Külmale maale

Töötame läbi 8. klassi kohustuslikku kirjandust. Läbilugemiseks läks kaks tundi, peatükikaupa ülevaate tegemiseks tund ja veerand, peale mida õppur oimetult voodisse vajus nagu liigendnuga. Tagantjäreletarkusena olgu öeldud, et tegelikult sisaldub sõjajärgse "Eesti kirjanduse ajaloo" IV köites "Kriitiline realism" (Tartu: RK Teaduslik Kirjandus, 1947) Tuglase kirjutatud ammendav leheküljepikkune sisukokkuvõte nimetatud teosest (ja kõrvalepõike korras olgu veel öeldud, et kõige parem "Kalevipoja" sisukokkuvõte on väliseesti koolidele mõeldud Eesti kirjandusloo raamatus).
Tuglase kaheleheküljeline tekstianalüüs algab paljutõotava lausega: "Nagu näeme, jätkab Vilde veel siingi oma kriminaalse ainestiku harrastust", järgnevas aga loetakse üles 19. sajandi lõpukümnendi kuritegude statistika ja eritletakse (vt ilmumisaastat) sündmustikku mh marksistliku õpetuse valguses.
Aga tõepoolest, hoolimata sellest, et tegu on eesti kriitilise realismi sündi (1896) märkiva teosega, kardan ma, et kaasaja noortele jäävad ikkagi mõnevõrra kaugeks nälja tõttu sooritatavad hobusevargused ja nendega seotud moraalsed siseheitlused, mida antakse edasi arhailises keeles ja üpris keeruka süntaksi kaasabil. Muidugi on ju teoses ka ennastsalgava armastuse liin, aga nagu Vildel ikka - ta loob meeldejääva naistegelaskuju, aga ei paota kohe kriipsukestki tema tegutsemismotiive või tagamaid. Arva ise.
Lõpetuseks aga midagi ilusat: Villu Tamme "Külmale maale" Liisi Koiksoni esituses.

Tõde ja õigus

Mul on ikkagi tunne, et kui teha raamatust tekstitruu film, siis sellele, kes teksti tunneb, jääb hõredaks, ja sellele, kes konteksti ei tunne, jääb obskuurseks. Ses suhtes oli November ikka hoopis teistmoodi; võeti tekstist inspiratsioon ja valmis iseseisev kunstiline tekst kinokeeles.
Filmivaataja P. kurtis, et kõrtsistseenid olid steriilsed. Kitkutud kulmud, raseeritud sääred, selili sünnitamine valgete linade vahel, töövõtted ja kehahoid niitmisel, riisumisel ja kündmisel, koorilaul kõrtsis - noh, ega need detailid ka olustikuliselt veenvad olnud, pigem ikka andsid signaali näitlemisest. Aga eks fiktsionaalne maailm olegi ju tinglik, keskendu suurele ideele (naabritevaheline võitlus), mitte ära noki detailides, kus peitub saatan, eksole.
[Järelmärkus. Ja ikka need dajarka-stiilis pähe seotud lumivalged rätikud. No ei seotud sedasi!]