Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?

Yhes kuus ilmuvate sissekannete arv näitab ilmekalt seda, et taaskord olen ma langetanud otsuse kellast kellani tööl käimise asemel vaesuses virelemise kasuks. Asendustegevustest juba puudu ei tule. TKM identiteedivaevustest ajendatud näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?“ oli yks lõbustavamaid asju, mida ma viimasel ajal näinud. Ka klassitäis näitusega syvitsi suhestuvaid gymnasiste näis täiega lustivat.
Kõik muuseumitöötajad peaksid seda vaatama – ja ka kataloogi lugema, sest see sisaldab suuremat hulka olemuslikke kysimusi kui kolm ajakirja „Muuseum“ aastakäiku kokku.

Nojah, ja siin vist tulebki see skandaalne paradigmaatiline erinevus nähtavale – mina näiteks ka ei arva, et kunst peaks tingimata olema ilus ja vagusi seinal rippuma (nagu ka naisterahva põhiylesanne ei ole mu meelest ilus olla ja vagusi diivanil lebada), vaid on oluline, et ta esitaks kysimusi ja ootaks vastuseid, seda, et iga inimene oma sees neid vastuseid mõtleks ja teistega arutaks. Ei pea valmis tõdedega peale minema, ei kunstis ega elus. Julgus oma seisukohti esitada ja neid teiste omadega võrrelda ja tulemustest omi järeldusi teha, samuti julgus omi seisukohti muuta on vist ikka lastetoa kysimus. 

IMHO meenutab olukord institutsioonis seda, kui vabakasvatusega jõnglastele on uus ja nõudlik bonne tulnud, kes sunnib õhtuti hambaid pesema (loe: esitama enesele vaimse hygieeni seisukohast olulisi miks-kysimusi). Eks ikka on valus, kui mõtlema sunnitakse, miks ei ole.

Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus

Sai nädalavahetusel väikekodanlikult aega veedetud - kodumaise koguperefilmi mekkimiseks mobiliseerusid nagu yks mees kõik kolm generatsiooni kahelt korruselt; kellele mõjus peibutavalt syndmuskoht (Haapsalu), kellele žanr (krimi), kellele syndmus kui niisugune (viibimine kommertskinos).
Oli muidugi positiivne, et ekraanile oli toodud just muuseumitöötajate muresid (nt hirm muuseumi kinnipaneku ees), ehkki lugu ise oli kyllaltki standardne (kohe otsa lugesin Umberto Ecot, kes ytleb, et võte "leidsin vana käsikirja ja toon selle nyyd päevavalgele" on nii äraleierdatud, et selle kasutamist tuleks juba eos võtta kui sygavat irooniat) ja rollilahendused ka suht etteaimatavad (olgu-olgu, Tarvo Sõmer, kes tavaliselt igal pool politseinikke mängib, oli seekord pätt ja Tambet Tuisk oli politseinik).
Kloostris toimuv meenutas muidugi väga tänapäeva teadusetegemist - kloostriylem aga nõuab, et toodetagu talle 1.1. publikatsioone (s.t kulda ja homunkulusi); uurimistöö tegevjuht on see, kelle kätte on näiliselt asetatud see kirves, mis ebasobivad teadlased elimineerib, hoolimata sellest, et ta tegelikult saab aru, et elueliksiiri tegemine (3.2, kui mitte 6.6 tegevus) on olulisem. Ei puudu muidugi ka väike feministlik noodike (kõige andekam noorteadlane on tegelikult naissoost), aga eks ta hukatakse ka ysna kiiresti.
Noh, aga lõpuks ikkagi hea võidab paha kakluse teel.

On kaikki niinkuin ennenkin

Varem on olnud juttu, et kuue aastaga ei muutu suurt midagi. Tundub, et kahekymne aastaga ka eriti ei muutu. Kõik on sama ja sama tore: rand, seltskond, talvituvad veelinnud. Ainult optika on parem, seda kyll, jah.

Foto: Kuri Tuvi

Lea

Eks pool aastat Smuuliteadust või viimaks viia vastupidavaimailgi meie seast katuse sõitma. Arutasime juba seminaris, et mis selle Smuuli "Lea" näidendi fenomen just täpselt on; kas see "usuvastane võitlus", mis on tõlgenduseks kivinenud, on ikka ammendav sisukirjeldus, ja kas tõesti ongi nii, et "pahad on pahad ja head on head". Yks kursuse lõputöö käsitles "Lea" lavastuste retseptsiooni ja sealt tuli tegelt ikka kõike muud kui usku ja klassivõitlust, mille Panso esimese lavastuse teemadena väga sisendusjõuliselt kehtestas. Entusiasm haaras mindki ja syndis veel yks tõlgendus:
Tegelikult saaks „Lead“ lugeda ka täiesti seebiooperlikult, kõiki kaheldavaid metafüüsilisi ja ideoloogilisi kihte kõrvale jättes – kui peigmeeste mahajätmise lugu. Kõigepealt jätab peigmees Lea maha ja kuna ta on võimetu olukorda muul moel muutma, deklareerib ta end Jeesuse pruudina (seda ei saa keegi takistada tal tegemast ja see ei jäta omal algatusel maha kah). Kuna Endel ikka ajapikku tasapisi selle mittemateriaalse peigmehe asemele kipub imbuma, tabab Esko reeturlikkus Lead teist korda, kui ta Endli tapab. Ja taas ei jää Leal muud võimalust oma tahet näidata kui sellele vastuseks oma religioosne peigmees maha jätta. Ometigi ei järeldu seetõttu kusagilt ega kuidagi, et temast kommunist saab. Pigem on see selline naise tahte kehtestamine olemasolevate vahenditega (mida ei ole just üleliia palju).

Eks Smuuli loomingus ole seda naisõigusluse alget mujalgi. 

Meeste domineerimine

Tundub, et ilmaasjata olen Bourdieu lugemisest väikestviisi kõrvale hoidnud. Kyll ta ikka räägib ilusasti sellest, kuidas symboolse domineerimise mustrid materiaalsusse ja kehadesse vajutatakse, nii et sa ise mõnikord sellest arugi ei saa, et allud (või domineerid). Antagu nyyd vanale feministile andeks, aga vaat et paremini kui nii mõnigi nais-feminismiteoreetik. Aga vbl on naistel selle teemaga lihtsalt rohkem emotsiooni seotud, tee või tina, ei tule nii tyyne tekst välja kui valgel õpetatud mehel.
Kindlasti on praktikasse rakendamist väärt mõte, et enesestmõisteatvusi saab kysimärgi alla seada esteetiliste provokatsioonide abil.
Või milline kena päevakajaline yhelauseline mõttekäik lehekyljelt 72-73: See, mida nimetatakse "julguseks", ilmneb nõnda tegelikult teatava argusena: selles veendumiseks piisab, kui kui meenutada kõiki selliseid olukordi, kus kedagi tapma, piinama või vägistama sundimiseks toetub domineerimis-, ekspluateerimis- või rõhumistahe "mehelikule" hirmule saada välja arvatud tugevate "meeste" maailmast, niisuguste meeste hulgast, keda teinekord "kõvadeks" hüütakse, sest nad on hoolimatud nii enese kui ka eriti teiste kannatuste suhtes - nagu kõik mõrvarid, piinajad ja kõigi diktatuuride ning "totaalsete institutsioonide", isegi kõige tavalisemate, nagu vanglate, kasarmute või internaatide, isehakanud kamandajad -, kuid ka need uued buldooserdirektorid, keda ülistab neoliberaalne hagiograafia ja kes peavad end sageli ka ise kehaliselt proovile panema ning kes väljendavad oma üleolekut, heites üle parda oma firma üleliigsed töötajad.

Как жизнь, как сама жизнь!

2014!

Saabuva aasta puhul yks kuupaistel (nojah, tegelt meloni paistel) kappav hobune ja õpetlik näide sellest, kuidas yhest yleliia tähendustega koormatud objektist on võimalik teha kymme kuni viisteist. Ilma oluliste tähenduskadudeta.
Foto (ja osa kaarte ka) tegi värskelt doktoreerunud myko-ökoloog.Oh, sellist epiteeti (mitte seda viimast, vaid eelviimast) sooviks hobuse abiga muidugi ise kah saavutada.