Kirjandusmets ja Daan park

Vahepeale ka väike reisikiri Taiwanist - eks seda ole mul elus ennegi ette tulnud, et satun kohtadesse mingite stipendiumide toel, mis tunduvad taotlemata jätmiseks natuke liiga kreisid. Nagu näiteks Eesti-Taiwani teaduskoostöö reisigrant. 

Jeerum küll ma olin mures, et mõnest lennust maha jään, aga ei miskit, jõudsin kohale nagu miiska ja hulkusime pool päeva kohe peale lennukilt jõudmist kohaliku professori assistendi Conradiga mööda Taipei linna ringi enne, kui hotelli sisse sai meldida. 

Jaapani okupatsiooni pärandina on siin rakendatud nõuet, et iga 100 m raadiuses peab olema park. Olevat ka. Üks suuremaid, Daan park, sisaldas toredat välijõusaali, kus velotrenažööri väntamise tulemusena hakkab kõrvalasuvasse tiiki paigaldatud torudest vett purskama ja see omakorda käivitab muid kineetilisi atraktsioone. Vaat nüüd ma hakkan neid välijõusaaale natuke leplikuma pilguga vaatama küll. 

Teine tore koht, kuhu sattusime, kannab nime Kirjandusmets (Kishu An forest of literature), joonis allpool. Paviljon on kunagi olnud jaapani kõrgklassi restoran, hiljem ümber kohandatud riigiteenistujate magalaks, kus siis kunagi on ööbinud ka vähemalt üks (kui mitte rohkem) Taiwani kuulsaid kirjanikke. Nüüd kultuurimaja. 

Taiwani looduskirjanduse kohta ka paar kiiret sõna. 20. sajandil on sellel olnud kaks peamist suunda - romantiline looduslüürika, milles õhatakse lillekeste ja looduse ilu järele ning teisalt ajakirjanduslikud olukirjeldused keskkonnareostusest ja sellega tegelemisest. 21. sajandil on olukord aga radikaalselt muutunud, kuna ilmuma on hakanud kohalike põlisrahvaste lood nende loodustunnetusest. Kuna enamusel oma kirjakeel puudub, siis pannakse need kirja hiina keeles. 

Vareda

Kasutan autojuhtimise ja ahjukütmise arvelt vabanenud aega* eesti kirjanduse värskema varamuga tutvumiseks. Vareda on hea raamat, hästi kirjutatud, Õnnepalu meets Kasemaa, aga välja tuleb ikkagi puhas Mikser. Asja eest on ta kiita saanud. Ja huvitaval kombel algab niimoodi vaikselt ja uimerdavalt, aga kus siis võtab tuurid üles. Ja huvitaval kombel ei saa ka ütelda, et see oleks kuidagi "noorsookirjandus", ehkki noored võiksid seda lugeda küll. Selline sõprade ja enese otsimise lugu, piinlik ja helge nagu Vennaskonna Pille-Riin. (Linkisin meelega ingliskeelse loo, kuna sellel on videoga hulka vaeva nähtud, nagu ka sõnade tõlkimisega, mille käigus küll Ellen Niidu Pille-Riinist on saanud mittemidagiütlev Marianne, mis ilmselt riimus paremini või tundus muidu rahvusvahelisem - paraku läbimurret suurtele lavadele see siiski kaasa ei toonud. Ja parem ehk ongi. Aga Mikser võiks oma loo küll inglise keelde ümber panna, ta oskab küll, ma tean.)

------------------

* joonealune märkus: juhul, kui seda just ei sisusta tudengite poolt hooletu kokkamise tagajärjel lahti läinud tulekahjualarmi puhul ette nähtud käitumine, nagu juhtus käesoleva postituse kirjutamise ajal: magavale lapsele püksid jalga, omale mantel selga, laps ka selga, tatsa-tatsa 18. korruselt treppe mööda alla, õnneks oli ühel majaesisel lillepotil üks serv veel istumiseks vaba, poole tunni pärast, kui õhk jälle puhas, sama teed pidi tatsa-tatsa üles tagasi ja poolelijäänud tegevusi jätkama. 

Risttu(u)les

 

Joonis 13. Lisamaterjale lähiajaloo nüansseeritumaks tundmaõppimiseks. Kõik leidusid TC maja keldris. 

Toidupostitus

Igasugustest toitudest võiks siin juttu teha - jalutad paar sammu, on liibanoni toit, veel paar sammu ja vietnami, paarisaja meetri pärast on terve korealaste asum, igasugu sushidest, sõõrikutest ja maisijahupannkookidest rääkimata. Aga kui tahad rukkileiba, tuleb võtta ette kesmise kestusega matk. 

Sain juhtnöörid kahe poe asjus, ühte peavad venelased, teist ukrainlased poolakad. Kuna viimase juurde ei ole võimalik jõuda ühistranspordiga (vähemalt ma ei tuvastanud ühtegi ühendust, mis oleks läinud lähemale kui poolteist kilomeetrit ja teisele poole ulatuslikku silmusristmikku), siis mõtlesime, et okei, lähme vaatame, mis venkud pakuvad. Ikkagi kohalikud, ehk ka naturaliseerunud. 

Poes oli venekeelne teenindus, kulinaarialeti taga oli korraga 5-6 müüjat, kes omavahel juttu ajasid ja üldiselt väga varmad tegutsema ei olnud, kohe vana hea vene aja tunne tuli peale. Tooteid, siiski, oli igalt poolt, võiks vist isegi ütelda, et Veremaa produktid olid vähemuses. Meie saime sealt kaks pätsi väga head koha peal küpsetatud rukkileiba (üks neist, muide, Borodino leib!), Moldaavia mustsõstramoosi ja kena kotitäie Karumsi kohukesi (nendega vist sai liiale mindud, aga ma panin mõned sügavkülma). 

Väljapääsu juures olid suured alused venekeelsete lehtedega, mida võis tasuta võtta. Ma siis paar tükki noppisin maitsenäiteks. Üks neist oli tihedas kirjas täis sõda ja poliitikat (peamiselt Lähis-Ida), aga sisaldas ka nupukesi Marcello Mastroiannist ja Birgitte Bardot'st. Teine oli värviline ja orienteeritud eakamale publikule (suur kiri, vastavad teemad - hooldekodud, pärandamine, kinnisvara), aga leidus ka mitmesuguseid meelelahutuskuulutusi. Näiteks Toronto Vene Maja korraldab sügisballi, pilet 150 dollarit (tudengitele 100), kus esimeseks päevakorrapunktiks on seltskonna debütantide esitelu. Organisatsiooni logol on kujutatud kahepäise kotka küünte vahel kõlkuvat vahtralehte.