Selle suve konkurentsitult kõige veidram kultuurielamus käes, selle poolest võib küll rahule jääda.
Rahaga pold koonerdatud, kogu etenduse ala oli
nii massiivselt kehtestatud ja ümbritsevast eraldatud, kui veel vähe andis. Mere
pool muusikutele selline rock-kontserdi mõõtu ja paarkend meetrit kõrge
välilava, et publik mitte mingil juhul etenduse teemaks olevat merekeskkonda (ega
taamal kai ääres vaikselt juba aastapäevad nonstop fossiilkütust põletavaid kruiisilaevu)
ei näeks, maa pool meeletu hulk heinapalle pluss mingid krüptilised telgid.
Muusikateos iseenesest kindlasti oli kaasaegne
ja tasemel (ehkki mis tal merega pistmist oli, seda mina oma napi muusikalise
hariduse pealt välja ei mõelnud), sellele ümber heegeldatud tuukrid ja
tuleneelajad aga siiski sisule ega sõnumile midagi juurde ei andnud. Tekkis hoopis hulgaliselt kõrvalisi küsimusi, nagu näiteks: miks oli vaja veekeskkonnale
hääle andmiseks Hispaaniast kohale lennutada barbie-meigiga tuuker-hiigelnukk
koos teda manipuleeriva meeskonnaga? Kõrvalekraanidel veigelnud videotes ilmnes
veel üks huvitav sooküsimus: pahad ülikondades mehed põlvesügavuses vees
kaklemas vs merre püstitatud tellingutel võimlevad vesineitsikud. Millist
sõnumit see ookean küll sellega soovis edastada?
Abiks algajale semiootikule leidsin etenduse (!)
kodulehelt (!) rubriigist „Kontakt“ sõnumi: Ühine
meie projektiga ja saavuta rohepioneeri staatus!
6mpf. Ju vist.
