Kadripäev

Tuule valgel
käima pean, kui sügisöösse astun.
Mühav väli endasse mind kisub,
pilgeni täis pimedust ja hääli,
lennul lehti, nägusid ja silmi
helvestena hajusaid ja õrnu,
nugateravaid ja tumenevaid.
Tuule valgel käin
üle maa, mis kinni hoiab jalgu
raske armastusekoormaga.
Vana mere mõrusoola hingan,
seda janutamast eal ei lakka.
Ohatanud huulil vannun truudust.
Tuule valgel, sa mu arm ja häbi,
elad veel ja okkaid ihhu torgid.
Oma vere vihast koske kuulen.
Tuule valgel käin
tähe all, mis kauaks pilve peitu
oma uhked kiired unustas.
Lahti mind ta sirendus ei lase.
Suured luiged lendu lahvatavad.
Üksi mind ei jäta igavene
rändur tuul.
Ta valgel käin.


Just selline oligi kadripäev Koguvas. Kyll see Debora juba teadis, kuidas sellest kirjutada, kolmkymmend viis aastat tagasi juba.