Paljasjalgne Debora

Ei noh, meeldis, muidugi. Ainult kahte asja oleksin väheke toimetanud: algul vähendanud pisut Debora vaimustust Smuuli "Pingviinide elu" üle, sest tegelikult kirjutas Smuul selle siis, kui nad juba lahus olid ja ühe sümpaatse pingviini prototüübina kasutas ta oma uut kallimat Ellenit;  lõpus aga oleksin selle Alo üle lava jooksmise ära jätnud. Las ta jäänud selliseks kahemõõtmeliseks hõllanduseks, oleks eristunud teistest kui ainus tõeline mees Debora elus.
Aga muidu, tundus, Ajaloolise Tõe vastu, niipalju, kui mina teda tunnen, eksitud ei olnud. Vahepeal jäi mulje, et Deborad saavad natuke liiga vähe sõna, aga siis sain aru, et mehed räägivad proosas, aga Deborad loevad luuletusi, sealt see vahe. Tugev tükk kultuuriloolist materjali, seda võiks suvel ka mängida. Ja koolidele. Lavakujundus oli ka hea.

Üüdiaugud

Olen lõppeval aastal teinud mitmeid asju kehvasti ja mõned jätnud sootuks tegemata, aga üks asi sai vist ikka hästi ka tehtud. See, et ma Katrin Pautsile üüdiaukudest rääkisin.
Ses mõttes on need Muhu naiskirjanikud (Pauts ja Kõvamees) ikka sarnased, et tegelasi on palju ja lõpp kisub seebiooperiks kätte, aga samas on see kõik väga eluline. Floksipeenras lebamise episood on väga Oksanen, aga noh, vbl kurnatud vägivallaohvrid just nii teevadki, ega ma ei tea.
Järgmine suvi süstaga Kesse kultuurilooliste maastike järele, mis muud. Kesse kuusiku servas kasvavad muuseas ka hiiigelsuured maasikad.

Sünnipäevasalmid

Laekunud on sünnipäevasalme. Nagu näiteks:

PALJU ÕNNE Kallis sõber

Sinu juurde lendab põder

Sinu aias vana kana

Kaasas väike jõuluvana. 

ja

Mõttemöllus mässamist
see ju sulle sula lust
füüsikat ja keemiat
saatuse käest preemiat

Tervitades Külaselts
kes, teadagi, kui igikelts

Sulgunud ruum

Pole nagu tähele pannud, et Joanna Ellmanni "Sulgunud ruumist" väga palju kirjutatud oleks. Paar blogisissekannet, kaks kirjutist err-i kultuuriportaalis ja kogu lugu. Nõrk. Sest kogu on tugev, märksa tugevam kui enamus tänapäevastest murtud ridades esitatud mõtteavaldustest. Isiklikult läbitunnetatud ja selgete sõnadega kirja pandud. Eks muidugi sellisel isiklikul läbitunnetamisel on oma hind, aga ega siin ei aita, kui sa teisele ütled, et "katsu nüüd natuke aega rahulikult ka olla".
Tore ikka, et Kiwa mulle Wernerisse kotitäie raamatuid tõi, kust ma muidu oleks teadnud.

Enne öö saabumist tuleb minna
aasale, kus lume seest kasvavad
sinised lilled.
Võta need ja istuta endale hoolikalt
juustesse,
silmadesse,
suhu.
Kuni su peast kasvab suur mägi, mis on täis
neid samu õisi.
Siis mine mäena lagedale väjale,
vaata valget taevast,
oota tormi.
Kui enam muud järel ei ole,
on seegi hea.