Karude elu, vol 2

Naistepäeva puhul liikusin kodumaiste meeskirjanike juurest edasi ja võtsin ette klassikaks saanud Kanada lühiromaani "Bear" Margaret Atwoodi põlvkonnakaaslase, suhteliselt noorelt (52) surnud Marian Engeli sulest. Oli Kanada kirjanike liidu asutaja ja selle esimene juht. Teos sobib hästi ka raamatuaastasse, jutustades loo mahajäetud ajaloolise raamatukogu kataloogimisest Ontario kauges põhjaosas. Raamatukogu taga kuuris elab karu, kes aeg-ajalt täpsustamata kombel ketist lahti tuleb ja majast läbi astub, loomulikult tekib naisarhivaaril temaga kommunikatsioon (suuresti autokommunikatsioon siiski, ma ütleks) ja loomulikult ei küsi hiljem keegi, mida karu ise asjast arvas.  

Mulle sattus väljaanne, mille sabas on kordamisküsimused raamatuklubidele - ehemm, nüüd ma mõtlengi, et kas Karjakasvatajate kirjandusklubile kah sobiks selline teos. Küsimused paraku kohe kindlasti ei sobi, kuna kiskjaloomale viidatakse seal korduvalt väljendiga "her furry friend". Ok, autor ise ei saanud seda paraku enam kuidagi takistada, aga no anna kannatust.

Punkti ümber

Friedenthalil küll sünnipäeva ei olnud, aga sellesama raamatulaada tulemusena sigines mulle riiuliservale ka nimetatud isanda viimaseid teoseid. Erinevalt arvustustest saadud ettekujutusest ei räägita seal ju tegelikult midagi selle kohta, kuidas ta neid hääli teispoolsusest täpselt püüdis, on selline poolfiktsionaalne kujunemislugu, noored kaunid tütarlapsed, kes kipuvad pahatihti kätte ää surema, korraks astub läbi isand Crowley, keda on kujutatud suht ebasümpaatse tüübina, sisse vaadatakse ka Marconi katusekambrisse jm huvitavatesse kohtadesse vanas Euroopas. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub.  

Ballettmeister

Vadi sünnipäeva puhul lugesin läbi tema Ballettemeistri, mille pühapäevase raamatulaada käigus nurgataguselt riiulilt leidsin. Eelmine lugeja oli selle põhjalikult läbi töötanud, lõppu märkinud tegelaste loendi lühiiseloomustustega, sisus alla jooninud sõnu, mõtteid ja väljendeid. Lõbus ja lobe lugemine oli, mis ma oskan ütelda, läks kiiresti. Inimesed pusivad, ajalugu juhtub. 

Luuanäitus

 

Enne Vancouverit tegelikult käisime lastega veel ka põgusalt jõge mööda allavoolu Ottawas ja Montrealis. Viimases sattusin nõianäitusele, ehkki ei plaaninud. Sisenesin pahaaimamatult linnamuuseumi ja endalegi üllatuseks lõpetasin alakorruse tunneli läbinuna teisel pool teed teises majas, kus rahvas tungles kahel korrusel nõianäitust vaadata. Teiste imeasjade hulgas oli klaasvitriinides eksponeeritud kaks täiesti tavalist luuda. 

Meh.

Aga õnneks on inimesel kohalikud sõbrad semiootikud, kes hädast välja aitavad ja nähtused lahti seletavad.

About the witches: it's been popular for a few years now, mainly because of a (suspicious in my opinion) trend in feminist studies. The witch is seen as a powerful figure, and witchcraft as a valid a alternative to traditional science by some. Apparently, many women are socializing through witchcraft as a way of empowerment. There are books and manuals and other commercial products that go with it. So of course it's also encouraged by capitalism and the consumer mentality.

Ise ei tunne looduses raisk võilillegi ära.

Ui, Vancouver, British Columbia

 

Ligi nädalane väljasõit läänerannikule - loeng British Columbia kujutamisest eesti kirjanike loomingus (jah, arvake ära, kes on seda teinud?), palju toredaid eestlasi, mereõhk, Vaikne ookean, mereannid, veepõhine ühistransport jpm. Ülaltoodud pildil on aga osake põlisrahvaste ja portugallaste koostööle pühendatud skupltuurist Stanley pargi tootemialal. See siin on põlisrahva esindaja, kelle ühes käes on (vist) nahakraapimistööriist, teises aga täiesti äratuntavalt ui. 

Edit: see seal vasakus käes on äkki hoopis tubaka ribastamise nuga?

Pille-Riin

Eesti kirjanduse päeva puhul väike kiire postitus teemal "Ellen Niit kui Eesti pungi vanaema". 

Leidsin siit Toronto kõrghoone keldrist "Pille-Riini lugude" esmatrüki (1963) ja kuna selle õhtujutuna tarvitamine langes ajale vahetult peale Vennaskonna juubelikontserdi külastamist (täpselt see üks õhtu, kui ma sügisel Eestis olin), siis kargasid seosed silma nii aredalt, et ei jäänud küll mingit kahtlust - Trubetsky on selle laulu teksti otse Niidu lausetest kokku pannud. 

Akna taga oli taevas veel hämar ja sinetav. 

Ainult puder pilgutas Pille-Riinile kollast silma. 

Nende pikkade jalastega kelgu taha jäi sõbralik loogeline rada. 

Ma vaatasin läbi klaasi. Kui roheline, kui tore oli maailm! 

Ja nii edasi. 

Võtan vastu kutseid pikemateks teemaarendusteks suulise ettekande vormis.  

Virtuaalloodus

Suurlinnaelu juurde kuulub teatavasti vilgas näituste külastamine. Vana aasta sisse jäi Pahade kingituste muuseumi väisamine, mis lõppkokkuvõttes oli väga lahe. Aga uuel aastal läks halvemini. Suurejooneline virtuaalnäitus ArcadiaEarth on püsivalt ülesse pandud all-linna Kaevu nimelisse kaubanduskeskusse. Erialane kretinism sundis mind minema seda vaatama. Ökosemiootiku juhtme jooksutas see küll kärinal kokku. Inimestele tutvustatakse loodust ja keskkonnaprobleeme ning ärgitatakse oma meelt & elu parandama. Mõjutatava külastaja ja reaalse keskkonna vahel loendasin umbes kümme vahenduskihti: 1) isikliku või laenatud nutiseadme ekraan; 2) seadmes jooksev spetsiaalne äpp; 3) interaktiivset sisu käivitavad rõngaspildid kaubanduskeskuse põrandal; 4) AI-animatsiooniga ekraanidele (nii käes kui ruumis olevatele) manatavad eluslooduse ilmingud; 5) animatsioonide aluseks on ilmselt olnud loodusfotod, mis omakorda on tehniliselt vahendatud ja kadreeringuga kujundatud tükikesed ümbritsevast keskkonnast); 6) esitatavad liigid (karismaatiline megafauna) ja nende käitumine (kohmakas liikumine paradiislikult haljendavas igaveses suves) esindavad kultuurilist arusaama sellest, mis on "loodus", või 7) spetsiifilisemalt sellest, mis on "wilderness"; 8) see omakorda implitseerib looduse ekstrapoleerimist näitusekülastajast väljapoole; meile räägitakse patroneerivalt eskimotest ja jääkarudest, kes enam kunagi üksteist ei näe (ega ära süüa ei saa), kui meie siin linnas oma elu ei paranda; 9) looduse ja selle olukorra mõjutamine saab toimuda ainult rahaliselt vahendatud tarbimistegevuste kaudu: anneta, tarbi teisiti. Aga igal juhul tarbi, see on see Tim Mortoni 'romantic consumerism'. Ja viimaks saadki aru, et selle eest ei põgene, näitusepileti eest makstes oled juba oma väikese ohvri sellele tarbimisaltarile toonud ja tagasi seda enam kuidagimoodi ei võta. 

Süda

Siin teile tänase päeva puhul üks süda. Veits kõva ja piprane, aga ei saa ütelda, et ei oleks suur. 

 

Semiootilisi küsimusi

 Semiootikapedaal on täiega põhjas. Õigeid vastuseid (veel) ei ole. 

Noh, esiteks, soetasin kohalikult rahvajõulupuult värvimisraamatu. Hulljulgelt, kui nii võiks öelda, sest tegelt juba kaanekiri andis mõista, et mingi kerge tükk see ei saa olema: The Occult and Folklore Coloring Book, joonistanud Duchess of Lore. Sisaldab nii pühapaistega kasse kui põsankast kooruvaid muhulasi, kui mainida ainult lihtsamaid näiteid. Aga saab ka lubatud okulti ja multikulti. Ma saan aru, et Ameerikast vaadates üks idaeuroopa kõik, uuspaganlus müüb ja no mis sa hing ikka vigised kui traditsiooniline rahvakunst sellisel kujul laias maailmas edasi elab. Parem ikka kui et muuseumis puhta surnd oleks. Iseasi, et ta tegelikult ei ole. Aga ka Kreutzwald ja Faehlmann tegutsesid siiras usus, et kõik rahvapärimuse riismed tuleb kokku korjata enne kui rahvas (peatselt) välja sureb. Siiani pole surd. Aga noh, valmistuda selleks sündmuseks tasub ju alati. 

Ja kuidas võtta seda, kui eelseisval poolaastal tähistatavate oluliste rahvuslike tähtpäevade seas võiks 25. märts olla lihtsalt tavaline koolipäev, sest varasemate aastate kogemus on näidanud, et küüditamisest kuulmine traumatiseeris lapsi. Ma ei ole kindel, kas selle enigma lahendamiseks ühest (kallutatud) semiootikust piisab. 

Hällist hauani

 Paar tähelepanekut kohalikust koolielust. 

Täna oli kogu kooli ühine jõululaulude laulmine saalis, kus võisid ka vanemad osaleda. Mõnigi entusiast oli kohal, üks kaaslapsevanem ütles, et ta on ise väikese poisina samas koolis käinud, laulud on samad, lauluõpetaja on sama, laulude juurde leiutatud liigutused on selles koolis välja mõeldud umbes 45 aastat tagasi. 

Kontserdil oli kohal ka üks titt, keda kuuenda klassi suhteliselt kirju seltskond üsna aktiivselt nännutas ja kaltsutas, kõik olid väga heldinud, titt sealhulgas. Kanadas on vabatahtlikele titemammadele programm, mis seisneb selles, et kord kuus tuuakse titt koolilastele näha, et nad saaksid kontrollitud tingimustes vaadata, kuidas kasvab, mida oskab, kuidas käsitseda ja sealjuures ka empaatiat harjutada. See titt, selgus, polnud küll programmiosaline, vaid lihtsalt tema kolm suuremat õde-venda käivad samas koolis. 

No peaaegu nagu Muhu kool, hällist hauani.