Seoses Thomas Hardy majamuuseumi ja kanarbikunõmme kylastamisega tekkisid mul syymepiinad, et ma talt midagi korralikult lugenud pole (mõnda asja ainult sisse vaadanud või seltskondlikult yle õla kiiganud, kui keegi teine loeb). Kohalik haruraamatukogu pakkus D´Urberville'ide Tessi, selle ka võtsin. Viimaks lugesin eila öösi läbi. Väga huvitav oli seal suur valguse (fotosfääri) kirjelduste osakaal; lugu ise ja sellele lisatud moraliseerivad passaažid mind sellevõrra vaimustada ei suutnud. Lõppu lugedes tekkis kyll intensiivne seos Tammsaarega (Indrek lahkub koos uue puhta naisega Vargamäelt), aga kui seda skeemi lähemalt vaadata, siis oleks nagu pea- ja kõrvaltegelased ära vahetatud: Tess ja Alec on nagu Karin ja Rönee (viimane kyll mitte nii saatanlik) ja Angel oleks siis vastavalt Indrek. Vaat kus võrdlev kirjandusteadus, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar