24.01.22

Kadunud mets

Kuna noorim järeltulija ei olnudki veel oma kolme ja poole eluaasta jooksul teatris käinud, parandasime selle haridusliku puudujäägi (eks oli kreisilinna muudki asja, nt vedasin seljakotis panka täitsa mitu tuhat raamatute müügi raha, mis pole ka kehval ajal sugugi tähtsusetu seik). 

Järeltulijale meeldis, nagu arvata oligi, sest rahvast oli vähe, istumine kohe lava peal näitlejate ümber, liikumine ilusti seatud,  näitlejatööd väga veenvad (koguni sellevõrra, et kui koer väga ligidale tuli, oli noor teatrikülastaja vilksti emme süles). Mille kohta aga paraku ühtegi head sõna ütelda ei ole, on kogu visuaal. Räägitakse metsast, aga maas on vahtralehed (ok, need on äratuntavalt puulehed, aga vahtraid sisaldavaid laialehiseid metsi leidub meil ainult Abrukal), seinale projitseeritakse ka mingi täpsustamata lehtpuu ja hiljem veel mingit imelikku Ameerika plaatanisalu; lõpetuseks rõõmustavad tegelased "tagasi tulnud" metsa üle igerikus männi-istandikus, kus isegi istutusvagude vallid on veel maapinnal selgesti näha. Ei sisendanud täiskasvanud vaatajale erilist ökoloogilist entusiasmi ega lootust, et see mets tegelt ka tagasi tuli. 

1 kommentaar:

Ivana Džidić Split ütles ...

It's a shame you didn't enjoy the visual aspect of the theatre performance. Stage design is important. I hope the kids at least enjoyed it. I loved going to theatre when I was younger. Well, I still like it...but there are less plays these days.