Sissejuhatus kirjandusteadusse

Osalesin eksamitöödelugemistalgutel. Oli tore ja arendav. Mõned mõtted, terminid ja definitsioonid märkisin laiema rahvavalgustuse huvides loetust ka välja.
Esmalt täheldasin, et moodsa aja noored kasutavad digitaalajastule kohaseid metafoore:
* Kirjandus toimib ideoloogia installerina.
Või siis on niisama sygavmõttelised:
* Koolkonnale [uuskriitika - toim.] on omane püüdlik lugemisviis.
* Sümbolitest tuleb koostada morfeemid. 
* Ballaad - tegemist on päris pika ja seiklust täis esitusega.
* Erinewus [mõiste sisu tuli avada ca 100 sõna ulatuses - toim.] - rakendusteoreetiline mõiste.
* Patriarhaalsus [mõiste sisu tuli avada ca 100 sõna ulatuses - toim.]- väga mitte soovõrdluslik.
Suhteliselt innovaatilisi selgitusi pakuti 'orientalismi' mõistele, näiteks:
* Orientalism iseloomustab orienteeritust ühele kindlale probleemile.
* Orientalism - oskus orienteeruda ajas.
Rääkimata sellest, et korduvalt kaldus jutt selle punkti all hoopis orientalistika võludele & nyanssidele.
Hämmastava sagedusega kordus freudian slip sõna 'eksplikatsioon' ymberkirjutamisel vormis 'eplikatsioon'. Eighties coming back?
Pusimist jätkus ka narratoloogiliste vastastega:
* Jutustamistasand on dieetiline (ehk lugu toimub ise).
* Jutustaja on ekstrahomogeetiline.
Ja - last but not least - midagi loodusesõpradele: eksamitööde käigus avastati amfibaarne värsimõõt ja mitmeid uusi dimensioone hobuste olemuses:
"Sümboliks saab pidada hobust, sest hobuse peale vaadates ei selgu tema välimusest kuidagimoodi see fakt, mis loom ta on."

Ymbermaailmareis

"Meri ja kuked" oli jõulu aegu sellevõrra suur hitt, et meie maja hilinemiskalduvustega päkapikud sellest ilma jäid (aga seevastu leidsin poest "Kahemehesae" plaadi, mille pikema jututa endale jätsin). Nyyd siis soetasin trykise märtsis tegutsevatele synnipäevapikkudele mõeldes.
Iseenesest oli mul ettekujutus olemas, mille eest ma selle vanas rahas viissada krooni välja käin, sest saatuse käänakud juhatasid meid mineval aasta yhel pimedal sygisõhtul yritusele, kus kogu eepos laivis ette kanti. Meie seltskonna koloniaaldiskursuseuurija pidi kyll Matvere juttu kuulates paaril korral peaaegu pingi pealt maha kukkuma, aga oli pärast eheda ja vahetu kogemuse yle siiski väga õnnelik. See, mida tema otsib kahesaja aasta vanustest tekstidest eestlaste kohta, elab & õilmitseb 21. sajandil eestlaste endi suus, nii et vähe pole. Meie seltskonna tolle õhtu ainus meesterahvas, paadiehitaja, seevastu märkis, et me oleme ikka imelikud naisterahvad kyll, kõigepealt lähme ja istume Marko jalge ette maha ja vahime talle andunult kaks ja pool tundi suhu ja siis tuleme koju ja kukume kritiseerima. Aga tõepoolest, taaskord yks terviklik 3D elamus see oli.
Stiilinäide tekstist (lk 150, Saalomoni saared): "Marsime tagasi esimese küla juurde. Teel satun vestlema vanapaariga, kes tihnikust miskit oksapahna on korjanud ja seda nüüd pea peal kandes kodu poole tatsab. Mehe nägu ning silmad reedavad, et tegu on keskmisest arukama olendiga." Kohe järgmisel leheküljel autor kyll selgitab, et kasutab sõna "metslane" parema puudumisel lihtsalt "kohalike elanike põhilise näoilme kirjeldamiseks", aga paraku ei loo ju tähendust siiski ainult leksikaalne tasand: "Korraga hakkab pagan teab mis märgi peale kogu rüblikute kari küla poole ujuma. Justkui loomad õhtul karjamaalt koju minemas. Kas jälle algab jumalateenistus või anti söögisignaal?"
Tjah, ega ei oskaks sellist kuidagi toimetada kyll, siis tuleks lihtsalt uus tekst kirjutada, ja see poleks ju jälle kaugeltki see. Eks Juhan Smuul kirjutas oma "Jäise raamatu" ka merel peetud päevaraamatuna, aga vaatluste põhimõtteline alus ja saaduse kvaliteet on ikka erinev...
Pean tunnistama, et tundsin end "Mere ja kukkede" ees mõnda aega võimetuna, kuna paraku ei tulnud mulle kontekstiloova kunstiteosena kohe meelde kass Mati ymbermaailmareisi laul "Leiutajatekyla Lotte" multikast Marko Matvere esituses - aga kui viimaks tuli, asetus kõik oma kohtadele. Raamat on lihtsalt laulu laiendus.

Metsarahvas

Teooria ytleb, et peale seda, kui blogi ei ole esimesel aastal ära surnud, kipub ta seda uuesti tegema kolmanda aasta täitudes (mis on siis enam-vähem käes). Et seda valusat hetke siiski pisut edasi lykata, märgin lihtsalt, et seoses aastavahetuse paiku kodurandadel tšillimisega veetsin pimedatel õhtupoolikutel mh aega teleka ees ja tutvusin taas uuemate filmikunsti saavutustega, mida kodumaised tasuta kanalid pakkusid. Kõigepealt jõulu lõpus "Hella W.", mis oli puhta mõttetu lineaarne jutustus mittemidagiteadva jutustajaga peaosas. Peategelast vaadati väljast; näitleja markeeris tema tegevusi (nyyd Hella kirjutab, nyyd Hella on saekaatris, nyyd Hella sattus vangi), aga vaene vaataja ei saanud mitte kuskilt mitte mingit infi selle kohta, miks ta yht või teist asja teeb või mida sealjuures mõtleb. Kahju kyll.
"Seenelkäik", seevastu, oli tõesti tore film. Mihukesed näitlejatööd! Eriti Elina Reinold, aga metsarahvas ikka ka. Lõpp meeldis mulle eriti: "Mis uudist?" - "Ei midagi. Yks bensujaam oli õhku lennanud." Ja mõnus itsitamine. Eestlased on ikka metsarahvas. Samastun täiega.