Ehkki suveteater jäi mul sel aastal kõik puha nägemata, siis vähemalt kaks annust sygisteatrit õnnestus tänu tagavarapiletitega varustatud kolleegidele siiski sipsti ära noppida.
Ega ma NO teatri etendusi varem elusast peast näinud polnudki. Oli väga elus. Taaskord grotesk ja täiega panemine. Istekoht sattus kyll selline, kust eriti ei ulatunud nägema, mida Võigemast kraanikausis täpselt tegi, aga no mis tal seal ikka muud teha oli kui kuivalgi. Aga ikka - mihuke pedro! Mihuke miimika ja mihuke kehakultuur! Teistel muidugi ka, sporti said nad seal laval kõvasti teha, kehakeskne asi siiski suuresti. Kavalehel oli õrnalt välja toodud ka see kysimus, et kas kehale keskendumine ikka aitab sihelmist tyhjust korvata (õige vastus: ei aita); lõpuks jõuti ka selle juurde, kas inimene teab, mis Jumal tahab (või vastupidi).
Kogu selle kyllusesarves pyherdamise raamistamine David Bowie Space Oddity'ga kippus mu meelest kogu asja natuke lihtsustama, aga nii kompleksse kysimuseasetuse korral vbl peabki.
Ja Õnnepalu oma leebel moel otsib ajalooga lepitust. Eks lepliku mehena leiab ka. Ehkki autori lavaleilmumine päris lõpus mulle eriti ei meeldinud. Autor autoriks, aga õigel ajal võiks pidama ikka saada. Peale mõningast järelemõtlemist sain muidugi aru, et muidu poleks ju sadat aastat välja annud, aga noh, eks pealkirjaks oleks saand ju ka "Klaasveranda" panna.
Mõlemas loos tsiteeriti ka Piiblit; Sajandi tegelastel oli kyll Jumal igal pool kenasti kaasas, rongijaama-stseenis kohe puust ja punaselt, aga vbl jälle see pidigi nii olema, et inimesed aru saaks, sest - tsiteerides oma täditytart - ega paljud inimesed ei usu, et nii lihtsad lahendused toimivad.
2 nädalat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar