Loen ainult teoreetilist kirjandust viimasel ajal. Ei noh, ega ma ei kurda. See on ka ilus ja teeb targemaks. No näiteks Michel de Certeau, kes kirjutab essees "Laevasõit ja vangipõlv" hoopis rongisõidu fenomenoloogiast:
"Klaas lubab näha, raudtee lubab läbida. Need on kaks teineteist täiendavat lahutamise moodust. Klaas hoiab vaatlejat eemal: ei, sa ei puutu; mida rohkem sa näed, seda vähem sul on - käsi jäetakse talle kuuluvast ilma, selleks et silm saaks suurema vaatevälja. Raudtee kujutab endast lõputut ettekirjutust: möödu! See on ainsa lõputu joonega kirja pandud käsk: mine nüüd, lahku, see siin ei ole sinu maa, too seal samuti mitte. Eraldumise imperatiiv ütleb, et see, kes tahab saada silma abstraktset võimu ruumi üle, peab selle kinni maksma igast oma kohast loobumise, paratamatu põgenemise hinnaga."
4 nädalat tagasi
1 kommentaar:
Küllap teoreetiline kirjandus on ka tark ja teeb ilusamaks.
Mina avastasin, et ma vist ihkan järjest vähem silma abstraktset võimu ja rohkem oma kohta. 'Tia, kas see tuleb vanusega? Või käib äkist vaheldumisi...?
Postita kommentaar