Kanarbikun6mm

Seoses Thomas Hardy majamuuseumi ja kanarbikunõmme kylastamisega tekkisid mul syymepiinad, et ma talt midagi korralikult lugenud pole (mõnda asja ainult sisse vaadanud või seltskondlikult yle õla kiiganud, kui keegi teine loeb). Kohalik haruraamatukogu pakkus D´Urberville'ide Tessi, selle ka võtsin. Viimaks lugesin eila öösi läbi. Väga huvitav oli seal suur valguse (fotosfääri) kirjelduste osakaal; lugu ise ja sellele lisatud moraliseerivad passaažid mind sellevõrra vaimustada ei suutnud. Lõppu lugedes tekkis kyll intensiivne seos Tammsaarega (Indrek lahkub koos uue puhta naisega Vargamäelt), aga kui seda skeemi lähemalt vaadata, siis oleks nagu pea- ja kõrvaltegelased ära vahetatud: Tess ja Alec on nagu Karin ja Rönee (viimane kyll mitte nii saatanlik) ja Angel oleks siis vastavalt Indrek. Vaat kus võrdlev kirjandusteadus, eksole.

Puhtad tänavad

Tehtud! Dramatiseering "Puhtad tänavad" Urmas Nemvaltsi lasteraamatu "Väikeste meeste jutud" järgi on olemas. Nyyd jääb veel yle leida, kes selle ette kannavad. Publik on juba sundkorras paika pandud (no isadepäev on lähenemas, eksole). Yhest kyljest see raamat mulle yldse ei meeldi, sest fetišeerib täiega tehismaailma. Loodust leidub tekstis ainult tee-ehituselt eemaldatavate puujuurte kujul ja piltidel paari linnukese jagu (no okei, teen liiga & liialdan: viimases jutus on pildil metsaserv ja põder kah). Samas, "Puhaste tänavate" juurde käivatel piltidel on ysna äratuntavalt kujutatud Tartut ja Gildi tänavat, sealhulgas yhte kangialust, mille kaudu ma mõned head aastad tudengipõlves lausa iga päev edasi-tagasi saalisin. Vaat kus nostalgia sunnib põhimõtteid murdma. Noh ja tegelt tunnen ma olukorras, kus teine laps on waldorf-mänguryhmas, salaja ikka natuke ka patust rõõmu sellele vastukaaluks tehnikaga tegelemisest.

Issanda loomaaed

Ykspäev surus Mann mulle pimedas koridoris mööda tuhisedes pihku värske yllitise TY kirjastuselt (ja ilmselt ka yhe viimastest selle asutise väljaannetest), Fanny de Siversi "Jumala loomaaed - tuttav tundmatu maailm", kus sõts otsib Piiblist kirjakohti, kus oleks yteldud, et loomad on inimesega samaväärne Loodu (tema kasutab sõna "loomingu") osa. Ja leiab ka, ja mitte vähe. Ega seda ymber jutustada ei saa, peab ikka ise lugema, kes tahab. Soovitan.

Ird, K.

Katkestan pikaleveninud vaikuse karjega "Ird, K!" Kevadel jäi minemata, mõtlesin, et jääbki Smuuli kompanjon ja võitluskaaslane teatripeeglist piilumata, aga nyyd ilmnesid sellised lisavõimalused. Ja hea on. Ilmselgelt oli lavastus parem kui Smuuli esseekene "Kaarel Ird, nagu ma teda tundsin". Nyansse oli ikka palju. Näiteks või see koristajate kaudu visualiseeritud kontrolli-fenomen: noor Ird tahtis ja suutis kontrollida ilmselt kõike oma haldusalas, koristajate harjaliigutusi sealhugas. Stseen, kus koristajad juba niisama jolberdavad ja nalja teevad, viitab mh ka sellele, et Ird ei jaksa enam kõike kontrollida. Kuni selleni välja, et ta viimaks ei kontrolli enam ka iseennast. Näitlikustati mu meelest ka seda, et ainult autokommunikatsiooniga piirdumine ei ole mingil moel tervislik. Ja Irdi haiglasse/taevassesõit oli sihuke terviklik 3D elamus. Mina kaasasõitjana jäin igati rahule.
Samuti taipasin ma viimaks, miks yks emme sealt Roosikese mänguryhmast mulle nii tuttav ette tuleb. Ei, ta ei ole ylikoolis eesti filoloogiat õppinud, nagu ma kahtlustasin...