Naine vaatleb

Nagu siin rikkalike raamatuvarude linnas ikka kipub juhtuma, lükkas saatus mulle jälle ette ühe elumuutva teose (tõsiselt räägin, noh). Kanada 20. sajandi silmapaistvaima naissoost harrastusornitoloogi ja looduskirjaniku Louise de Kiriline Lawrence'i  elulooraamat teise kanada naiskirjaniku, Merilyn Simondsi sulest. Viimane paistab piltide järgi olema selline rõõsa ja entusiastlik põhjaameeriklane, miska ei ole ime, et ta keskendub linnuvaatlusrõõmule ja libiseb üsna põgusalt üle kõigist nendest põrgutest, kust tema kangelanna oma elu jooksul läbi jõudis käia. Liitlaste, valgekaartlaste juhtide ja enamlaste kolmekordne reetlikkus, tema ise küll pääses eluga, aga abikaasa ja sündimata laps mitte; sunnismaisus nälgival Venemaal, hiljem teadmatus ema ellujäämisest. Ma arvan, et oma teise mehe ta võttis lihtsalt sellepärast, et siis oli hea kõigile muudele potentsiaalsetele kavaleridele kaugelt lehvitada ja ise põõsastesse rähne passima minna. Ja kui elulooraamatu autor osundab, et kõik toonased professionaalsed meesornitoloogid suhtusid temasse siiski väga soosivalt, siis vähetähtis polnud siinkohal arvatavasti ka asjaolu, et Louise'il polnud formaalset kõrgharidust, mistap ta ei kujutanud endast konkurenti akadeemilistele ametikohtadele, publitseerigu aga kõrgetasemelistes ajakirjades, palju tahab! 

Lühike sõjaajalugu

Liiga kange kraam, et korraga sisse võtta. Ma proovisin, aga jäin vahepeal pingutusest magama, magasin 9 tundi, siis lõpetasin. 

Noh, ikka see triangulatsioon Ene Mihkelson - Sofi Oksanen - Lilli Luuk. Ja küsimus: miks keegi peaks seda lugema? Milleks pingutada? Milleks kuulda neid koledaid jutte? 

Murdjale pole sul küll mõtet seadusi lugema hakata, ta teab neid isegi. Vahet pole, mis kirjas. Kui tema seda teeb, mida ta teeb, siis järelikult on võim temale selleks loa andnud. Ega selline ei taha sind kui naist, ta ei taha sind! Tema tahab sind hävitada, olgu sa naine või mees. Kui ta sind vaatab, näeb tema vaenlast, sellist, kes tuleb laiaks litsuda. 

See nagu vist olekski lühikokkuvõte sellest loogikast, mille peale vägivald universaalselt ehitub. 

Põruta tolm põrmandusta

Mul oli kogu aeg selle pealkirja suhtes kuidagi kahtlane tunne, et miskit nagu ei oleks õige. "Tantsi tolm põrandast", ei ole ju, eesti keeles üteldakse 'põrandalt', väliskohakäändeid kasutatakse, kui tegu on siledate kõvade pindadega. Teose lõpus tuleb tõde siiski esile (ehkki poolikult), nimelt kadrilaul, mida vanaema on lapselapsele laulnud ja õpetanud ja mida lapselaps hilisemas elus raskustega kokku puutudes juhendmaterjalina kasutab. Kui loo algul on kõik tavaline, laske kadrid sisse tulla, katri katri, siis lõpus muutub kordusosa kujule tantsi, katri, mis võibolla polegi väga vale, sest silpide arv säilub. Aga selle laulureaga on asjad halvasti. põ-ru-ta-tolm-põ-ran-dast. Seitse silpi. Seitse. Vaat haikus võib sul seitse silpi olla, aga regilaulus on kaheksa ja siin ei aita ükskid palumine mitte. Raamatu pealkirjas nihkub veel see tantsimine ka kordusvärsist sisuvärssi ja nüüd ei ole kahjuks enam päästa midagi. Rahvalaulu rahvusvahelistumine või kuidas seda nüüd nimetama peakski.

Etnograafiliselt on ilmselt põhjendatud laulda "põruta tolm põrmandusta" (algriim rõhulistes sõnades ja kaheksa silpi, eksole), kui tegu on künkliku muldpõrandaga või kui laul on pärit kirderannikumurde alalt. 

Esimest osa ei saa lugeda, prillid peas, ja minu meelest oleks võinudki kogu lugu sellega piirduda, kui see oleks olnud lugu vanaemast. Aga muidugi see on lugu lapselapsest, nii et. 

----------------

Joonealune märkus. Õõõõõhh. Asi ei ole kaugeltki nii lihtne kui mulle, profaanile, tundus. Kirjutab spetsialist: Samas - sellist värssi "põruta tolm põrmandusta" ei eksisteeri. "Tolm" on juba lõpukaoga. Ka vorm: "põruta" võiks olla vaid Lõuna-Eesti vanemas kihis.. Kui "tolm" kasutataks regivärsis, siis oleks ta ilmselt esimeses värsijalas ja sellele järgneks kohe ühesilbiline sõna (mis pikendaks vanemat kahesilbilist "tolmu". Võiks ju olla põruta põrmu põrmandusta, ent ka seda pole.. "tolm" asemel oleks parem "tolmu". Rõuges on küll "Põrm põrahus põrmadullõ". Kui oleks Lõuna-Eestist, siis oleks "põrmandusta" tähenduses "põrandaks".. tambi muld põrandaks :) Ja adrad mõõkadeks..

Pille-Riin

Eesti kirjanduse päeva puhul väike kiire postitus teemal "Ellen Niit kui Eesti pungi vanaema". 

Leidsin siit Toronto kõrghoone keldrist "Pille-Riini lugude" esmatrüki (1963) ja kuna selle õhtujutuna tarvitamine langes ajale vahetult peale Vennaskonna juubelikontserdi külastamist (täpselt see üks õhtu, kui ma sügisel Eestis olin), siis kargasid seosed silma nii aredalt, et ei jäänud küll mingit kahtlust - Trubetsky on selle laulu teksti otse Niidu lausetest kokku pannud. 

Akna taga oli taevas veel hämar ja sinetav. 

Ainult puder pilgutas Pille-Riinile kollast silma. 

Nende pikkade jalastega kelgu taha jäi sõbralik loogeline rada. 

Ma vaatasin läbi klaasi. Kui roheline, kui tore oli maailm! 

Ja nii edasi. 

Võtan vastu kutseid pikemateks teemaarendusteks suulise ettekande vormis.  

Kaks raamatut

 

Kaks raamatut sattusid kõrvuti. Ega nad oma põhiolemuslikult sõnumilt tegelt niiväga erinegi. 

Lisaks: lugesin nekroloogi, mis sisaldas lugemissoovitusi. Ohsapoiss, kus ma tahaks, et minu nekroloog ka kunagi sisaldaks! 

Külmkingauurija

 

Valmistudes eelseisvaks kultuuriürituseks (juba augustis!), soetasin ja lugesin läbi Külmkingauurija ja mõtlesin, et ehk moodustan selle kohta mingeid arutlevaid lauseid või midagi. Dokotorikraadiga folklorist, kes elab koos mingi tümikaga kodukohas ja nutab taga olemata jäänud noorepõlvearmastust pakuks ju teatavat samastumisruumi küll, kriminaalseid kalduvusi ei saa samuti eitada (käesolevast hooaja skoor on juba kaks sähvatust kiiruskaamerast), aga selle asemel pildistasin hoopis Roosikese pillergooni, et juhtida üldsuse tähelepanu vajadusele klaasid enne talve uuesti ette kittida ja aknaraamid linaõliga üle võõbata. Noh ja idülli kronotoop peegeldub siit ju samuti (ka sel teemal on kirjutis soolas). 

Eratee

Hankisin selle teose endale naaberküla sügislaadalt. Sealsamas kõrval pakuti ka sama autori seenehoidiseid - oleks tekstiga vähegi korralikumalt tuttav olnud, oleks loomulikult pidanud tervikliku elamuse saamiseks ka purgikese seeni soetama, aga noh. Kunagi poes vaatasin sellele kuskilt keskelt sisse ja hakkasin kahtlustama, et äkki on mingi tibikirjandus. Eksisin. Tegu on lahtiste kätega karmi naisterahva meditatiivselt rutiinse elu kirjeldusega kauges külas. Karta võib, et mitte iga lugejatemperament ei näri sellest läbi. 

Oma varasema ignorantsuse õigustamiseks vbl ainult see, et pealkiri on mu meelest eksitav. "Eratee" viitaks nagu mingile tee kinnipanemise kammile a la Veerpalud ja koolimaja taga elav naaber. "Eramaa" oleks parem olnud, ehk isegi natuke ambivalentsi kaasa toonud - ühelt poolt see tüüpiline eestlase eraomandi-instinkt, mis sunnib iga kuuse taha eramaa sildi välja panema, teisalt aga see elamine on seal täiesti eramaa ses suhtes, et ega seal teoses kirjeldatud viie aastaaja jooksul eriti palju külalisi ei käi ja elu on üpris privaatne. Soome keel, mis teoses implitsiitselt samuti tähtsat rolli mängib, annaks kummagile variandile veel muidugi oma nüansikese külge (erä = wilderness). 

Poola poisid

Auhinnatud teos siis ka viimati eelloo laiendusena loetud, kena lobe jutt ja paljutki tuli tõepoolest Za/Umi blogist juba tuttavat ette; näiteks Sulislawi ja pani Ada vinjetike ilmus seal minu mäletamist mööda enam-vähem samasugusena, v.a see blogi matuseid puudutav afterparty muidugi, ja mitmed muud jutud kandvate tegelaste elukäigust ka. 

Natuke meenutas "Alice B. Toklase autobiograafiat", just võtte poolest - et kui tegelikult tahaks hirmsasti iseendast kirjutada, aga kultuurne inimene ikka püüab ainesest kuidagi distantsi võtta -, Gertrude Stein laenas selleks oma sõbranna vaatepunkti, Mudlum aga vahetab lihtsalt päritolule viitavad pärisnimed poolapäraste vastu (ehkki initsiaalid, kui ma õieti aru saan, on mõnelgi juhul siiski paika jäänud).

Natuke ma ikka imestasin noorte anarhistide ja vabamõtlejate elukauget arusaama, nagu peaks olema võimalik blogipidamisest kuidagi elatuda, niipaljukest võiks ikka ju seda süsteemi tunda, mille vastu võitlemas ollakse, aga vbl oli see just loo arengu loogika seisukohast vajalik - et ka siis, kui tuli rahapakiga onu ja ütles, et poisid, ma nüüd hakkan teile raha andma selle eest, mida te seni tasuta olete teinud, ei tekkinud poistel hetkekski kahtlust, et kas need asjad nii siis käivadki. 

Ses suhtes ma tõepoolest pooldan kõvasti ülikooliharidust, mis annab poolharitlaste ees selle eelise, et mõtlemine muutub kriitilisemaks (süstemaatilisemaks ei pruugi muutuda) - iga asi, mis nina ette laotakse, ei pruugi olla see ainus tõde. 

Eikeegi eikunagi eikusagil

Ma tegelt nii karm ei oleks. Täiesti korralik noorsoojutustus, autor on intelligentne ja oskab kirjutada, tüübid on usutavad, teemad ja käsitletavad probleemid on aja- ja asjakohased, ja ei saa ka öelda, et lahendusi neile kohe sugugi ei otsitaks. Kursiiviga oleks jah võinud pisut kokkuhoidlikumalt ümber käia, aga samas kujutan elavalt ette, kuidas noor autor kirjutamise ajal kodumiljöös Ulrich Becki "Riskiühiskonda" vedelemas nägi, seal on ka kursiivis ikka väga palju rõhutusi tehtud.
Minu poolest võiks see 9. klassi kohustuslik kirjandus olla küll. (No ma saan aru, et anarhisti jaoks pole see mitte kiitus, vaid vee peale tõmbamine, aga nagu teos minu meelest suhteliselt hästi näitab, siis laitmatult puhast anarhismi ongi meie laiuskraadidel suht raske viljeleda.)

-------------

Järelmärkus. Katsetasin tulevase üheksandiku peal, vist ikka oleks targem see keskkoolilastele reserveerida. "Esimesed poolteist peatükki pekstakse diipi ja midagi ei juhtu. Kas seal lõpuks üldse juhtub midagi või?"

Mamma ja mina

Täitsin oma ammuse unistuse ja lugesin läbi Aira Kaalu noorpõlveromaani "Mamma ja mina", kuna ahju remondiga seoses teises toas ööbimise tõttu osutus see mugavasti käeulatuses olevaks. Või noh, pigem siiski jalaulatuses, sest väikelast kantseldades on mitmeidki haaramisliigutusi otstarbekam teha varvaste kui sõrmede abil.
Põhimõtteliselt on tegemist keskkooliplika igava ja küündimatu plämaga. Ma tõesti ei kujuta ette, mis imesid see vaene toimetaja tegi, et seda "Looduse" kroonise romaani sarjas 1939. aastal avaldada õnnestus. Pikendatud kordustrükk 1978. aasta "Kodunurga laastude" III osas on muidugi loogiline, kes siis teenelist kirjanikku saab takistada. Aga selle asja hindamatuks väärtuseks on detailsed etnograafilised kirjeldused - heinateost, rooõsumisest, hanekarjatamisest, isegi Väina tammi avamise pidustustest, ja seda märksa üksikasjalikumalt kui Raissa Kõvamehel. Silmapaistev kodulooline allikas, igatahes!

Kuni armastus peale tuleb

Jaa, kena raamat. Juba ammu ootasin, et millal see meie merega piiratud aladel laenutusse tuleb. Keegi juba kuskil kirjutas, et kui korraga läbi lugeda, võib mürgituse saada. No ma pühendasin küll tänavuse luuvalupäeva ausalt sellele teosele (eks olen ka varasematel luuvalupäevadel just punaseid raamatuid läbi lugenud, nt Õnnepalu "Raadio"), mürgitust ei saanud, aga ju see sõltub ilmselt sellest seedetüübist kah. Raamat on kujundatud nagu kommikarp, sisu on ka selline pisikeste magusate kommikeste rodukene, aga ega mulle meeldibki kogu šokolaad korraga sisse vohmida, kui juba kuskil volilt antakse.
Natuke sarnaneb Leelo Lauritsa "Kütioru tillukestele asjadele", ehkki seal on rohkem ruumi ja loomi ja maastikku kui inimesi (ja see on sinine raamat). No igal juhul on kena, kui intelligentsed naised eneste ümbrust jälgivad ja tähelepanekuid teevad ja seda kirjalikult kaasinimestega jagavad.
Ja teose pealkiri tuleb ühest vanast ravimtaimeraamatust, kus soovitatakse leeskputkevannis liguneda kuni soovitud seisundi saabumiseni. Sellel leeskputkel on tegelt ilge kassikuse hais ja ühtlasi usutakse teda ka maja ümbert usse peletavat. Mitmekülgselt hea taim niisiis, leidub minulgi majanuka juures puhmake.