Kirjandusmets ja Daan park

Vahepeale ka väike reisikiri Taiwanist - eks seda ole mul elus ennegi ette tulnud, et satun kohtadesse mingite stipendiumide toel, mis tunduvad taotlemata jätmiseks natuke liiga kreisid. Nagu näiteks Eesti-Taiwani teaduskoostöö reisigrant. 

Jeerum küll ma olin mures, et mõnest lennust maha jään, aga ei miskit, jõudsin kohale nagu miiska ja hulkusime pool päeva kohe peale lennukilt jõudmist kohaliku professori assistendi Conradiga mööda Taipei linna ringi enne, kui hotelli sisse sai meldida. 

Jaapani okupatsiooni pärandina on siin rakendatud nõuet, et iga 100 m raadiuses peab olema park. Olevat ka. Üks suuremaid, Daan park, sisaldas toredat välijõusaali, kus velotrenažööri väntamise tulemusena hakkab kõrvalasuvasse tiiki paigaldatud torudest vett purskama ja see omakorda käivitab muid kineetilisi atraktsioone. Vaat nüüd ma hakkan neid välijõusaaale natuke leplikuma pilguga vaatama küll. 

Teine tore koht, kuhu sattusime, kannab nime Kirjandusmets (Kishu An forest of literature), joonis allpool. Paviljon on kunagi olnud jaapani kõrgklassi restoran, hiljem ümber kohandatud riigiteenistujate magalaks, kus siis kunagi on ööbinud ka vähemalt üks (kui mitte rohkem) Taiwani kuulsaid kirjanikke. Nüüd kultuurimaja. 

Taiwani looduskirjanduse kohta ka paar kiiret sõna. 20. sajandil on sellel olnud kaks peamist suunda - romantiline looduslüürika, milles õhatakse lillekeste ja looduse ilu järele ning teisalt ajakirjanduslikud olukirjeldused keskkonnareostusest ja sellega tegelemisest. 21. sajandil on olukord aga radikaalselt muutunud, kuna ilmuma on hakanud kohalike põlisrahvaste lood nende loodustunnetusest. Kuna enamusel oma kirjakeel puudub, siis pannakse need kirja hiina keeles.