Kadripäev

Tuule valgel
käima pean, kui sügisöösse astun.
Mühav väli endasse mind kisub,
pilgeni täis pimedust ja hääli,
lennul lehti, nägusid ja silmi
helvestena hajusaid ja õrnu,
nugateravaid ja tumenevaid.
Tuule valgel käin
üle maa, mis kinni hoiab jalgu
raske armastusekoormaga.
Vana mere mõrusoola hingan,
seda janutamast eal ei lakka.
Ohatanud huulil vannun truudust.
Tuule valgel, sa mu arm ja häbi,
elad veel ja okkaid ihhu torgid.
Oma vere vihast koske kuulen.
Tuule valgel käin
tähe all, mis kauaks pilve peitu
oma uhked kiired unustas.
Lahti mind ta sirendus ei lase.
Suured luiged lendu lahvatavad.
Üksi mind ei jäta igavene
rändur tuul.
Ta valgel käin.


Just selline oligi kadripäev Koguvas. Kyll see Debora juba teadis, kuidas sellest kirjutada, kolmkymmend viis aastat tagasi juba.

Talendid koju

Kes iganes selle mõtte ka väljendas, tegi ta sellega tegelikult karuteene eestlaste niigi haprale yhtehoidmise tundele. Selle lause ylesehitus vihjab sellele, et on kaks kvalitatiivset kategooriat: talendid ja need, kes seda ei ole (nimetagem neid edaspidi lyhiduse ja alliteratsiooni mõttes ’tohmaniteks’) ning et on olemas kaks ruumilist kategooriat, ’kodu’ ja ’võõras maailm’ (selle termini toon sisse Lotmani „Kunstilise teksti struktuuri“ põhjal). Niisiis, kaks niisugust binaarset opositsiooni. Talendid on kusagil mujal, täpsustamata laias-võõras maailmas ja tohmanid on kodus. Väga ilmselt on negatiivne konnotatsioon esimese paariku teisel ja teise paariku esimesel osisel. Milline aga oleks soovitatav olukord? Kas pelgalt meie talentide koduseinte vahele sulgemine, et nad jumala pärast võõral maal oma oskustega kellelegi teisele kasu ei tooks (puhas eestlaslik sinine kadedus ja pingeline püüdlus luua olukord, et naaber sinu kulul ei rikastuks) või siis lausa maksimumprogramm ja puhastus, kus talendid loovad kodus Eesti põlve uueks, aga tohmanid on neil nelja tuule poole jalust minema saadetud (ja paras sellele laiale maailmale siis!)? Asjaolule, et talentidel siiski kodus nalja teha ei kavatseta lasta, viitab lendlause teine pool, käskivas kõneviisis „Koju!“. Nii tavatsetakse eesti keeles öelda koerale. Talendilt eeldatakse, et ta kuuletub nagu koer juba kutse peale, ilmselt kehtib sama kaup ka tema edasisel tegutsemisel kodupiirides. Selline kurjakuulutav perspektiiv siis. Mõistagi teeb see inimesi ärevaks, nad ainult ei pruugi oma ärevuse põhjust nii yksipulgi sõnastada.
Jah, möönan, ma yleinterpreteerin seda õnnetut lausekest kurjemini kui hädapärast peaks. Aga ikkagi ma arvan, et suust välja lipsatavaid riikliku tähtsusega lendlauseid peaks natuke hoolikamalt divaisima, kui juba asi ette võtta. Selline implitsiitne vastanduste loomine ei aita meid edasi. Miks ei võiks „Talendid koju“ asemel propageerida liikumisvabadust – see õpetab minu hinnangul väga efektiivselt, et ’sees’ ja ’väljas’ on väga suhtelised mõisted, ’talendist’ ja ’tohmanist’ rääkimata.

Hylgenahkade soolamine

Hiljuti sattus mulle kätte (piinlikult keeletoimetamata) propagandabuklett kihnlastele hylgepyygiõiguse tagasi andmise vajadusest. Nyyd leidsin (taas hoopis muudel eesmärkidel) Kirjandusmuuseumi Virtuaalses Keldris sorides sellele paariku möödunud sajandist - Kalanduskoja lendleht nr 1 veebruarist 1937. Kuulub Arhiivraamatukogu pisitrykiste kogusse. Lisaks sellele, et nimetatud yllitisega tutvumisest on kindlasti abi kihnlastele nende pyydlustes, toimib see ka valgustava abimaterjalina metafooride päritolust ja algtähendusest aru saamisel: nahk soolas, keretäis soolas, nahka turule tooma...
Korralikult soolatud nahad võivad laos seista tegelikult määramata aja.

Art Must Be Beautiful

Kes veel pole käinud, marss, vaatama! Rael Artel on imet teinud ja Marina Abramovići maale toonud. Ida-Euroopa 20. sajandi ajaloos juurduv anarho-feminism oma rajumal kujul. Freedom is just another word for nothing left to lose.
Näitusel verd otseselt ei lenda. Kammitakse juukseid, syyakse sibulat, istutakse valgel hobusel. Aga nende lihtsate vahendite sisse on pakitud nii palju kysimusi maailma toimimise kohta, et ka sada semiootikut seda ära seletada ei jõua. Minu kaledat feministihinge see näitus igatahes kõnetas.

Raamatukirjastus

Vaatasin isiklikel põhjustel ERR arhiivist yhte Maire Aunaste saadet, kuhu oli kutsutud ka yks kirjanik, kellest ma midagi kuulnud polnud. Sihuke vändagängsteri tyypi isik. Kuna aga nimi viitas merekirjandusele, mis mind taaskord väga huvitab, vaatasin kõikenägeva guuglikiikriga järele. Ja ennäed! Loodud on lausa kirjastus selle mehe tarvis, Raamatukirjastus! Eesmärgiks - raamatute kirjastamine. Nii kena. Kirjastuse tegevust ja muid huvitavaid syndmusi kajastab ka kõigi turundusreeglite kohaselt yles ehitatud koduleht koos blogiga. Sihtgrupid paistavad paikevat selliste väljaannete kasutajaskonnas nagu Delfi, Kroonika ja Naisteleht; kirjandussyndmusi on toimunud nii Viru keskuses kui ka Hellamaa rannas Hiiumaa Tarbijate Ühistu liikmepäeva raames.
Ei noh, mis seda rääkida, isegi koduse köögilaua tagant lahkumata võib interneti vahendusel teinekord uusi teadmisi omandada (ma siiski ei riskiks siinkohal kasutada väljendit "targemaks saada").