Äkilist vabadusehetke kasutades lugesin „Puhastuse“ sipsti nelja tunniga läbi. Valel teel on
need, kes väiklaselt vinguvad, et Eesti Rahva Kannatused on peenrahaks vahetatud. Vastupidi, Teise ilmasõja järgse Euroopa ajaloo peenraha on visatud hoopis suuremate ja olemuslikumate kysimuste kaalukausile. Kysimused vabadusest ja omamisest. Kust võtavad osad inimesed õiguse teisi enda omadeks pidada? Või vastupidi, kust võtavad mõned inimesed jõu seda mitte teha? Omada saab objekte. Inimeste objektistamise mehhanismid on seal kenasti ilmarahva rõõmuks yksipulgi lahti võetud ja imetlemiseks laiali laotatud. Maitse asi, kui seda lugedes okse peale kipub.
Naistevastane vägivald. Vägistamine kui iidne sõjapidamisvahend. Vägivald synnitab vägivalda. Tegelikult ei ole vägivallal sugu. Aliide ju omab vägivaldselt Hansu. Omatavate mõistus tuhmub soole vaatamata (Hans, Zara). Ja mulle tundub, et ka lõpplahenduse ajendiks ja argumendiks ei ole mitte vabadus, vaid omamise uuele ringile minek. Kui tähele panna, siis Aliide hindab Zaras ikka eeskätt utilitaarseid väärtusi: oskab hästi valetada ja kiiresti vaarikaid puhastada. Ja mõlemad tapavad ka päris hästi.
Jah, aga ajalugu ikkagi ka. Lugeja tõmmatakse siuhti läbi ajaloo sita ja spermaga segamini torude nigu nuustik. Ei saa muidugi kindel olla, et mida rohkem lugejaid läbi tõmmatakse, seda puhtamaks torud saavad, aga mingitest asjadest võivad arusaamad yldiselt klaarimaks saada kyll. Eks ju tegelikult Ene Mihkelson ajab sama asja oma romaanides, aga väga palju nurgatagusemaid teid kaudu. Oksanen sõidab ikka sirgelt ja otsekoheselt pasunasse ja sõnum jõuab pärale. Ei mingit esimese ja kolmanda isiku vahetamist ega nime vaevas vaevlemist. Julgus ja vabadus.
Ainus teema, mille käsitlemine minu meelest teosest tuntavalt puudu jäi, on religioossus. Ingli nimigi viitab sellele. Ehk on Oksasel omad põhjused seda teemat vältida, aga implitsiitselt on see mu meelest vägagi kohal.
No vaat kui pikk post tuli. Vaat kui palju mõtteid neli väikest vaikset tundi ikka võivad synnitada. Korra hakkasid näpud kangesti sygelema, et elamusest mingi artiklilaadne toode valmistada, et vähemalt kodumaist retseptsiooni õigematele rööbastele juhtida, aga tegelt on ju retseptsioon juba ammu ära lörtsitud, mis seal ikka. Ega yks artikkel eestlasi oma ajaloo omamise kirest ikka võõruta.
