Olen lõppeval aastal teinud mitmeid asju kehvasti ja mõned jätnud sootuks tegemata, aga üks asi sai vist ikka hästi ka tehtud. See, et ma Katrin Pautsile üüdiaukudest rääkisin.
Ses mõttes on need Muhu naiskirjanikud (Pauts ja Kõvamees) ikka sarnased, et tegelasi on palju ja lõpp kisub seebiooperiks kätte, aga samas on see kõik väga eluline. Floksipeenras lebamise episood on väga Oksanen, aga noh, vbl kurnatud vägivallaohvrid just nii teevadki, ega ma ei tea.
Järgmine suvi süstaga Kesse kultuurilooliste maastike järele, mis muud. Kesse kuusiku servas kasvavad muuseas ka hiiigelsuured maasikad.
1 päev tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar