Tuulte tahutud maa

Riigitelevisioon vahendas EW100 kingitust, millele viisakas inimene muidugi suhu ei vaataks. Aga-aga. Kõik Eesti loodusfilmi klišeed olid taaskord ilusti reas, viimne kui üks: rähn, soo, luigelend ja tiivavihin, kiirendusega üle taeva tõttavad pilved ja päikese poole sirutuvad ülased, leelotamine ja trummimütsud, tuules lipendav ämblik, kes väljendab mõtet, sekka ka pisut põdrapornot, kaadritagune hauatagune meeshääl looduses toimuvat selgitamas ("Jäälinnul on vaja poegi toita. [Plumps!] Vilunud liigutusega lööb jäälind kala uimaseks ja viib pessa poegadele." "Pesas on ilge lebra." "Iiii, emme, ära ole kogu aeg nii kriiitiline," reageerivad viksid varateismelised, kes on pedagoogilistel eesmärkidel samuti teleka ette üles rivistatud), mitte ühtegi viidet inimesele, inimtegevusele ega inimtekkelisi objekte kaadris. Puhtalt tuulte tahutud.

Everstinna

Oi kurat, misuke raamat! Ühe eblaka tsiki elu sõja-Soomes ja selle järel. Ma pidin tegelikult öösel tööd tegema, mõned kirjad ära kirjutama, et hommikul 8 ja 9 vahel saaks ’send’ nuppu vajutada, et kirjadele viisakam kellaaeg külge jääks, aga selle asemel lugesin „Everstinnat“. Tõlget küll, aga vbl olekski originaalist liiga kõva laksu saand. Ja lõpuks laseb ta oma verest, pasast ja soomülgastest läbi käinud peategelasel ennast uuesti üles ehitada, see on ka väga inimlik ja helge. Meespeategelase kuju tuli tuttav ette Juhan Peegli „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ episoodilise kõrvaltegelasena, kellel kah need sugutung ja surmahirm ikka tihedalt käsikäes käisid.

Oijah, seab ikka asjad tiba teise valgusse, nii „Polkovniku lese“ kui ka näiteks tädi Tinni, kes sõja ajal linna läks ja pärast ühe kingsepaga lastetus abielus oli ja võõrastel ennast Ainoks hüüda lasi.

Poliitika ja kultuur

1. Poliitikast.

Vasakult: Kingpool, Muhv, Sammalhabe.
Kingpool on teada koleerik, kes kergesti paanikasse satub ja teisedki kaasa tõmbab. Sammalhabe on flegma, kes tahaks, et lollusi kunagi poleks tehtudki. Ja Muhv, ehkki näib saamatu, surub rooli kõvasti pihku ja pusserdab kogu kamba olukorrast välja.
Kirjanduse tundmine aitab teinekord ikka maailma mõistmisele kaasa, mis seal öelda.
2. Kultuurist.
Tagantjärele tänitamise korras olgu öeldud, et kui keskendutakse ainult võimu ja usu teemadele, aga armastuse liin sootuks välja lõigatakse, nagu NO99 Kihnu Jõnnis toimunud, siis no mida muud sealt oodata oligi kui teatri lõppu.

Uusi ideid barokklaulu esitamisest

Kultuuri ja looduse kohtumispaik: pliidi ees. Venitatagu seda siis parasjagu nii laiaks metafooriks, kui keegi tahab, eksole.

Pühapäeva pärastlõuna kolmes pildis

Foto 1. Altrannarästaste atakk Sepa astelpajudele.

Foto 2. Vennad tutvuvad hällilapse kohta käiva memuaristikaga.

Foto 3. Juutuubivideo ümberjutustuse põhjal valminud haugifilee. See rahvaluule on üks võimas asi. Ehkki ka terav nuga on teinekord ikka abiks.

Lasteaed

Alates septembrist on siinmail taas avatud lasteaed "Kuldne lapsepõli". Ehkki selle peakasutaja on siiski juba sellevõrra nupukas mees, et saab aru küll, et teise nurga alt vaadates on tegemist pigem kuldse puuriga.
Ese ise on oma 70 aastat vana, valmistanud minu vanaisa ja tema äiapapa Sarapuu vana Tõnu, kes olnud ka väga osav klaasikilluga reha- ja vikativarsi siledaks lihvima. Need aiapulgad on tõesti väga siledad, sobib nii käega katsuda kui keelega lakkuda.

