Metssead

Kunagi kauges nooruses, kui ma veel yldse Kirjandusmuuseumi (ega ka yhegi muu muuseumi) töötaja polnud, sain mingitel salapärastel asjaoludel kingiks yhe kirmuse aastaraamatu. Jäi täna näppu ja hakkasin siis aastate jooksul lisandunud kogemustepagasi valguses vaatama, mille pärast ma selle siis ikka õige tõesti pälvida võisin. Leidsin mitmeid rahvaluulekogujate Muhu-retkede kirjeldusi eri aegadest, tõepoolest lõbus lugemine. Siinkohal tervitustega Leenale (kellelt luba kysimata laenasin ylaloleva pildi alloleva teksti illustreerimiseks) õpetlik lugu metsseaprobleemist Muhus ja selle lahendamisest laulu abil. Parema loetavuse huvides on väljajätted jäetud markeerimata. Algtekst koos arhiiviviitega KM aastaraamatus nr XIV, lk 265, oma kogumispäevikusse kirja pannud Kristi Salve aastal 1974.

Kui Saare talu uksest sisse astusin, oli pidu juba käimas. Laua taga, millel oli toidupoolise kõrval ka veini ja viinapudel, istus kuus vana naist. Pakuti mullegi ühte kui teist, aga mul polnud mahti süüagi, sest naistel kippus laul peale ja pidin vaatama, et aga magnetofon käima saada. Lõpupoole laulis E. Kolu ühe soome laulu, mille keel oli küll üsna pöörane, ja kaks omaloomingulist. Lindile lauldi üsna julge sõnastusega kohalikke laule, aga ka nn. "viisidega" (naised ise seletasid: "Ega vanasti viisidega laule ei olnud palju, rohkem aidu-raidu laulud.") ja sõnastusstiililt hästi "luulelisi" laule. Kesköö paiku tahtis üks Kallaste küla naine (kaasa see ei laulnud) koju minna, et metssigu hirmutada, kuid teised keelasid ja ta jäi, öeldes: "Las neil täna öösi jõulud olla!" Metssead on siingi suur nuhtlus, arvati, et inimesed peavad varsti nende eest ära kolima. Pidu lõppes kella kahe paiku.  

Saared

Tulin parasjagu altrannast ja juurdlesin, mis võiks olla mõni hea põhjus pyhendada oluline osa oma elust yhe laguneva kogukonna tykkideks pudenemise tunnistamisele ja vaatasin korra yles, et kas korstnast ikka suitsu tuleb veel. Suitsu polnud näha, aga kahe väravamulgus seisva saarerondaka ylemised oksad helendasid jupiti. Selja taga oli pilvedelt peegelduv päikeseloojak ja see omakorda peegeldus pisut ka saartele, natuke helendasid ka mõned Tõnise taga kasvavate puude ladvad. Oleks kyll semiootiliselt ebakorrektne ytelda, et valgus kombinatsioonis kõigi oma peegeldumis- ja murdumisomadustega ja omaenese suvast sobivasse kõrgusse kasvanud saareokstega seal miskit sõnumit oleks edastanud, aga see, et just mina just sel hetkel just selles kohas just selles suunas juhtusin vaatama, oli muidugi ses mõttes tähelepanuväärne, et vastasel juhul oleks see vaatemäng ilmselt jäänud tähele panemata ja sedakaudu ka tähenduseta. Või noh, eks sealt altrannast tulijaid oleks old teisigi, aga nemad vist ei vaadanud.

------------------
Joonealune märkus: Rutt nägi ka. 

Ristikivi 100

Jumala abiga on see konverents siis nyyd peetud.
Selles esinenud helgemate hetkede ajel tekkis leheservale taas murtud ridu (ehkki, eks ole, enamuse neist on tegelikult kirja pannud Ristikivi; minu panuseks on siis pigem koostamine ja toimetamine, nagu viimasel ajal enamasti). Või siis võib kasutada ka peenikest terminit pastišš. Selliseid armastasid nad seal väliseestis kangesti kirjutada, kui omal miskit head mõtet parasjagu pähe ei tulnud.


Kui ma suudaksin haarata õhust
Sinu pilgu siniseid liblikaid
suve laineid
ja sydame väravaid
Sigtuna väravaid, mida
kunagi polegi olnud
sest mere värav on rand
kevade rand
oodates suve laineid
oodates, oodates
ikka

Rahva oma kaitse

Taaskord lendasin kultuurisyndmusele peale liialdatud ootustega. Vanatoale olid mineva laupa vanameistrid Juur ja Kivirähk ise kohale tellitud muhulaste kaamost peletama või nii. Paraku jättis ettevalmistus mõnevõrra soovida - põhimõtteliselt olid olemas nii esinejad kui publik, aga puudu oli see vahendav interfeiss, mis yhe osapoole teisele arusaadavaks oleks tein olavad. Ei toimi sõuksed asjad ikka päris iseenesest ja ilma vahekeelemeesteta. J&K kyll katsetasid kohapealt kätte saadud giidi käest ammutatud andmete reflekteerimisega, aga kohati oli see jutt (osaliselt kahtlemata algmaterjali puudulikkuse tõttu) ikka ennemini imelik. Elektrituru avanemise teema (ja selle seos elanikkonna jõukuse astme ja omakorda iibega, mida Muhu näitel illustreeriti matsirahva ja P-tähega algava mõisa näitel) käsitlemine õnnestus ehk kõige paremini - iseäranis, kui mõelda, et Vanatoal asus Koguva kyla jõujaam, kust kolhoosiaja alguses kylale kaks tundi iga õhta lekrid anti - aga seda viimast fakti muidugi tuli jutule ise juurde mõelda, kes oskas.
Ei saa muidugid ytelda, et kontaktmääre rääkijate ja kuulajate vahel täiesti puudunud oleks, aga sedakorda oli tegu pigem kleepuva tavoti kui rafineeritud õliga, kes oma kohaloluga asja ikka põhjalikult kinni kittis. Sest ega loodus tyhja kohta ep salli. Kui oma kyla lolli põle parasjägu kohal, siis tuuasse põhjarannikult mõni teene sõuke, kis artikuleerimata möla abil kõigile abivalmilt palju meelepaha ja piinlikkust valmistab. Ma ikka imesta, et miks pererahvas põle tatta ää koristan või vähemaste sauna kinni pand.

Sujuva ylemineku tulevastele teemadele pakub aga Rahva oma kaitse foorum, mille viimane postitus kõlab parasjagu nii: Õnnitleme Karl Ristikivi tema 100. sünnipäeval, soovime jõudu, jaksu ja tervist ka algavaks sajaks. Meie kirjastuse poolt. Õnnitleme lauluga K. A. Hermanni lauluga Munamäel.