Ilmapuu

Peenem rahvas pealinnas ja mujal progressiivses maailmas kuulukse kõik seda lugevat. Otsustasin ka üritada sammu pidada. Kui raamatukogutädi selle leti alt esile tõi, tundus küll, et jeerum, miks nii paks, aga kolm tihedat õhtut lugemist ja läbi ta sai.

Rõõm tõdeda, et karismaatilise megafauna kõrvale hakkab siis viimaks astuma ka karismaatiline megafloora, viimasel on veel seegi eelis, et lisaks looväärilistele embleemliikidele saab kaudu minnes täitsa viisakalt rääkida ka kogu sellest mikrofloorast ja parasiitide hordidest, kes neil seljas ja jalus elavad ja ka väärivad oma kohta päikese all.

Kahju, et autor ilmselt ei ole kursis Jakob von Uexkülli töödega, mis muuhulgas räägivad ka ajahetke eri pikkusest eri elusolendite omailmas - nii kulub tal puude ja inimeste ajamõõtme erinevuste selgitamiseks hulk lehekülgi ja retoorilist tulevärki. Aga ega ma kurda, jõuab samadele järeldustele.

Inimtegelaste käitumise osas jäetakse mõned asjad lõppeks siiski segaseks, aga tundub, et kriisihetk, kus endistel headel asjad üle võlli lähevad, on üsna sama, mis Star Warsis, ema hukkumine. Ökosüsteem, ükskõik, kas lokaalsel, globaalsel või planetaarsel skaalal, sobib ka kenasti selle ema-metafoori sisse. Aga vaenlase defineerimisega läheb muidugi raskeks kõigil juhtudel ja sealt tulevad ka vead sisse. Elu (väga laialt mõistetuna) kindlasti jätkub, aga arvatavasti üsna teistsugusel moel.

Tulilind

Vaatasime perekondlikult kodumaise filmitoodangu järjekordset vilja, osa vaatajaist küll pigem koduloolisest huvist, et kas Haapsalut ka näidatakse (ei näidatud; linn - see tähendab ikka Tallinna, ilmselt on ka rahvusvahelisele publikule / Briti poissmeestele äratuntavam koht).

Mis ma oskan öelda - Ristikivile oleks ilmselt meeldinud. Ilusad siredad meeslendurid, eks ta tahtis ise ka lenduriks saada, aga ei saanud. Ja teoses „Ei juhtunud midagi“ on tal meeslendurist tegelaskuju (kirikuõpetaja vend, muuseas), kes võtab küll positsiooni kindlustava naise, aga keeldub pulmaööl temaga samasse voodisse heitmast (ja hiljem ka). Samuti tekkis elav paralleel stseeniga, kus reamees läheb oma endise kallima perekonna juurde jõuluks noruliseks. Ristikivi käis Lembit Muda peres ka mõnda aega hoolega edasi, mingid pildid tulid täitsa sarnased ette.

Noh ja Ristikivi teenis ka aega Haapsalus, kui nüüd asjale veel üks vint peale keerata, lihtsalt mõnikümmend aastat enne, kui kaunid meeslendurid seal möllama hakkasid.

Suur hulk visuaalset kitši, aga see vist ongi selle sihtgrupi stiil, kui ma asjast õieti aru saan. No ma tean, et ei peaks võrdlema võrreldamatut, aga kogemata siiski kuidagi selline mõte tekkis, et kui Almodovar kõneleb oma filmides universaalsest armastusest, siis see teos kõneleb meile ühest kitsast spektrilõigust.

Rändjutlustaja

 Ega jah kirjutada enam midagi ei jõua. Samas ei valmista vilunud rändjutlustajale raskusi rääkida ühel päeval ajakirja toimetamisest (u al 4:00) ja juba järgmisel päeval esineda katusekatte-eksperdina (u al 4:30) - nagu näha, paigutatakse mind siiski enamasti ettevaatlikult päeva lõppu, kus kuulajatel tähelepanu juba nagunii natukene hajub. Ei mis, mina olen rahul. Aga teaduse tegemise pähe seda siiski paraku kellelegi maha müüa ei õnnestu, puhas 6.7 tegevus.   

Saak

Tõin põllalt enne esimest öökülma saagi tuppa ja töötlesin, sai kõhutäie küll. Lehtpeet, tõsi, jätkab kasvamist ka peale jaroviseerimist. 
 

Loomad murdeaabitsates

 Megakiire on old, paremaks ei paista minevat. Sestap lühiteade, et käisin Eesti Lastekirjanduse Keskuse seminaril rääkimas (salvestusel u. 3.22-3.55) sellest, kuidas murdeaabitsad esitavad meile kadunud taluidülli - kui mitte otseselt teksti tasandil, siis esitletavate oleste valikul küll. Mida sellest järeldada? 

Maailma avastamine

Suurepärane emadusluulekogu Eda Ahi sulest. Kaanepilt on konkurentsitult kole, aga no ega see emaduse argipäev ka teab mis nonstop kaunis ole. Sisus minnakse liikvele Jaan Krossi samanimelisest luuletusest ja pöördutakse selle juurde kogu edenedes siin-seal veel tagasi, aga nii riim kui üldine vorm on (tõenäoliselt kaalutletud valikuna) selles kogus märkimisväärselt karvasemad ja laperdavamad kui varasemates. Tervistavat iroonilist distantsi toimuvasse suudetakse siiski säilitada. 

Lõpetuseks tahaks aga väga tsiteerida. 

ära mine ära, Jorupill Jonn.
tule tagasi, Jorupill Jonn. 
me aktsepteerime igaüht
sellisena nagu ta on.  

Koduilu vol 2

Kineskooptelekas aastast 2001 hakkab hingusele minema. Viimane selle ekraani vahendusel enam-vähem näha olnud asi oli muidugi "Tiiger ja draakon", väärikas lõpp teleka kohta päris soliidsele elule (lameekraan pidas vastu napi aasta, aga eks see oli pandeemia-aeg ka, haigused tabasid valimatult igaüht). Lisaks kadusid autol kõik tagatuled ära, pimedas suurel maanteel oli päris, hm, adrenaliinirikas sõita. Aga mis eluetapp nüüd siis koos kodumajapidamistarvikutega läbi hakkab saama, seda nagu kohe ei oskakski pakkuda. 

Isamaaline tegu

    

            Nõelusin riigipühade puhul laste sokke.  

Kui issa arm peaks pöörduma

 Kui inimesel on tuline kiire mitu aastat tegemata tööde lõpetamisega, siis mida inimene teeb - võtab muidugi kätte ja tõlgib jupikese tuntud iiri poeedi Shane MacGowani loomingut. Tegelikult oleks ikka väga tore, kui keegi katsetaks, kas seda päriselt ka laulda kannatab. 

Kui issa arm peaks pöörduma
Ja arstist pole abi
Läen mätta alla magama
Ei ingel lase läbi
Las ma läen siis
Las ma läen siis
Las ma vajun mudasse
Kuhu lõppevad kõik jõed
See maa on meie oma
Ja meie isade
See maa on meie oma
Ei anna teistele
Las ma läen siis
Las ma läen siis
Las ma vajun mudasse
Kuhu lõppevad kõik jõed
Matke merre mind
Kus kummitusi pole
Kui mind lained lükkavad
Ei maeta teisi peale
Kolmekaupa,
Kolmekaupa
Las nad vajuda mudasse
Kuhu lõppevad kõik jõed.
Kui issa arm peaks pöörduma
Ja arstist pole abi
Läen mätta alla magama
Ei ingel lase läbi
Las ma läen siis
Las ma läen siis
Las ma vajun mudasse
Kuhu lõppevad kõik jõed

 

Ookean

Selle suve konkurentsitult kõige veidram kultuurielamus käes, selle poolest võib küll rahule jääda.

Rahaga pold koonerdatud, kogu etenduse ala oli nii massiivselt kehtestatud ja ümbritsevast eraldatud, kui veel vähe andis. Mere pool muusikutele selline rock-kontserdi mõõtu ja paarkend meetrit kõrge välilava, et publik mitte mingil juhul etenduse teemaks olevat merekeskkonda (ega taamal kai ääres vaikselt juba aastapäevad nonstop fossiilkütust põletavaid kruiisilaevu) ei näeks, maa pool meeletu hulk heinapalle pluss mingid krüptilised telgid.

Muusikateos iseenesest kindlasti oli kaasaegne ja tasemel (ehkki mis tal merega pistmist oli, seda mina oma napi muusikalise hariduse pealt välja ei mõelnud), sellele ümber heegeldatud tuukrid ja tuleneelajad aga siiski sisule ega sõnumile midagi juurde ei andnud. Tekkis hoopis hulgaliselt kõrvalisi küsimusi, nagu näiteks: miks oli vaja veekeskkonnale hääle andmiseks Hispaaniast kohale lennutada barbie-meigiga tuuker-hiigelnukk koos teda manipuleeriva meeskonnaga? Kõrvalekraanidel veigelnud videotes ilmnes veel üks huvitav sooküsimus: pahad ülikondades mehed põlvesügavuses vees kaklemas vs merre püstitatud tellingutel võimlevad vesineitsikud. Millist sõnumit see ookean küll sellega soovis edastada?

Abiks algajale semiootikule leidsin etenduse (!) kodulehelt (!) rubriigist „Kontakt“ sõnumi: Ühine meie projektiga ja saavuta rohepioneeri staatus!

6mpf. Ju vist.

Heeringas regilaulus

 Kuidas tõlkida inglise keelde "heering hakkas hilberdama"? Filoloogid kuuma ilmaga arutavad. 

Jäälind

Lugesin ka lõpuks läbi, sest kuidagi tekkis sihuke aja-auk. Sõnum lühidalt selline, et Trump on kagebešnikute käpiknukk. Võib olla küll, miks mitte. Jutustamistehniliselt oli sellevõrra huvitav, et jälgitav naisajakirjanik ise ei tea siiski pooligi neist asjust, mida lugejale teada antakse lähiminevikku kujutavate vahele pistetud tagasivaateliste peatükkide kaudu, ja ikka haarab teda hirm ja nii edasi.

Hoopis huvitavam on pealkiri, sest ingliskeelse 'kingfisher'i etümoloogia on küll väidetavalt hämar, aga viitab ikkagi kellelegi, kes kuninga jaoks kala veest välja toob. Tšehhi keeles on ta küll jäälind, nagu eesti keeleski, aga vene keeles hoopis зимородок, mis ei tähenda siiski talvesünnitajat, vaid seda, kes maa sees pesitseb (e>i) ja lisaks on jäälind ka mütoloogiline naisepea ja ülakehaga rõõmulaulu-lind Алконост (nimi tuleb omakorda Kreeka mütoloogiast), kes käib paaris halalinnu Сирин'iga, koos nad ilmuvad slaavlaste lõikuspühal õunapuude otsa laulma. Noh ja siis seltsib nendega veel Гамаюн (algselt iraani päritolu võlulind), kelle põhitegevuseks on riigitegelastele surma tuua, kui ma nüüd asjast õieti aru saan.

Hasartmängud

Sattusin saskuturniirile. Ja sugugi mitte pealtvaatajana (ehkki, tõsi küll, seitsme vooru seas oli mul kaks vabavahti) ja isegi mitte paaris-, vaid üksikmängijana. See küll andis mulle võimaluse viis korda uuesti seletada, et minu mängupraktikas on olnud veerandsaja aasta pikkune paus ja muidu olen ka pikkade juhtmetega, aga üldiselt oli õhkkond väga tšill ja sõbralik. Peale iga raundi seletasid kaasmängijad mulle lahkelt, milliseid lolle vigu tuleks edaspidi vältida. Sain ühe õhtuga väga palju targemaks (ja ühed prillid ka). Ja no lihtsalt see oli nii tore vaadata, kuidas viiskend inimest ühes rütmis samas ruumis koos askeldavad, ega seda olukorda ka pole ju tükk aega kogeda saanud. Mulle tundus, et ma pold ainuke, kellele meeldis.  

Muhumaa kuumad naised

Issa... seesamune... ristike. Annan endale aru, et sellistele tegudele saab inimest sundida ainult perversne kirg kodumaise kirjanduse vastu, aga nüüdsest olen siis ilmselt teine inimene maailmas, kes pealkirjas nimetatud teose läbi on lugenud (üks saarlane on ka). 

Algab nagu vaese mehe Baturin (viidetest teistele klassikutele ma ei hakka rääkimagi): "See kõle ja tuuline rand asus külma [mis küll sundis autorit hoiduma epiteedist "karge" - kas tõesti tagasihoidlikkus? -K.T.] mere kaldal. Kaks kuud aastas ei tõusnud siin päike. Ei puid ega põõsaid, ainult tundra ja igikelts." 

Siiski pole see veel Muhu rand, millest siin räägitakse, vaid mereäär kusagil Koola poolsaare kandis kõnnumail, kuhu robinsonielu harrastama siirdunud meespeategelasele uhutakse merest peatselt välja spordirõivastuses muhulanna Aino.  Ja siis läheb alles andmiseks ja seejärel siirdutakse Muhumaale.

Peategelane on laiahaardeline varakapitalist, kes hoolimata poolikuks jäänud haridusteest ja karmist laagrikogemusest retsidivistide hulgas valdab ühtviisi hästi nii lehmalüpsi kui relvakaubandust, paistab silma kõva kultuuritahtelisusega, õpib käigu pealt ära inglise ja rootsi keele, kalal käies loeb ajaviiteks saksa keele sõnaraamatut jne; vasaku käega remondib traktoreid ja külvab porgandiseemet, teose lõpupoole tehakse väike ekskurss ka etnograafilise nahaparkimise valda. Seda küll kurdetakse läbivalt, et muhulased teda lõpuni omaks ei võta (v.a. poolkorrumpeerunud vallaametnik Kadakas - kas tõesti hommage Smuulile tegelaskuju nimevalikul?), aga Pädaste küla mikrogeograafiat on raamatus kirjeldatud siiski üpris tõetruult.

Teistest kodumaistest autoritest tekkisid seosed veel Erik Tohvriga ("Kaldaliiva" karakteriloome sisaldab mh nikunäljas naisi Võikülast) ja Maarja Kangroga (sadoseks mõisakeldris). 

Harmoonilised intervallid

 No mis teha, kui ikka ei oska korralikult ehitada. 

Sa oled hea

 Vaatasin, et mida Smuuli kohta juutuubis leidub, aga ette viskas sellise asja. N-joy, ma ütlen!

Riiklik hoolekanne

 

Vaat nii teraselt jälgib riik seda, mis ma oma postkastis teen. Kurat ja perse või ma tõesti ei tea, mida ütelda. See vaktsiin ei ole mo meelest üldse kõige põletavam probleem hetkel. 

Emakeelepäev

 

Pisike koduilu (toorjuustutopsi põhi, plastiliin), mis sündis seetõttu, et üks ajas siin segamini, kas käsil on emadepäev või emakeelepäev, ja valmistus esimeseks :) 

Aga eks see peenmotoorika ole ka teataval määral muude kognitiivsete võimete aluseks, nii et läks ju piisavalt täkke küll.  

Kevade

Ega siis inspiratsioon ei tule ühekaupa. Täna paistis päike nii kenasti, valmis kevadeluuletus. 

vanapoiste sooned sulavad
päikse ees lahti
ootavad tasumist
 
tuleb hulljulge mõte –
ma helistan talle!
üle seitsme või viieteist
aasta, kes seda enam
mäletab
aga kunagi
oli ta kena
teisalt – milleks mälestust
rikkuda
küll see veri ka varsti
vemmeldamise lõpetab
 
sooned sulavad lahti
külmakangestus päriselt
ikka ei kao

Smuuliteadus

Tekkis äkiline vajadus kirjutada valmis raamat "Mida luges Juhan Smuul?" või "Kas Smuul loeb?" või noh, pealkiri on veel lahtine, aga avaldamata publikatsioonide ja mustandite virn (umbes kahe avaldatud publikatsiooni kõrval) on tegelt oma viie sentimeetri paksune küll. Siinsamaski mitut puhku teist hea sõna ja mõne kenama pildiga meenutatud. Täitsa huvitav oleks kohe kirjutada nii, et keegi ei retsenseeri ja pärast teeb keegi teine musta toimetamise töö sinu eest ära. Paha lugu on ainult see, et "päris" teadustööd peab ka keegi samal ajal tegema...

Lume abstraheeriv mõju

Sai jälle suusad alla pandud. Tunnise meditatsiooni tulemusena sündis klimatoloogiline lühiülevaade kirjandus- ja kultuuriteaduste kesksetest menetelmadest. See käib nii:

Lumi - strukturalism. Toob välja põhilised (kandvad) struktuurid, detailid aga jäävad tähelepanuta. 

Vihm - semiootika. Kõvemad objektid uhub välja, pehmematest teeb sihukese pasa, et siga ka ei söö. 

Udu - kõige tavalisem kirjandusteadus. Ähmaselt aimuvad mingid piirjooned, mida siis metafoorselt kellelegi kirjeldada üritatakse. 

Tuul - dekonstruktsioon. Loobib laiali, pärast pangu kokku tagasi kes tahes. 

 Joonis 1. Lume abstraheeriv mõju, vaade maa poolt. 

Joonis 2. Lume abstraheeriv mõju, vaade mere poolt. 

Tolerantsusevaesed aastad

Mõtlesin, et kontoris vaja hakata raamaturiiulit ehitama ja võtan mõned suvalised Keeled ja Kirjandused mõõduks kaasa, aga eks muidugi kiikasin sisse ka. K&K nr 12/87, Magnus Mälk, "Tolerantsusevaesed aastad". Mälk on see mees. Nimetatud tükis siis on ilmselt haistnud, et tuuled on taas pöördumas, ja esineb (taaskord) ennetava patukahetsusega. Aga kedagi ilmselt enam ei huvitanud, vähemalt ma pole küll kirjandusloolises käibes täheldanud sellele tekstile viitamist. Mulle muidugi tuli üllatusena, et ta sedaaegu üldse veel hinges oli. Ja ei tea, mida ta siis vahepealsetel aastatel ka teinud oli...? [Vastus: oli filmide toimetaja ja tõlkis vene keelest, nagu Esteri-otsing näitab.] Sihuke limukas. Ei noh, õpetlik lugemine muidugi. 

Aastavahetus

Jõulukapsas (tegelt siiski juurseller, Hollandist)

 Mineva aasta tegemata tööd vahivad jätkuvalt etteheitva näoga.