Veljesto 100

Oioi, uut sisendit on viimasel ajal eriti nobedasti peale tulnud, ega see piduperiood vaimupealinnas ei möödu jälgi jätmata.
Sissejuhatuseks noppeid EYS Veljesto 100-aastase juubeli tähistamiseks korraldatud kõnekoosolekult.
1) Koostöö olukorras, kus inimene on puudu:
"Pent Nurmekund - tema puhul tihti arvati, et ta on surnud. Vahel ta siiski oli." (A. Kokk meenutab üritusi, kuhu päevakangelane ise teinekord kutsumata jäi.)
2) Koostöö iseendaga:
"Noor inimene teeb ikka kaootilist tööd." (J. Kronberg lappab oma möödunud sajandist pärinevaid väljakirjutusi B. Kangro kohta.)
3) Koostöö kahe inimese vahel:
"Kristlik-feministlik ökotandem." (ER defineerib meie pikaajalise ühistegevuse fundamentaalseid aluseid.)

Talve

"Talve" on banaalne filmike, mis kubiseb klišeedest ja dežavuudest ja on õigupoolest lihtsalt vana hea Kevade ületegemine frivoolsemas võtmes kui Lutsu ja Kruusemendi aegsed kombed seda lubasid. Ega ma ei taha öelda, et seda filmi ei peaks olemas olema, kaugeltki mitte. Lihtsalt meenus ligi veerandsajandi eest Vanemuises nähtud Madis Kõivu "Tali", mis selle lillutuse kõrval oli ikka väga raju ja hinge süvakihte lahti rebiv värk.
Kuna aga hiljaku on mul olnud meeldiv võimalus "Kevade" põhjalikult ökokriitilises võtmes läbi mõelda, siis ootasin huviga, mis sellest kihistusest ka filmi pääsenud on. No jõgi oli igatahes kohal - ühes täiesti irdujäävas pildikeses umbes filmi keskpaigu, kus ilmselt lihtsalt oli tarvis "Klassikokkutuleku" stiilis naljadele väike mõttepaus sisse võtta. Samuti ülesehitus - kui "Kevade" algab sügisega ja astronoomiline kevad jõuab kätte alles 16. peatükis, siis "Talve" algab suvega ja tali saabub viimastes kaadrites, kui Tali tuhka koristatud kõrrepõllule laiali puistatakse (vrd "The Big Lebowski").  Pastoraalsust oli muidugi süle ja seljaga, aga see on vist rohkem ikka žanri kui loodustunnetuse poolt ette antud raam.
Samuti leidus filmis aknalt linnusita sisse kukkuv liblikas, kes väljendas mõtet, nagu Eesti loodusfilmides ikka.

Võrratu üritus

"Võrratu üritus!" ütles Veiu Külli reedeõhtuse plaadiesitluskontserdi ametliku osa lõpus. Ses mõttes oli tõesti, et kodanikualgatuse korras korraldatud ülekülapeo tarvis oli kokku pandud täiesti arvestataval tasemel ja eri osapooli hõlmav muusikakollektiiv (ehkki mis teab mulk merest või muhulane muusikakriitikast, nagu ütles Juhan Smuul), jagati lahkesti veini, performant ulatas teda inspireerinud daamidele iga laulu järel lilleõie ja usinamad panid isegi tantsujalad alla.
Illustratsioonina olgu siinkohal ära toodud siinkirjutaja ja assistendi vabapintslipatsutamistehnikas valminud guašš "Punased nelgid".