Vestlus

Selline sisukas vestlus toimus tundmatu numbriga. Äärmiselt positiivne kogemus muidugi :)

Vanaema juures

pärastlõunakuumuses
istume koeraga kõrvuti
tema kuudi taga varjus
ootame
vanaema
on juba teele läinud
õue kohal
ripub vaibana vaikus

Kõrbe üksiklane*

Läheb napp aastake võõrutust, kui ma juba jälle looduskirjanduse kallal. Lugesin viimaks tissitamise kõrvale läbi Ameerika anarhistlike kalduvustega looduskirjaniku Edward Abbey "Desert Solitaire"'i. Kunagi alustasin korralikult algusest, jäi pooleli, sest igav oli kogu see hala autoturismi kasvu üle (ilmselge ju, et loodusega tutvumist see ei soodusta), aga nüüd teisel katsel hakkasin kuskilt keskelt pihta ja kohe oli väga tore. Ma'i tia, ilmselt ma olen ikka sellevõrra meessoolises keskkonnas üles kasvanud, et isegi hirmsad machonaljad tundusid naljakad. Ja eks tal tuleb see jutustamine ka päris hästi välja. Eesti Energia mehed näiteks võiksid tutvuda tema looga "Rocks", kus paar head sõna Utah' uraani kõrval ka põlevkivist, samuti üpris verdtarretavalt kirjeldatud nende meeste saatust, kes varanduse jahtimisega liiale lähevad.
Lisaks tutvusin paralleelselt (ärge küsige, miks) ka Jakob Liivi luuletööga "Kõrwelõwi", mis pidada allegooriliselt kujutama rahvusliku ärkamise konservatiivse (Solimann) ja radikaalse (Abdallah) tiiva heitlust Eestirahwa (Soranda) südame pärast. Lõppeb kõik üldise leppimisega.
Abbey retked aga lõppesid pildil kujutatud tammiga.

----------------
* Joonealune märkus: Pealkirja tõlkeks sain ka soovituse "Hüüdja hääl kõrbes", Abbey'le endale oleks see ilmselt samuti meeldinud.

My kitchen rules

Potis, muuseas, on rabarberikissell.

Ehitismälestiste ning muinsuskaitsealal paikneva ehitise konserveerimiseks, restaureerimiseks või optimaalsete säilitustingimuste tagamiseks, sh valve- ja signalisatsioonisüsteemi paigaldamiseks ning väärtuslike detailide uurimise, restaureerimise ja konserveerimise reservtoetuste eraldamise komisjon

...nimetatud nimega komisjon kaalus minu taotlust muinsuskaitsealuse rehemaja vana rookatuse asendamiseks uuega ja leidis, et küsitud 10 000 asemel (hinnapakkumise alusel) annaks nad kõigepealt 5000 (ilma igasugu kalkulatsioonideta) projekteerimiseks.
Mental pause, nagu ütleks sõber Alekannuke. Iga kõrre asendamist tuleks eraldi kirjeldada ehk?

Uus poiss

Sulandun massi... Sa ei nä-ee mind... Olen mõtlikult tuules lipendav lehee-kee...
Mul on tunne, et peale uue elaniku majja tulekut on kasside patrullid maja ümber intensiivistunud. Neid kohutavalt huvitab, kes see on. Aga no ei saa ju otse küsima tulla.

Mateeria agentsus

Uurimusi mateeria agentsuse alalt. Algupärase vegan-õuduka kavand.

Moodulkindad

Järeltulijale õpetati koolis kudumist. Kuna need vardad, mis ma talle kodust kaasa andsin, põlati õpetaja poolt liialt jämedateks (ehkki minu meelest on jämedamatega ikka turvalisem alustada kui kirjavarrastega), hakkasin nendega näitlikkuse eesmärgil kodus ise proovilappi kuduma. Kuna aga proovilapp kui iseseisev nähtus on suhteliselt mõttetu asi, ahendasin selle otsast ära ja oligi esimene moodul sündinud. Tegin kolm samasugust veel; lisaks sama põhimõttega kaks pisemat pöialdeks.

Silmade üles loomisest jäänud lõngaotstega õmblesin kokku ja lisasin natuke hõbedast heegeldust randmetele, nagu Muhus kombeks. Tulid lõpuks sellised:

Kahtlemata mitte just kudukunsti tippsaavutus ("Ei neh, kole ta ju põle, aga kena näeb ka teistmoodi välja," nagu Orissaare mehed olid omal ajal alevinaiste iludust hinnanud), aga algajale kudujale siiski annab eduelamuse suhteliselt lihtsalt kätte. Võrreldes viie vardaga kudumisega on eeliseks veel see, et kood kahega ja hoiad mõlema käega kõvasti mõlemast vardast kinni, pole seda hirmugi, et mõni pooliku töö seest välja kukuks või midagi.

Paberitega semiootik

Tahan olla intellektuaalne kivi

keskpärasuse kapsaaias

(a, kurat, kuidas ma sealt

pärast jälle välja saan?)

