Suvitajad

Tähelepanuväärsel kombel on pea kõik minu viimasel ajal väisatud rahvalikud kultuurisyndmused aset leidnud naabriperes. Eks neid muidugi toimub seal ka omajagu, aga no eks neid toimub ju omajagu ka Emajõe Ateenas, kui nii mõtlema hakata, aga seal ei satu ma neile pooltki nii tiheli kui vanas heas Sõgedate kylas.
Sedakordi olid siis Järva-Jaani harrastusnäitlejad tulnud muhulastele muhulasi mängima. Õigupoolest nad lihtsalt tegid 3D taasesituse filmist "Siin me oleme" - repliigid, intonatsioon, kehahoiakud, žestid, rekvisiidid - kõik, kõik oli pyytud nii täpselt kopeerida kui võimalik. Ma mõtlesin tykk aega, et mis kultuurinähtus see on või kuidas seda mõtestada. Sest yhest kyljest on see ju kindla peale minek - näitlejatel on hea lugu ja meisterlikud rollilahendused ees, ja eks algajad kunstnikud ju ka harjuta sedasi, et maalivad meistrite töödest koopiaid. Ja rahvas teab ka juba aegsasti, millal on õige koht naerma hakata. Mõned nyansikesed olid kyll ka lisatud, näiteks Ärni "Katsu olla!" nutvale Jannele või see, et välitingimuste tõttu tegeles Timmu oma pykste parandamise ajal lillede kastmise, mitte kärbsepiitsa viibutamisega. See oli väga armas. Teisalt sobis see asi kirjeldamatult hästi konkreetsesse ruumi (ait, saun, kelder, mõrramaja, kaev, majatagune tee) ja see, kuidas ruum oli mängima pandud, oli ikka viimasepeal äge. Mitte, et see igal juhul hirmus raske ylesanne oleks, aga selleks peavad olema head eeldused, kokkusattumused ja natuke õnne. Antud komponendid olid antud syndmuses olemas ja imiteerimise-imestus kadus selle varju. Kohviveski mäng käis kyll teistest ses mõttes yle, et temal oli ka seda algupärast isikupära ja tal oli väga äge kandev hääl. Eheduse kinnituseks võib pidada ka asjaolu, et ilmselt heinte seest oli talle selga karanud yks suur ja priske metsluts, kelle ma sealt vastupäeva välja keerata aitasin. Samas suvepäevi pidanud tervisekaitseameti töötajate tungiv soovitus oli veel hammustuskoht joodiga yle käia. Nii et lisaks meelelahutusele oli yritusel ka oma õpetlik osa. Päe kirjas igatahes.

Naabrinaised

Enam-vähem igal pool, kus ma vähegi pysivamalt olen elanud, on mul olnud õnn omada erialaselt ergutavaid naabrinaisi. Vanematekodu naabrinaine näiteks laenab mu käest aeg-ajalt mõnd kirjandusloolist käsitlust, et oma silmaga järele vaadata, kas see, mida ma mõnel raamatukogu yritusel kokku olen seletanud, vastab ka tõele. Sõgedate kyla naabrinaine kirjutab luuletusi, neid on siingi mõnel korral näha olnud. Ise märgib ta nende kohta, et seda ei saa pidada mõtteluuleks, see on pigem mõttetu luule. No hinge ja seisundit on neis ometigi omajagu. Naabrinaine Taga-Karlovast seevastu on kirjutanud fantasy-raamatu, mis on yleyldse vist esimene fantasy-raamat, mille ma oma pika ja alatu elu jooksul otsast lõpuni ja täht-tähelt läbi olen lugenud (ja osaliselt mitu korda ja osaliselt isegi salaja enne lastele lugemist osad kohad ette ära lugenud) no ja minu meelest on see yks õnnestunud teos. Ja yhtlasi on siis rõõm tõdeda, et Karlova kirjanduslike paikade hulka on lisandunud dimensioonidevahelisi teleportatsioone võimaldav portaal. Sealkandis number yheksa bussi ootajad võiksid sellega igaks juhuks arvestada.

6nn

Aga õnne tuleb tagavaraks varuda,
sest seda antakse nagu euroraha, et omaosalus peab päris suur olema

(tsitaadi allikas: naabrinaine, juubilar)