Kadunud mets

Kuna noorim järeltulija ei olnudki veel oma kolme ja poole eluaasta jooksul teatris käinud, parandasime selle haridusliku puudujäägi (eks oli kreisilinna muudki asja, nt vedasin seljakotis panka täitsa mitu tuhat raamatute müügi raha, mis pole ka kehval ajal sugugi tähtsusetu seik). 

Järeltulijale meeldis, nagu arvata oligi, sest rahvast oli vähe, istumine kohe lava peal näitlejate ümber, liikumine ilusti seatud,  näitlejatööd väga veenvad (koguni sellevõrra, et kui koer väga ligidale tuli, oli noor teatrikülastaja vilksti emme süles). Mille kohta aga paraku ühtegi head sõna ütelda ei ole, on kogu visuaal. Räägitakse metsast, aga maas on vahtralehed (ok, need on äratuntavalt puulehed, aga vahtraid sisaldavaid laialehiseid metsi leidub meil ainult Abrukal), seinale projitseeritakse ka mingi täpsustamata lehtpuu ja hiljem veel mingit imelikku Ameerika plaatanisalu; lõpetuseks rõõmustavad tegelased "tagasi tulnud" metsa üle igerikus männi-istandikus, kus isegi istutusvagude vallid on veel maapinnal selgesti näha. Ei sisendanud täiskasvanud vaatajale erilist ökoloogilist entusiasmi ega lootust, et see mets tegelt ka tagasi tuli. 

Logistiline fiasko

 Uus aasta algab hoogsalt. Kirjutasin selle kohta lausa lühijutu. 

Logistiline fiasko. Lühike ja õpetlik lugu ühistranspordisõpradele

 

Neljapäeva õhtu kell 22 Lihulas. Sõiduplaneerijas, aga ka posti otsas rippuvas kirjas lubatud Tallinn-Kuressaare bussi, millega jõuaks selle päeva viimasele praamile, ei tule. Ettevõtja on otsustanud neljapäevasest väljumisest koroonaolukorrale viidates loobuda; minuni jõuab see info kahjuks alles Lihulast bussifirmasse helistades (suur tänu hilisõhtul võõrale numbrile vastamast).

Peale ligi kaht aastat pandeemiat, isolatsiooni ja autoga mandri vahet seerimist otsustasin nimelt kergemeelselt, et teeks oma töise Muhu-Tallinn-Viljandi-Muhu turnee seekord taas ühistranspordiga, sest ega see pimedatel ja libedatel teedel autoga aja peale ühest punktist teise liikumine ka teab mis meelakkumine ole. Vahepeal on aga õhtune Tartu-Kuressaare buss (v.a. R ja P) käigust maha võetud. Viljandist saab õhtul ekspressiga Pärnusse, sealt külavahebussiga Lihulasse, ja nagu selgub, siis sellega kogu lõbu ka piirdub. 

Kõnnin suure vihaga sissejuhatuseks Lihula bensukasse - see on ööpäev läbi lahti ja latern põleb tee ääres, saab näiteks proovida häälega Virtsu jõuda. Hääletajaid pole küll teede ääres juba viimased kümmekond aastat; sõidujagamine on kolinud Facebooki, aga ega sinna postitamisestki hetkel midagi kasu oleks. „Hei, keegi lähema veerandtunni jooksul Lihulast Virtsu poole ei lähe vä?“ Vahepeal mõtlen küll, et ehk oleks lihtsam Lihula jäistel kõnniteedel mõni kont katki kukkuda ja lasta kiirabil ennast Pärnu haiglasse ööbima sõidutada, aga pikas perspektiivis ei ole see jätkusuutlik mõte. Eesmärk on siiski koju laste juurde jõuda.

Õnneks on mul, nagu korralikul muhulasel kunagi, Virtsu kandis terve hulk sugulasi ja sõpru. Enamusele neist oleks hilisõhtune telefonikõne „Ae, olete kodus või?“ natuke liiga ekstreemne elamus. Vanadel tuttavatel (suur tänu hilisõhtul võõrale numbrile vastamast) siiski polnud probleemi - „Jaa, saad ööbida, tuleme järele!“.

*

Oleksin hiigla rahul, kui ma olekski seiklemise peal väljas olnud: sain sõita eri transpordivahenditega, natuke matkata, sõpru näha ja nende juures toredasti aega veeta. Aga ma ei olnud seekord seiklemise peal väljas. Ma tahtsin lihtsalt peale tööd koju laste juurde jõuda, et oma vanemlikke kohustusi täita. See kahjuks ei õnnestunud, mis omakorda ei rõõmustanud ka lapsi ega vanavanemaid. (Kas ma pean üle kordama, et koju jõudsin alles järgmisel päeval?)

Mis on loo moraal? Loobuda lünklikust ühistranspordist üldse? Ma ka ei tea.