Leseteaduse arhiiv

Taluperemehed ei ole nii edevad kui naised ega mõtle selliste suurte asjade peale nagu armastus, on see olemas või ei ole - aga naised meeldivad neile ometigi, just seepärast, et nad on nii lõhnavad ja kiljuvad nii toredasti, kui neid tagumikust näpistada -, need tõsised taluperemehed tellivad endale midagi mehist, ja selleks on mesindusalased raamatud, Tehnika Kõigile, kus kirjutatakse elektrikarjatarast ja selle kasutusvõimalustest põllumajanduses.

Selline lugude ja lõhnade meeldetuletamise aktsioon. Kasemaa kirjutab nii armsasti. Natuke nagu Õnnepalu, natuke nagu Uku Masing taimesid mäletades, maa asustuslõpuloo teema jookseb paralleelselt Kivirähaga (mõtlen siin eeskätt Ussisõnu, aga Romeot ja Juliat ikka ka), empaatiavõimelt võrreldav Sommeri Lauriga.
Ehkki vahendatud mälestused algavad juba kusagilt 19. sajandi keskelt, pole kogu raamatus kolhoosiaega meenutatud rohkem kui paari lausega. Ilmselt jääb see aeg leskede nooruse ja lesepõlve vahepeale ega ole seetõttu meeldetuletamisväärne. Kyll aga kuulub mälestusväärse aja hulka see, mis on veedetud unedes.
Siin- ja sealpoolne, maailma rajamine ja selle ots. Kõik kontseptualiseeritud lese kujundi kaudu ja kujund ise on leitud yhest täiesti mittemidagiytlevast sisemaakolkast Euroopa äärel. No missa hing veel tahad.
Eriliselt sooja sisseelamisega kirjeldab Kasemaa leskede lese-eelse elu seksuaalpraktikaid. Need on kohe lõbusad lugeda. Tillerniks, heh, heh.

Intersemiootika

Joonis 7. Kukkuv kiil. 

Vahelduseks taas teiste inimeste loomingut. Järelpõlve luuletusi olen siia varemgi välja pannud, seekord aga siis yks selline tervikkunstiteos. Nagu yks minu arvukatest juhendajatest juba kymmekond aastat tagasi osutas, on lasteraamatud (aga yha enam ka muud tekstid) suundunud varasema pilt + tekst mudeli juurest (kus kumbki on omaette tervikteos) esmalt nende kombineerimise suunas mittehierarhilise paigutuse abil (s.t kui me vanaaegsete lasteraamatute puhul võime olla ypris kindlad, et sõnaline tekst on primaarne ja pilt selle laiendus, siis uuemal ajal paigutatakse nad mittelineaarselt; lehe pinnal yksteisega segamini) ja praeguseks on  juba pigem reegel kui erand, et tekst on pildi laiendus. Nagu näha jooniselt nr 6, on nimetatud tavad tunginud massidesse ja neid teostatakse juba suht intuitiivselt. Vähe sellest, et tekst on paigutatud pildi sisse, on ta veel omakorda vormistatud kui pilt (raam ymber ja nööpnõelad nurkades). Tasub tähele panna, et ka lehe servadesse on joonistatud nööpnõelad, mis pildi serva symboolselt topeldab. Lisaks olgu öeldud, et kukkuva kiili kohal on kujutatud liblikat ja kaarjas objekt neist vasakul on võilill.

Sõlmede Maarja

Neitsi Maarja on yks selline tegus kultuuriheeros, kellele aegade jooksul mitte vähe ameteid pole leiutatud ja kes neid kõiki ka nurisemata kannab. Päevakajaliselt - kasvõi Jumalaema Kiirestikuulja, kelle pyhakujule (mitte ikoonile, nagu ajakirjandus kirjutab; vähemalt EAÕK traditsioonis eelistatakse 'образ' tõlkida 'pyhakujuks') Lasnamäel just kirik pyhitseti. Arutasime selle "Скоропослушница" võimalikke tõlkevasteid yhe sõbraga, kelle aktiivset vene keele oskust on kujundanud Nõukogude armee ja Carl Gustav Jungi teoste lugemine vene keeles; leidsime, et sisuliselt sobivam oleks siiski vast "kiirabi-Maarja". Sellele viitaks nagu ka pyhakujuga seotud legend. 
Yks teine Maarja töölõik, millega ta tegeleb peamiselt katoliiklikus Augsburgis (aga ka Lõuna-Ameerikas, pms paavsti kodukandis), on sõlmede harutamine. Mingil määral oleks see kiiravitamisega vist isegi natuke nagu vastuolus, aga noh, eks ida- ja lääne-kristlusel ole aegade jooksul teisigi eriarvamusi olnud.
Isiklikus omanduses olevate saksa keele riismete ja äia sõjaaegse sõnaraamatu toel sai allpool oleva Sõlmede Maarja pyhapildi repro pöördel leiduv saksakeelne salm järgmise tõlke:

Sõlmede Maarja, ma tulen su juurde,

mul kaasas on rõõme, mu mured on suured.

Sõlmede Maarja, kas kuuled mind sa,

neid sõlmi on palju, neid lahti ei saa.

Sõlmede Maarja, küll tröösti toob see,

et kuskil on käsi, mis lahti nad teeb!

Näe, sõlmede Maarja, mu pusa on siin –

ma ise ei oska, nüüd palun ma sind.

Sõlmede Maarja,  ma ise sõlm olen,

viimseni sassis, sult avitust palun.

Sõlmede Maarja, Sa valguses käid,

sina ju näed, mis puudu mul jäi.