Käsitöönurk

Viimasel ajal siin blogis ilmnenud pildipuuduse likvideerimiseks väikese vahepalana põikeid käsitöö radadele.

Suvise koolieelikute mehistumisprogrammi läbiviimise eest kinkis Liis mulle paar vihikest omakedratud koerakarvalõnga ja piisas vaid sygisel soetada sobivad vardad ja osaleda mõnel koosolekul, kui hädavajalikud esemed valmisid otsekui iseenesest.

Tegemist on kylmetus-, venitus- ja ebamugavustundevastaste põlvekatetega isikule, kes on omadega "keset keskea  paksu metsa", või kuidas see Mika seal Supilinna-raamatus täpselt väljendubki (häid väljendeid oli seal veel).'Vertically challenged' isikuna olen harjunud laua ääres istuma põliti - teistes asendites lihtsalt mõte ei lippa. No ja siis on ju sellised abivahendid täiesti vältimatud, eksole.

 Aga loorberitele ei saa puhkama jääda. Uued väljakutsed on juba sisepostiga kohale saabunud ja sedakorda saab siis olema tegemist akadeemilise heegeldusega. 8)

Päevakajaline vemmalvärss

Lilledest kasvavad lilled.
Märkidest tekib märk.
Viha kasvatab viha.
Oma ligi on särk.
Segadus synnitab segadust.
Korrast saab kõvem kord.
Tõeliselt vabasid vaime
taevas ehk näeme kord.

Meeleavaldus

No-jah, maailmarevolutsioonile on siis omalt pooltki täke peale tehtud. Open accessi põhimõtteid austades panen siia ka oma synnipäevakõne.

Tere ja suur tänu kõigile inimestele, kes pole pidanud paljuks täna siia koguneda. Mina olen täna siin ilmselt eeskätt näidisena naisterahvast, kes kõneleda mõistab. Tahan ytelda mõne päris lihtsa asja.  

Ma olen mures selle pärast, et sisulised arutelud riigivõimu esindajate ja riigi kodanike vahel on asendunud PR-i ja poliittehnoloogiliste trikkidega. Ma olen mures selle pärast, et riigi-isad ei näe ega kuule reaalseid inimesi statistika ja riigieelarve numbrite taga.

Päris mitmete professionaalsete poliitikute sõnavõttudest on jäänud kõlama suhtumine „tehke endale ise partei, siis me võib-olla hakkame teiega rääkima“. Kas tõesti parteilasel kõlbab rääkida ainult parteilasega? Kas riigi arengut puudutavaid otsuseid võivad teha ainult parteilased?

Isegi Kohviveski tuntud filmist „Siin me oleme“ teatas kõigepealt, et „Me oleme Tallinnast ja me maksame!“ aga tegi linateose vältel läbi sisemise arengu ning jõudis järeldusele, et ka need, kes ei ole Tallinnast, on „ikkagi inimesed!“ Samamoodi – ka need, kes ei ole parteidest, on ikkagi inimesed.

Näiteks - kohalikes omavalitsustes ei ole valimisliidud näidanud end sugugi vähem komptetentsete või vähem vastutustundlike yhendustena kui parteid. Väga paljud mittetulundusyhingud on aastaid teinud pingutusi, et neid võetaks vääriliste partneritena mingi kitsama valdkonna, näiteks looduskaitse korraldamisel. Tulemustega võrreldes on need pingutused sageli olnud ebaproportsionaalselt suured.

Selle seletamiseks sobib hästi Eik Hermanni ja Aare Pilve loodud väljend „kurt ajastu“: kodanikel on vabadus rääkida, aga kusagil ei ole kirjas võimu esindajate poolset kohustust neid kuulda võtta. Tundub, et see töötab ka teist pidi: poliitikud ja politiseeritud ametnikud räägivad otsekui eeldades, et  ega neid keegi kuula nagunii.

Tegelikult see veel päris nii ei ole. Head poliitikud, palun pidage meeles, et kui te räägite, siis te ei räägi mitte seinale või kaamerasse, vaid te räägite inimestele – nägude ja nimedega, sellistele, nagu meie siin. Me vaatame teid ja me kuuleme teid. Me saame aru, mida te räägite ja me sooviksime, et see protsess toimuks ka teistpidi – palun vaadake, palun kuulake, palun räägime yksteisega ja võtame yksteist ka kuulda. Me kõik oleme inimesed. Keegi ei ole seda rohkem või vähem kui keegi teine, isegi poliitikud mitte.

Kysimus ei ole erakonnas või maailmavaates. Kysimus on yha enam maad võtvas tagatoapõhises parteidistsipliinis, mis välistab igasuguse sisulise kommunikatsiooni „koopast“ väljapool. Kommuniktsioonitõrkega yhiskonnad aga lagunevad väga kiiresti. Kahtlemata on neid protsesse seni vaikides pealt vaadanud kodanikud samuti olukorra syvenemisse oma panuse andnud. Muutusi algatada ei ole aga kunagi hilja. 

Kuidas siis edasi minna, kui me oleme probleemi sõnastanud ja kokku leppinud, et tegu on meie yhise probleemiga? Siis tuleb teda ka yhiselt lahendada. Omavahel näost näkku kohtuda, vaielda, arutada, hoolimata sellest, kes missugusel yhiskondlikul õrrel parasjagu kykitab.

Jah, arutamine võtab otsustusprotsesside tempot alla. Aga kuhu meil tegelikult kiiret on? Kui me tahame loota, et meie riik kestab pisut kauem kui eelmine kord, siis tuleb meil kõigil yhiselt mõelda, kuidas seda korraldada. Sest teisi inimesi ja teist riiki meil pole.

Systeemide keel

Jätkuks eelmisele teemale. Ja natuke ka igasugu digi- ja ava-asjandusele. Oli taas meeldiv võimalus veeta poolteist päevakest digitarkade mäluasutuseinimeste seltskonnas ja kuulata, mida nad ytlevad. Mõjus mõtteid systematiseerivalt, tõepoolest. Parim näide systematiseeritud mõtlemisest tuli muidugi tegelaselt, kes selle eest palka saab, et ta systeemide keeles mõtleks (vt ka viimasest Vikerkaarest sama mehe "Kevade"-remiksi : )

Teenuste liigid:

Hädavajalikud teenused

Vajalikud teenused

Mugavusteenused

Edevusteenused

„Tasuta“ teenuste rahastamise allikad:

1)      Maksud

2)      Riigilõiv

3)      Teenustasu

Võimalik variant on ka ristsubsideerimine riigiasutuste vahel.

Teenuse hinna kujunemine:

1)      Nn sotsiaalne hind

2)      Kulupõhine

3)      Kulupõhine + investeeringutulu

4)      Tuluteeniv

5)      Tõkestava hinnaga.

Raamatupidajate riik

Viimase aja administratiivkriitikast (kust täpselt, ei mäleta, sest seda on - vähemalt sõnades - olnud positiivselt palju) on läbi käinud, et Eestist on saanud raamatupidajate riik, kus loevad ainult numbrid. See on ses mõttes ebaõiglane määratlus, et profid raamatupidajad ei löö tuimalt numbreid kokku, vaid mõtlevad kaasa summade mõistliku ja otstarbeka kasutamise osas ja näevad ka inimest numbri taga. Kurja juureks on pigem need isehakanud raamatupidajad, kes on ära õppinud, kuidas excelisse valemeid panna, aga ei tunne eelarveridade sisulist tähendust. Julgen sõna võtta, sest vähemalt yhe professionaalse raamatupidajaga on minulgi rõõm olnud mõnda aega koostööd teha, seda nii vabayhenduse, asutuse kui omavalitsuse tasandil ja selle kogemuse pinnalt arvan end tegevuste planeerimise ja selle rahaliste tagajärgede valdkonnaga pisut paremini kursis olevat kui keskmine hipihumanitaar.
Ja ka paanilise tasakaaluhoidmise osas tundub ajalugu olevat ennast taas enam-vähem rõngasse keeranud. Kui Eesti end 1929. aasta majanduskriisi ajal kõrgete tollidega muust maailmast isoleerima hakkas, olevat britid kui olulised kaubanduspartnerid arvanud, et "Eestis võimutüüri juures olevate inimeste majandusalased teadmised [on] nullilähedased, sest kogu nende tegevus lähtus hirmust ebasoodsa kaubandusbilansi ees: niipea kui statistika näitab impordi mõningast ülekaalu, võetakse kasutusle abinõud impordi piiramiseks, sealjuures mõsitmata, et ükski maa ei saa eksportida, ilma et ta impordiks." (Maie Pihlamägi, Eesti kaubandussuhted Suurbritanniaga aastail 1918-1940; Acta Historica Tallinnensia 1999).
Ma arvan, et see on ysna yldkehtiv tõde, et ennast ainult numbrite sisse isoleerides kaugele ei kõnni.