Kognitiivne dissonants

Plaanisin juba ammu kiirelt läheneva vabariigi aastapäeva puhul siia paar rahvusliku semiootika alast õpiobjekti riputada, aga  ikka liigub aeg minust kiiremini. Allpool siis näritav pael ja soki sisse kätketud sai, palju toredat analyysimist.
Aga mitte ainult rahvuslik toidukultuur ei paku võimalusi pealkirjas märgitud seisundi tekkeks. Isamaalise kasvatuse huvides väisasime täna kogu kommuunaga liputseremooniat. Praostiärra (keda ma muidu tegelt kõnelejana hindan) 18. sajandi tasemel ornitoloogilist infot edastanud kõne oli kahtlemata lõbus kuulamine. Aga kui korporant esines sõnavõtuga "ärge irisege Eesti Vabariigi kallal, vaadake, kui palju asju* me selle ajaga juurde oleme saanud", siis tundsin fyysiliselt, et mul on raske kindel olla, et kõigest mõni tund varem ja sadakond meetrit teises kohas yhe teise akadeemilise organisatsiooni yritusel sai samast teemast hoopis kuidagi teistsuguste sõnadega ja teisest vaatenurgast räägitud ja et mõlemas kohas viibides olen see ikka seesama mina.

-----------------
*Joonealune märkus: "asjade" all mõtles ta tõepoolest sõna otseses mõttes asju: riideid, telefone, hydropumpasid.

Joonis 3. Näritav pael. Söö Wabariik ära!

Joonis 4. Leivaymbris sukasäärekirjadega; keskel ka paar põllealasemotiivi (vrd. halv. euf. "päts põlle all"). Kärbsed, kassid ja linnud - kas põhiline tarbijasihtgupp? Või töötab siin hoopis see sarnase sarnasega tõrjumise maagia värk? Peamurdmist kui palju.