Paljasjalgne Debora

Ei noh, meeldis, muidugi. Ainult kahte asja oleksin väheke toimetanud: algul vähendanud pisut Debora vaimustust Smuuli "Pingviinide elu" üle, sest tegelikult kirjutas Smuul selle siis, kui nad juba lahus olid ja ühe sümpaatse pingviini prototüübina kasutas ta oma uut kallimat Ellenit;  lõpus aga oleksin selle Alo üle lava jooksmise ära jätnud. Las ta jäänud selliseks kahemõõtmeliseks hõllanduseks, oleks eristunud teistest kui ainus tõeline mees Debora elus.
Aga muidu, tundus, Ajaloolise Tõe vastu, niipalju, kui mina teda tunnen, eksitud ei olnud. Vahepeal jäi mulje, et Deborad saavad natuke liiga vähe sõna, aga siis sain aru, et mehed räägivad proosas, aga Deborad loevad luuletusi, sealt see vahe. Tugev tükk kultuuriloolist materjali, seda võiks suvel ka mängida. Ja koolidele. Lavakujundus oli ka hea.

Üüdiaugud

Olen lõppeval aastal teinud mitmeid asju kehvasti ja mõned jätnud sootuks tegemata, aga üks asi sai vist ikka hästi ka tehtud. See, et ma Katrin Pautsile üüdiaukudest rääkisin.
Ses mõttes on need Muhu naiskirjanikud (Pauts ja Kõvamees) ikka sarnased, et tegelasi on palju ja lõpp kisub seebiooperiks kätte, aga samas on see kõik väga eluline. Floksipeenras lebamise episood on väga Oksanen, aga noh, vbl kurnatud vägivallaohvrid just nii teevadki, ega ma ei tea.
Järgmine suvi süstaga Kesse kultuurilooliste maastike järele, mis muud. Kesse kuusiku servas kasvavad muuseas ka hiiigelsuured maasikad.

Sünnipäevasalmid

Laekunud on sünnipäevasalme. Nagu näiteks:

PALJU ÕNNE Kallis sõber

Sinu juurde lendab põder

Sinu aias vana kana

Kaasas väike jõuluvana. 

ja

Mõttemöllus mässamist
see ju sulle sula lust
füüsikat ja keemiat
saatuse käest preemiat

Tervitades Külaselts
kes, teadagi, kui igikelts

Sulgunud ruum

Pole nagu tähele pannud, et Joanna Ellmanni "Sulgunud ruumist" väga palju kirjutatud oleks. Paar blogisissekannet, kaks kirjutist err-i kultuuriportaalis ja kogu lugu. Nõrk. Sest kogu on tugev, märksa tugevam kui enamus tänapäevastest murtud ridades esitatud mõtteavaldustest. Isiklikult läbitunnetatud ja selgete sõnadega kirja pandud. Eks muidugi sellisel isiklikul läbitunnetamisel on oma hind, aga ega siin ei aita, kui sa teisele ütled, et "katsu nüüd natuke aega rahulikult ka olla".
Tore ikka, et Kiwa mulle Wernerisse kotitäie raamatuid tõi, kust ma muidu oleks teadnud.

Enne öö saabumist tuleb minna
aasale, kus lume seest kasvavad
sinised lilled.
Võta need ja istuta endale hoolikalt
juustesse,
silmadesse,
suhu.
Kuni su peast kasvab suur mägi, mis on täis
neid samu õisi.
Siis mine mäena lagedale väjale,
vaata valget taevast,
oota tormi.
Kui enam muud järel ei ole,
on seegi hea.

Botaanilisi kilde

Tundub, et mõnele mõjub ergutavalt, kui lammas teda natuke näksab. Puhkeb (elus esimest korda) õide ja puha.

Ehkki, noh, ka juudihabe, millele poni Jossif ylemineval suvel restardi tegi, tunneb end täitsa hästi (ehkki õitsele pole veel hakanud).

Jeerum, mihuke nerd! mõtlesin hetk hiljem. Pildistab päise päeva ajal yksi kodus toalilli. Nigu mingi Uku Masing. Ehkki, jah, tema tegelikult maalis.

Elundidoonorlus

Kuulasin, mida Hele raadios rääkis (Hele algab 22. minutil; tõsisemaks teemaks läheb kusagil 40. minuti kandis) ja sellest inspireerituna vormistasin oma tahteavalduse pool-kodukeelse vemmalvärsina, mis kõlab nii:

Kui mina suren ajusurma

Pange minu kondid mulda

Aga välja lõigake

Kopsud, maksad ja kõik see,

Mis võib teistel taris tulla

Kis veel köivad pealpool mulla.

Hele luges ja kommenteeris: Ja muide kõiki luid ei peaks ka maha matma, kuigi jah naised 50+ ei ole enam head luudoonorid

No mu parema käe ja parema põlve kondid nagunii ei kõlba enam, avariilised, nagu nad on, parem silm kah ei tee ilmselt kedagi õnnelikumaks, aga no innustav perspektiiv ikkagi 8)

Tahad

Tahad ma olen su õde
sina ole mu vend
ära kurvasta enam
ära kahtlusta end

Lihtsalt istu mu kõrval
räägi, mida sa teed
kuidas sa siia jõudsid
joome veini või teed

Tahad ma olen su õde
ära kahtlusta mind
kes meist võiks teadagi tõde
mina              sind

Dylan

Nendin rahulolevalt, et siis vähemalt yhe nobelisti loomingu olen ma suhteliselt suure hoole ja armastusega läbi töötanud. Isegi koolis olen lastele inglise keelt Dylani laulude abil õpetanud. Mitte, et ma teda mingiks meeletuägedaks luuletajaks oleks osanud pidada, aga kompleksnähtusena, kahtlemata. Sisenesin omal ajal sellest uksest.
Järelmärkuse korras - Patti Smith keeras kogu asjale veel yhe vindi peale. Oi oi.

Ja järelmärkuse järelmärkuse korras - oi mai või - what a sweet old lady, eriti võrreldes pildiloleva kasseti Patti Smithiga. Ja yllatunult vaatan, mihukese hoole ja armastusega ikka see Nick mulle selle valiku omal ajal on kompileerinud. Meticulous on see sõna inglise keeles. 

Töövari

Täitsa nitševoo saade jälle välja kukkund, mis ma oskan öelda.

...konvekal

Joonis 7. Kuidas mahutada slaidile meeletu kogus infot ja tappa kuulajate kaasamõtlemisvõime juba eos.

Multilingual practices.
Olen tagasi Turus.
Varem nimetati seda
makarooniliseks luuleks.
Ja võõritus oli võimalik
ka yhekeelses tekstis.

Olen väike pahur konservatiiv
ja eriti kurvastab mind,
et kirjanduse osakond
on nii kaugele kolinud
ja Jusleniassa, siellä on
nykyään vain homeetta.

Puud ja laevad

Selline hakkab välja nägema kaugbussiliinide graafik Muhu ja mandri olulisemate linnade vahel peale praamioperaatori vahetust. Saare maakonna firmad enam ei sõida. Ma ei kujuta ette, mis saama hakkab. Perses kõik need puud ja laevad.

Rändurilaul

Üle maa, üle vee viib ränduri tee -
mis oleks veel kaunim kui see?
Üle maa, üle vee viib ränduri tee,
toob kevade südamesse.

Ei oota ees meid õnnela, ei unistuste saar,
meid ainult rahutumaks teeb eel kaduv taevakaar.
Mis on ses sinikauguses, mis veetleb meid, kes teab?
See virvendab, see kirjendab, see meelitab, see veab.

Üle maa, üle vee, viib lilletet tee,
toob lillesid südamesse.
Üle maa, üle vee viib ränduri tee -
mis ilusam ilmas kui see!

Oi, mitmel mäel nii säraval me veel ei ole käind,
nii mitmeid välju võluvaid me veel ei ole näind.
On päevad täis meil päikesi, ööd igatsevaid kuid -
ja taas on teid ja uusi maid ja helkjaid hommikuid.

A. A. Laanessaar. Pala nr 50 kogumikus "Suvine loodus. Loodusloolisi saateaineid algkoolile", Tartu: Loodus, 1934.
Leidub ka Noorte Kotkaste Peastaabi välja antud laulikus aastast 1938.
ESTER ytleb, et pseudonyymi taga peidab end rahvaluuleteadlane ja Veljesto liige August Annist ja et viis on eesti rahvaviis.
Intertekstuaalsust on siin muidugi ka omajagu: "see meelitab, see veab" - Henrik Visnapuu; "on päevad täis meil päikesi, ööd igatsevaid kuid" - Heldur Karmo (see levikusuund on ilmselt olnud pigem Annistilt Karmole), noh ja need helkjad hommikud on lihtsalt kenad. Ei, veljestlased ikka seda vemmalvärssi omal ajal valdasid!

Rändepeatus

Nädalavahetuseturneelt naasnud, sirasid minu väsinud pilgu ees kambriakna taga yhtäkki kaunid, prisked, hõbedased voblad. Kymme punkti Nuumale instruktsiooni "pane kuskile varju alla" silmapaistva lahendamise eest!
Tuline kahju, et see on noil vobladel ainult põgus peatus rändeteel. Reisusihiks Eesti Rahva Muuseum, kus idee kohaselt peaks külastajad peatselt saama hakata neid täielikuma keskkonnaelamuse otstarbel näppima ja nuusutama. Noh, vbl lakitakse nad enne ikka ära kah.

Kihlapink

Meil oli täna Sõgedate kylas pidu, sest lapsed läksid kooli. Ajasime nad vahelduseks teispoole suurt teed, Pärdi naiste vanale tuhlimaale, kus on nyyd võrkpalliplats. Nad mängisid seal jalgpalli, nagu tavaliselt. Kui pidu läbi sai, hakkasin pinke kokku tõstma. Avanes selline pilt:

Algul tundus mulle, et värv on selle kuupäeva jaoks liiga värske, aga jumala eest, nimetähed on ehtsad, iseloomuliku käekirjaga, pintslitõmbed reedavad nende autorite loomuomadusi (või vähemalt nii ma arvan). Mis kuupäev see 15.08.68 Juhan Smuuli ja Ellen Nooda jaoks oli? Kirjavahetusest (Looming 2/12) see ei selgu, sest avaldatud dateeritud kirjad lõpevad 4. juuniga 1968. Noh, koos nad igal juhul olid ja selle pingi pidulikult ää värvisid. Debora Vaarandi meenutab: "See [1967] oligi mu viimane suvi Koguvas olla. 1968. elasime juba lahus. Ametlik lahutus oli sügisel 1970. /---/ Mina ei aimanudki, et tal on teine." (M. Kalda, "Debora ja vennad", 99-100).
Järeleuurimisel selgus, et pink oli varem kogu aeg olnud Smuuli paadikuuris. Ei tea kas ma olin tõesti esimene, kes talle põhja alla vaatas. Kultuurilugu hammustab tagumikust.

Muhunuaar

Olin perekonna ja yhiskonna jaoks paar päeva kaotsis, lugesin "Politseiniku tütart". Ja siis lugesin teist korda yle, et vaadata, kuidas ikka tehtud on ja kus on vihjed. Hästi on tehtud. Kursiivis osade ja vaatepunktivahetusega saavutatakse mh see, et lugejal on lõppkokkuvõttes rohkem infot kui yhelgi tegelasel eraldi võetuna. Me ei saa nt teada, kas tegelased saavad teada, kus Mari on. Mu jaoks oli tydrukute järjekord natuke ebaloogiline, Mari oleks võinud mu meelest syndmuste eskaleerumisloogika järgi kolmas olla, aga on esimene. Aga vbl seda seletab konkreetsetes tegelastes kydev kompott raevust, testosteroonist, argusest, ahnusest ja kesteabmillest. Natuke nagu Oksanen, ses mõttes, et mõrvu motiveerib mh seksuaalne frustratsioon, aga detailitunnetus on orgaanilisem. Väga telenovelalikult jooksev tekst on ka.
Yhe sõnakomistuse leidsin - kus peategelane joob kohvi, aga mõtleb "konjak". Ja siis ma oleks veel selle Orissaare kohanime sealt välja toimetand, oleks lihtsalt "alev" kirjutand, sest kogu ylejäänud geograafia on selline suht mõnusalt ebamäärane. Isegi see jääb mõnevõrra segaseks, kas see on Kuressaare või Tallinna bussijaama peldik, kus paha mees endale, khmh, sokid kaela paneb, aga vist ikka jääb see au ja tume vari meie vana hea kreisilinna kohale rippu.
Kohanimede kaudu tekib seos ka varasema muhukirjaniku Raissa Kõvamehega, kes kirjutas oma peateose "Kahe väina vahel" just neistsamadest taludest, mida Katrin Pauts on oma kohanimeloomesse noppinud - Tuulegi ja Salu.

Kodukontor

Kodukontori sõnulseletamatud eelised, vol 2.

Inglid on laskunud!

Saatuse iroonia

Ou jee. Noh, nitševoo lugu sai sellestki. Aga saatuse iroonia seisneb selles, et hra abikaasa andmetele tuginedes ja neid usaldades - oli artikli ilmumiseni viinud syndmusteahela käivitajaks ei keegi muu kui minu noorpõlve lemmikkirjaniku Kaldavana lennukates juttudes põlistatud Fänn ise! Iseäranis soovitan lugeda juttu "AD 1550", ehkki "Põrgurahvas" on Fännil kaalukamgi roll täita.
Heldimuspisara saatel tõden, et maailm on ikka hiigla väike.

Merekirjandus

Ou jee. Saadet yle kuulates jäi muidugi kõrva, et ega ma saatejuhi kysimustele vastamisega eriti vaeva ei näinud, seletasin ikka seda, mis omale meeldis, aga mumst täitsa nitševoo vestlus kukkus välja.

Aiandus

Kylvasin kevadel mingeid seemneid lillede pähe peenrasse.
Vaat mis välja tuli.

Piltpost

Tegin, nagu Õhtuleht õpetas, ja käisin minevaöösi kella nelja aegus küla peal kooserdamas.

Kuu säras küll väga eredasti, aga suurus oli tavalisevõitu.

Liikus ka kiiresti, aga minu hinnangul mitte otse alla, vaid pigem siia ja sinna.

Juhan vaatas ka, aga ta vaatas vales suunas.

Ja siin teile roossõrmine Eos tükikese Andruse veski tiivaga. Võrdluseks ka mõnesugune roos.

Tagasiteel ilmnes, et küla vahel oli teisigi varahommiku nautlejaid liikunud.

Koduväravas avastasin, et keegi leidlik inimene oli mo lekrikapi ukse ees sital käind. Ju es soan kapi ust lahti.

Päritolu jälitab kirjandusteadlast

See ruuduline särk.

Mul oli selline. 

Mateolümpiaadile minnes 

sai selga panna - 

muul ajal oli ju koolivorm. 

Usina näoga tudengipoiss,

samaruuduline särk seljas,

esimeses reas,

kirjanduse, keskkonnaõigluse 

ja maailmapäästmise

mõtted peas. 

Idaeuroopa öko. 

Vedelen taaskord peremeheta poissmehekorteris sohval ja väga õdus on olla. Seekord Poolas.

Sotsiosemiootika

See väikese kogukonna umbusk on ikka hirmus asi, kui nii mõtlema hakata.

Alternatiivset vaatenurka kahtlustame ambitsioonis asendada, mitte täiendada. Ühisosa asemel keskendume erisuste otsimisele. See meid viimaks lõhkise küna ette juhatabki, kas pole.

Pühapäeva õhtul käisin kontserdil. Kõik olid rahul ja õnnelikud, tuba maast laeni head vaibi täis. Enamus publikust olid eestivenelased. Ehkki arvan, et ma ei näe välja nagu keskmine eestivene tšikk, vaid teistsugune (mul oli eestikeelse kirjaga T-särk ka seljas), ei kippunud keegi mind altkulmu piidlema, et ei tea, mis see siin teeb. Ei, pigem vastupidi – kui vaja, kõnetati mind lahkelt mõne venekeelse repliigiga; minu lähedal seisnud pikk ja piltilus noormees küsis teietades, kas ma ei tahaks temast mööda minna, sest sealt ma näen paremini lavale. Kõik oli hästi. Järgmisel päeval bussijaama minnes hakkasid silma trammi pealt Siselinna surnuaia poole kulgevad inimesed. Bussijaama ette oli tekkinud pop-up punasenelgilett, äri läks hästi. Aga kui buss välja hakkas keerama ja inimesed ülekäigurajal ees olid, sest nad lihtsalt ei mahtunud ohutussaarele ära, andis bussijuht ärritunult signaali.

Sotsiosemiootika! Keda ohustavad lilledega inimesed? Ma lihtsalt ei taha kõiki Lasnamäe ja Kopli elanikke a priori Kremli käsiluses kahtlustada. Tegemist on inimestega nagu teisedki, kaasmaalastega, kaaslinlastega, naabritega. Nendega tasuks rääkida, no ja kui see kohe ennekuulmatu eneseületusena tundub, siis võiks katseks alustada ka lihtsalt ühes ruumis viibimisest. See on võimalik.

Talendi austajad

Talendi austajad on end tüünelt paika sättinud ja valmistuvad kuulama igahilisõhtust klahviklõbinakontserti. Aga ega nad vaikusestki ära ütle, peaasi, et soe on ja tuli põleb. Sihukesed vähenõudlikud austajad.

Ämblikmees

Ämblikmies                                                  

Kis sial istub kambrinurkas,

mis ta tieb sial omas urkas?

Sie oo kena ämblikmies

kõngub oma võrgu sies.

Taal oo onn ja villakoarid

ketrab lõnga suured loarid.

Kambri lakke võrgu kojob,

kut siis väimies tuleb kojo,

juusseid pidi võrgu sies,

oota nüid, sa, ämblikmies:

Nüid ma so küll kinni napsan,

üle ukse õue viskan.

Pisi tüdil süda ale,

näeb, et asi ühna kole.

Kuhu lähäb ämblikmies

oma suure äda sies?

Nänn piab lohutama last,

põle suurem mure sest,

õues paergus sui oo soe,

ämblik unka alla poeb.

Mul on murdekogumikku koostades ja sellele korrektuuri lugedes iga kord seda lugu lugedes mingi imelik võnks sydame alt läbi käinud. Ämblikke ma ei karda, antud luuletuse nimitegelasele kahjutundega kaasa ei ela, Spidermani fänn ei ole. Milles siis asi? Eile alevikõrtsis istudes ja aega parajaks tehes sain viimaks aru. Neil loob seal kogu aeg meeleolu sihuke suhteliselt jõle muss, aga eile oldi kohe ekstra erijäledal lainel, käias emakeelne tantsumuusika minu kaugetest noorusaegadest (täpsemalt on noorust näha umbes 17. minutil). See laul.
Vaat selliseid deemoneid synnitab provints.

Retrospektiiv

Roukli - lastetud linnainimesed maadlevad sisemiste deemonitega.
Püha Tõnu - allegooriline hipsterifilm.
Ime jäi tabamata, kahju kyll.

Pure vegan

Kiire tiir ymber maja – karulauk, naat, nõges, paar lehte melissi. Kapist rosin, kapi otsast õli. Kylmkapist kodukyla kase mahl. Kevad 2016, nulleelarve. 

Palimpsest

Istun mina bussis ja loen "Tõe ja õiguse" 3. osa (ärdagu kysitagu, miks, mul ei ole sellele head vastust), kus muudkui hoogsalt koosolekuid korraldatakse ja neid väisatakse, teinekord ka elu hinnaga - näiteks:
Et vabadusest arusaamist ühtlustada - sest kõik arvasid, et õigest vabadusest peab kõigil olema ühesugune arusaamine -, siis peeti vabaduse esimesest päevast alates koosolek koosoleku peale. Nõnda kestis see päevade ja ööde kaupa ning aina seletati vabadust, milline ta olema peaks ja milline ta olla ei tohi. See oli suur saun niihästi vabaduse seletajaile kui ka vabadusele endale. (XV ptk algus.)
Ja siis jõuab buss Valjalga ja mina heidan pilgu bussiaknast välja, kus on bussipeatuse pingi seljatoele kinnitatud kuulutus, mis ytleb, et tule EKRE koosolekule Sakla seltsimajja "plaani pidama ja infot kuulama". Kas annab olla veel konspiratiivselt revolutsioonilisem. Eks Valjala kandis ole varemgi plaani peetud - 1905, 1919, 1944...

21. sajand

Ilumeelega varustatud noor raamatuhuviline valmistas installatsiooni raamatutest, mis tookord enam riiulisse ei mahtunud, sest riiulipind sai enne otsa, kui järg 21. sajandi raamatute kätte jõudis. Senimaani olid nad end vaguralt kirjutuslaua külje vastu surudes kuidagi ära elanud, aga seoses lauakeeramisega (no kui juba kella, siis miks mitte ka lauda) muutus nende positsioon taas mõnevõrra ebakindlaks. Noh, nagu kogu 21. sajand. Harjugu ära, eks ole.

Iga inimese hoidmisest

Kirjutasin yles yhe mõtte. Saatsin kohalikule kobrulehele. Ju ei sobind, pole kippu ega kõppu, ega ole ilmund kah muidugi. Teen siis nii, nagu Kunnus, et avaldan oma blogis "lyhendamata kujul". 

Osalesin vahetult enne vabariigi aastapäeva kodanikeühenduste eestvedajate koolitusel. Ühes sissejuhatavas ülesandes tuli vastata küsimusele: milleks te (s.t organisatsioon) olemas olete? Kohal olnud külaseltside esindajad vastasid: et külaelu arendada. Lektori lähema järelpärimise peale selgus, et nende tegevuse peamine mõte on siiski pakkuda pisikest emotsionaalset pidepunkti neile inimestele, kes veel maale jäänud on, et nad jaksaksid siin edasi elada. Et nad ei läheks ära.

Ja see on mu meelest väga oluline asi.

Sest meil on vaja iga inimest, iseäranis neid, kes meil just praegu olemas on. Mulle tundub, et „Maale elama“ ja „Talendid koju“ laadsete kampaaniate korraldajad tõenäoliselt ei adu, et oma retooriliste valikutega taandavad nad ühe kerge käeliigutusega teisejärgulisteks kõik need, kes siin juba kohal on. Seda, et otsitakse uusi, noori, hakkajaid inimesi, võib kergesti võtta ka nii, et olemasolevad on siis järelikult liiga vanad, elujõuetud ja jobud, et nendega pole meil midagi tarka peale hakata, aga vaat kui me ükskord ikka need õiged talendid kätte saame, siis...

Ma saan aru, et see ei ole nii mõeldud, aga seda on hõlpus nii tõlgendada.

Tegelikult tuleks meil kõigil teha jõupingutusi selleks, et need, kes siin juba on, tunneksid end vajalikena. Kus on hea, sinna tullakse niisamagi, ei pea kampaaniabussiga järel käima. Provints, nagu Maarja Vaino vähe aja eest tabavalt kirjutas, ei ole geograafiline mõiste, vaid vaimuseisund. Provintsimentaliteet paneb arvama, et kõik hea, sealhulgas head inimesed, on kusagil kaugel, aga kindlasti mitte meie seas.

Sellest seisundist väljumise harjutusi võiks alustada mõttega, et väärtuslik on iga inimene, kes siin elab – juba paljalt selle pärast, et tema aknas on igal õhtul tuli ja et ta teeb teinekord külavahetee peale inimese jälgi. Võib-olla tasub naabrit tunnustada lihtsalt selle eest, et ta siin olemas on ja su kõrval elab? Et tema muidu kasvatamatu koeranuustik öösiti metssigade peale haugub? Ja ei ole vaja oodata, et selle tunnustamise asja teeks ära näiteks vallavalitsus või president. Selleks on suuteline iga inimene.

Pakkugem üksteisele jõudumööda põhjust jaksata siin edasi olla. 

Omnea mea

Loomade lõhn. Lehmad. Rihalne. Muld. Maa. Sõnnik. Toit. Kodu. Kodu.
Suurrätt ongi kodu. Soe ja turvaline. Võib magades tekiks võtta, võib külmaga õue minnes ümber võtta. Isegi Siberisse ei keelatud suurrätti kaasa võtta. Eesti naiste ellujäämise salarelv. Suurrätist saab kompsu teha, isegi lapsi saab selle sees kanda. Kõike, mis mul on, kannan endaga kaasas.
Suurrätiga on kaasas riidekirstu lõhn, toa lõhn, kus on kangasjalad, vokk ja kraasid, ja kus teisel pool seina, rihalseukse taga, nohistavad loomad. Lehmad, lambad, hobused. Kanad.
Neid loomi ei ole enam ammu, aga suurräti lõhnas on nad alles. Kui ma räti märjaks teen, muutub lõhn eriti selgeks.
Ma pean seda suurrätti pesema, ta läks mustaks. Jätan sellesse oma jälje - midagi varasemat kustub - istun pesukausi kõrval ja katsun seda püüda.

Tagine

Kokandus ja käsitöö. Tarvitasin synnipäevakingitust, aga mitte marokopärase toidu tegemiseks, vaid hautasin seal sees puupliidi praeahjus hapukapsast odrakruupide ja seentega. Ise olen rahul. Kas marokolased ka oleksid, selles ma kahtlen.

Tunaoome

Tundes teatavat kohustust interdistsiplinaarse keskkonnahumanitaaria ees vaatasin telekast ameeriklaste kliimakatastroofifilmi "The Day After Tomorrow". Nonoh, ikka vääga ameerikalik film, mis seal salata. Supertorm ja inimene silmitsi metsiku loodusega; visualiseerimine käib läbi väga-ameerika symbolite - keeristorm lõhub ära Hollywoodi sildi, meri tõuseb Vabadussambale põlvini, silmapilkset temperatuurilangust näitlikustab tähelipu tardumine poole lehvimise pealt (analoogiana varem noorte poolt loodusmuuseumis nähtud mammutile, kes on kangestunud poole söömise pealt). Noored moodustavad ju iseenesest ysna kobeda Rakett 69 tiimi, nad saaks selles saates ilmselt hakkama kyll. Ja matkavatel taatidel on normaalne talivarustus. Aga lugu on jutustatud ikka väga linnainimesekeskselt; enamus siseruumitegevust toimub tugevalt elektrist sõltuvates tehiskeskkondades (hea, et noortel on kaminaga raamatukogu, kus trykiseid põletada); lõpus tervitatakse triumfeeriva muusika saatel neid, kes NY pilvelõhkujate katustel ringi tuiavad. Aga kuhu jäid kõik farmerid ja eramajaomanikud, mh? Mis toimus mujal? Kogu flmi jooksul opereeritakse tegelaskõnes kolme geograafilise piirkonnaga - Kanada, Siber, Mehhiko. Noh, ok, yhte jaapanlast, kes raheteraga pähe saab, ikka näidatakse ka.
Kuulukse, et "Mees, kes jäi ellu", pidi samasugune olema, et ikka Inimene silmitsi metsiku loodusega ja heroiline survival. See troop istub vist maailmakultuuris sygavamalt sees, kui ma omas naiivsuses arvan.
Mõned pildid ja klimatoloogi kommentaar on siin.

Tädi Julia ja kirjamees

Mmmm, milllline raamat! Nagu šokolaad. Ja kuna mulle meeldib šokolaadi syya tahvlikaupa, siis ei läinud ka lugemisega kauem kui kaks päeva. Lugemise plaan oli juba ammu, eks see saatus siis loksutas meid viimaks kokku, kui teda mineval nädalavahetusel kyla peal esikus trepimademel vedelemas nägin ja selgus, et ma võin ta lausa endale saada, kui tahan. Tahan, tahan.
Yhekorraga nii paks katoliiklik postmodernism kui ka suurepärane stiil ja mahedalt vulisev lugu. Nii maius kui muusika, nagu ytles rebane, kui torupilli järas. Lapsed mitu korda kysisid, et mis ma seal naeran, sageli ei saanud seda alaealistele päris yks-yhele reprodutseerida.
Imekombel tundus isegi Lima seal suhteliselt talutava linnana, ehkki laivis pole ma vist ikka Limast kohutavamas paigas kunagi olnud.
Ma ikka lootsin kuni lõpuni, et äkki tal ei õnnestu tädi Juliaga abielluda, aga teisalt oli see väga õpetlik meeldetuletus, et inimeste (tegelaste) elud jätkuvad ka peale seda, kui lugu ise juba läbi on.
Ja ka don Pedro Camacho kuju on väga õpetlik - kui inimene ennast liiga tõsiselt võtma hakkab, kyll siis tema katuse pealt ära sõitmine on ainult aja kysimus. Olgu see kõigile hoiatuseks.

Blackstar

Tegime siin ka koduste vahenditega plaaditäie blackstar'e Bowie mälestuseks.
Bonus tracks: Uss, Puu.

Barlova

Briketisuitsu
lõhn ytleb mulle: oled
jälle Karlovas

Kirsitubakas

Kõrvus aastavahetusel kuuldud kinnitus, et vaadates polnud kordagi piinlik olnud, astusime taaskord perekondlikult vastu kodumaisele mängufilmile (ehkki enne tekkis kysimus, kas peaks äkki lapsed tahvelarvutisse mängima suunama, kui asi väga erootiliseks läheb, aga leidsime, et kaunid loodusvaated on ikka kah midagi väärt ja ei suunanud. Ja ega pohlades pyherdamisest kaugemale asi ju läinudki.). Tagantjärele tarkusega tuleb tunnistada, et kuna kinnitus esitati siiski ebakaines olukorras, tulnuks sellesse suhtuda suuremate reservatsioonidega.
Väga otsene paralleel tekkis just enne seda eetris olnud "Nukitsamehega" - algul kahlatakse tundmatus metsas sõnajalgades ja siis jõutakse välja ruraalsesse idylli, kus setudel on parasjagu käsil non-stop pidu (ja ma nagu ei märganud tiitrites setude nimesid?).
Pärast tekkis kysimus, et kas tegu oli pigem a) turundus- või b) hoiatusfilmiga. Variant a: tulge ja kogege meeldejäävaid elamusi meie 4G võrguga kaetud metsades ja rabades! Variant b: eks alfaisased ole ikka värske liha järel liikvel, aga noortel tytarlastel ei maksaks teha enestele illusioone, nagu poleks mõni alfaemane noile alfaisastele juba möödunud sajandil oma kindlat käppa peale pannud.