pole viga, küll kapsad ise ajapikku

nügivad mind serva poole

viimaks paiknen ümbritsevas kiviaias

moodustan osa

poolläbilaskvast membraanist

semiosfääri piiridel

Gogoli disko

Ammu juba oli piinlik, et polnud seda lugenud. Mäletatavasti tõsteti jooksvas kriitikas esile seda, et Viljandi on taas tsaaririigi osa ja et seal sõidab ringi tramm. Aga kahtlemata ei ole see peamine. Ega ma muidugi kogu seda kabalistikat ja müstikat ei habla, aga no niipaljukest saan minagi aru, et nihe riigikorras on pealispinnaline võte ja lauda toodud ainult selleks, et hooletuma lugeja tähelepanu olemuslikult kõrvale juhtida: kellegi, kes võib, aga võib ka mitte olla Gogol, ajutine ülestõusmine surnuist, mis vallandab provintsilinna "kolmekordsete" meesboheemlaste ridades mõningast ahelpaanikat ja päädib nelja evangelisti taasühinemisega hullumajas. Intertekstuaalsed seosed, mille osas ma siinkohal samuti suud täis võtma ei riski hakata, veel üle selle. No igatahes on temaatika ulatuslikum kui lihtsalt linnatranspordi küsimused.
Ja kui nüüd hulgaks ajaks viimast korda Viljandis käisin, tuli mulle Petruša tänaval vastu - surnuist üles tõusnud, nägu nalja täis.

Eesti loeb

Lugesin ka. Eks iga viis prokrastineerimiseks on sobiv, kui tuleks tegelikult hoopis kaks aastatepikkuse habemega asja ära lõpetada. Näppu hakkas E.L. Doctorow' Ragtime. Haakis hästi äsjatoimunud transpordi ja moderniseerumise töötoaga, muidu oli ka sujuv lugemine. Ja ka väga värskendav, et ei olnud mingi kodumaine klassika ega looduskirjandus, lihtsalt jutt, kus otsad kõik lõpus kenasti kokku läksid. Muidugi jah, nagu ma aru saan, fakti ja fiktsiooni ühtepõimimine on see teene, mille eest ELD-d tänase päevani hea sõnaga meenutatakse. Tõejärgse ühiskonna eelkäija, eksole.
Auto kui keskne tegelane tekitas mul taaskord seose "Pisuhännaga", aga - kontrollisin järgi - ei ole "Pisuhänna" telelavastuse taustamuusikaks motiivid Scott Joplini "The Entertainerist" vms ragtime-lugudest (on hoopis "Kungla rahva" ja "Ema südame" töötlused). Aga millise Eesti 80. aastate telelavastuse taustamuusika see siis on? Küsimus suurele ringile.

EW100

Nädalavahetus läks täitsa kultuurimaratoniks kätte. Reedel EW100 sarja "Kaarnakivi perenaine" Pärnus, pühapäeval "Ehmatusest sündinud rahvas" Estonias, vahele veel Filmimuuseum ja esmaspäeval ka putukasõbraliku planeerimise alase magistritöö kaitsmisele kaasa elamine TTÜs.
Väga lühidalt: "Kaarnakivi" oli Jaik & Kivirähk tuntud headuses, aus traditsiooniline teater; "Ehmatus" oli sihuke very nineties tehnoloogiline teater meets etnofutu. Ühisjooni:
* mõlemas etenduses kasutati videoprojektsiooni seal, kus hädasti poleks tarvis olnudki;
* mõlemas etenduses oli laval Stalini pilt;
* mõlemas etenduses olid laval tugevad naised, kes meestele ära tegid;
* mõlemal etendusel oli valdav osa publikust naissoost.
Noh ja see ühisjoon ka, et mõlemas lavastuses edastati sõnumit, et eesti asja juured on sügaval ürgmütoloogias, see EW100 on nagu pigem selline hea ettekääne aastatuhandete taha kaevumiseks.

Igitee

Käisin kinos. Maapiirkonnas saab seda teha vähem kui viieka eest. Eks uudishimu ajas ka. Üldiselt oli ootuspäraselt hea, ehkki 1937. aastal toimunud mittevenelaste ja nende kolhooside hävitamisest Venemaal räägib "Mõtusekuke viimne kogupauk" ka päris karmi loo.
Aga nagu soome filmide puhul tavaline, jäid mõned asjad, nagu näiteks peategelase siseelu, ikka mõnevõrra hämaraks. Või et mis mees ta siis ikkagi oli või kelleks seal Ameerikas kujunes? Mida uskus, millele lootis, keda tegelikult armastas? Negatiivse peategelase Kalloneniga seob Ketolat teatavat sorti perversne vastastikune sümpaatia, mille alused Kalloneni osatäitja iseenesest päris hästi lahti seletab.
Üks asi, millest ma veel oma nõrkade taustateadmiste tõttu alguses aru ei saanud, oli, et kes need musta autoga mehed olid, kes Ketolat kodus Soomes jälgisid ja kaasa viisid, sest samasugused autod ja mehed esinevad ju regulaarselt ka teisel pool piiri. Vene pool olid muidugi kagebešnikud, aga Soome pool olid hoopis äärmusparempoolsed, natuke vast meie vapside sarnased. Ja teatud määral ongi vahest just must auto selle loo peakangelane - suunab peategelase liikumisi seni, kuni ta lõpuks ise selle peale tuleb, et ise tuleb seda autot juhtida. Sobivat materjali jätkuks uurimusele "Kuidas auto eesti kirjandusse sõitis", heh, heh.