pandud), kargasid kylapoisid nii kadakate vahel, kiigel kui katuseharjal (ja see oma kamba teema oligi tegelt vist kõige sydamlikum ja õnnestunum asi kogu loos), aga miski _koha_seos jäi mo meelest ikka puudu. Vbl aitas sellele muidugi kaasa ka hra abikaasa, kes vana bongari kombel sealsamas etenduse liigilisti tegi: 20 hallhane, need lähvad Nehatu järvedele ööbima, piiritajad, rukkirääk; tekstis mainiti ka peoleod (< "Rõõmulaul") ja kägu.
Etenduse vaheajal vaatasin, kuidas näitleja tegi yhele isale märkuse, et lapsed segavad etendust. Mind nad ei segand, aga eks ma pooldan muidugi ka demonstratiivselt seisukohta, et lapsed on samuti kultuuri osa ja kui see mingis situatsioonis kedagi segab, siis ongi kahtlane asi, mida aetakse. Lapsed koos vanematega igatahes lahkusid.
Hobusele sai pärast kyll ka plaksutada, see oli tore. Loomade suhtes vähemalt valitses niisiis tolerants.

----------------
Joonealune märkus: minuga tõenäoliselt samal etendusel viibinud arvustaja kiitis jälle Sirbis taevani, kui hästi kõik kohaga kokku kõlas. Võta's'nd kinni...

Lintumies ja miljonäärin tytär

Voi voi onpas kamala kirja. Runoviikon ja projektitoiminnan väliaikana piipahdin Kajaanin kirpiksella ja puolellatoisella eurolla poimin tän mukaan matkaan. Tietysti se heräti huomioni otsikkollaan, kun lintumiehet eivät kovin usein joutuu kaunokirjallisuuden kohteiksi, ainakin en ole tavannut niin eksplisiitista luokittelua ennen. Ikävä, että sisälto on oikeasti ihmisten ja talojen ulkoasun tähtäämistä lukiolaisen kirjoitelman tasolla. Kannessa kuitenkin lukee, että tämä on Raine Mäkisen kuudes romaani %( No, on tämmösia kirjailijatoimintaa harrastelevia muuallakin. Toivon kirjan jossakin vaiheessa joutuvan Sõrven lintuasemalle ilkeän sään päivien huvitteeksi, pitäis kai jopa käydä viemässä se.

Teateid Tenerifelt

***
Haigla juures tuli peale
näomaskiga mees.
Tundus, et muheles.
Mask nagu oligi muheluse
varjamiseks.
Ehk pani haiglast ajama.
Tundus olema ysna hea tervise
juures,
roosatriibuline särk
kenasti yle uljalt kummis kõhu.

***
Ylikooli peahoonesse, otse
Aula Magna ette
on tudengid telgid pannud.
Lapsekäega maalitud loosungid
räägivad revolutsioonist.
Iga telgi ees
kaks paari plätusid.

Maja ees oli ka yks telk,
see võeti täna maha.

***
Vastastikust tänu & rahulolu
väljendatakse kella
poole yheteistmeni öösel.
Tänulikkus ei lõpe.
Rahulolu reservuaarid ajavad
yle.
Yleujutuse retoorika
on kahtlemata põnev
uurimisteema.

Raudne taevas

Päeval tundus lihtsalt, et swtichilaienduse pilt, mille eurobyrokraatia nõuetele vastamiseks pidi lõpuks profifotograaf tegema, on lahe asi blogisse visuaalelamuste saamise jahil olla võivate isikute rõõmustamiseks ylesse panna.
Kes oleks aga võinud arvata, et ta tänaõhtuse filmielamusega kah nii kenasti ärmuneerib. Vastavalt väljakujunenud traditsioonile aeg-ajalt kitsamas perekonnaringis hõimuvellede uuemate filmikunstisaavutustega tutvuda oli kevade lõpetamise puhul kavas Iron sky. Kui Independence Day'd käisime omal ajal vaatamas ikka kinos ja kollektiiviga ja pliskapudeliga, siis kodusohva ja lahja õlu analoogse linateose kontekstina manifesteerivad muidugi leige keskea ligiolekut.
Niisiis - issver, kus oli ikka film. Intertekstuaalseid seoseid võib (lisaks kõikidele ulmekatele ja kosmoseodysseiadele ja Mars Attacksidele ja Star Warsidele, milles ma niiväga koduselt ei orienteeru) tõmmata nii 'Allo 'Allo'ga, Kusturica Maa-alustega kui ka Eesti filmiklassikaga ("Jõudu, kylamees!", "Simmikinga kontsaga..."). Laibachi muusika oli kyll kena, nii helis kui visuaalis oli minu meelest ka mõningast Machinariumi vaimu. Aga tõepoolest, kollektiiv ja pliskapudel oleksid soovitatavad atribuudid.