Taiwani reisikirja kolmas ja viimane osa.
Pühapäeva puhul sõitsin põhjarannikule ja vaatasin poolteist tundi järjest merd. Oleks võind veel vaadata, aga pimedaks hakkas minema ja eks lennukile jõudmisel ole ka omad positiivsed aspektid.
Sihuke näeb Baisha laht välja bussika tagant vaadates.
Sihuke näeb Baisha laht välja lähedalt vaadates (no peaaegu vööni märjaks sain selles kohas seistes paari hetke pärast).
Sihuke on samalt kohalt vaade teisele poole. Ja see plastprügi ei vedele seal selle pärast, et nad ei viitsiks seda ära korjata, vaid sellepärast, et seda tuleb iga päev merest juurde. Inimkonna toodetud plastprügi hulk on määratu ja sellel ei ole lõppu, tema nimi on leegion. Mis ei tähenda, et peaks kuidagi prügi teemal püssi põõsasse viskama, pigem vastupidi, aga tootmine tuleks lõpetada ja vastutus peaks olema plasti tootjal, mitte ainult lõpptarbijal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar