29.05.21

Hasartmängud

Sattusin saskuturniirile. Ja sugugi mitte pealtvaatajana (ehkki, tõsi küll, seitsme vooru seas oli mul kaks vabavahti) ja isegi mitte paaris-, vaid üksikmängijana. See küll andis mulle võimaluse viis korda uuesti seletada, et minu mängupraktikas on olnud veerandsaja aasta pikkune paus ja muidu olen ka pikkade juhtmetega, aga üldiselt oli õhkkond väga tšill ja sõbralik. Peale iga raundi seletasid kaasmängijad mulle lahkelt, milliseid lolle vigu tuleks edaspidi vältida. Sain ühe õhtuga väga palju targemaks (ja ühed prillid ka). Ja no lihtsalt see oli nii tore vaadata, kuidas viiskend inimest ühes rütmis samas ruumis koos askeldavad, ega seda olukorda ka pole ju tükk aega kogeda saanud. Mulle tundus, et ma pold ainuke, kellele meeldis.  

Kommentaare ei ole: