Eriti kirjanduse uurimise ja selle tulemuste esitlemise puhul tuleb see küsimus muudkui pähe. See on muidugi tore, et on taas selline konverents, kus inimesed tulevadki reaalselt ühte ruumi kokku, jagunevad temaatilistesse plokkidesse, kogunevad plenaarettekandeks (ja proovivad palehigis sellest midagigi aru saada) ja enamasti tekib neist kooslustest küll midagi uut ja huvitavat, aga kui tuleks seletada, milleks seda vaja on või mis mõttes see töö on...
Etnoh, ühest küljest muidugi jah humanitaarteadusnohikute pidu, jagatakse tasuta kohvi ja küpsiseid, tunned, et oled omasuguste seas, mõtled kaasa, avardad silmaringi. Ja teisest küljest - väljas käib sõda, meie siin arutame intertekstuaalsuse narratiivsete strateegiate üle (näiteks). Kolmandast küljest - kuni lastakse teha seda, mida oled eluaeg harjutanud ja natuke nagu oskad ka, siis vist on mõtet selle juurde jääda. Stick to it.