Kalev

Ei söönud kommi, filmi vaatasin hoopis sellenimelist, et valmistuda eelseisvaks õppeaastaks, mil taaskord tuleb esitamisele Eesti filmi kursus põhjaameerika noorsoole, kellel sellest valdkonnast mitte õrnematki eelnevat aimu ei ole. Algul tundus, et vaat ei tea nüüd, kuidas nad kogu sellest sovjetidiskursist läbi närivad, aga lõpus mõtlesin, et äkki ikkagi sport võidab. Hea film on, noh. Ja kuna Edgaripäev pole enam mägede taga, siis seda sobib nimetatud filmi vaatamisega tähistada küll. Recommend. 

Kadunud hõim

Seekord on vanameister siis noorsooromaaniga hakkama saanud. Selline stiilipuhas folkhorror. Midagi pole teha, minu vaimusilme ees jooksis film ikka ühe päris konkreetse kohapärimuse spetsialistiga peaosas. 

Toimetajamärkuste osas lisaksin, et kolm taimenime olid valesti käänatud (õige on maran: marana, samuti mustad sõstrad ja punased sõstrad, mitte mustadsõstrad ja punasesõstrad), paar küljenduses tekkinud poolitusviga oli ka, aga muidu kõik jooksis kenasti. Võib-olla ma oleks natuke lühendanud (seda arvas ka kriitiline lugeja J., aga ma seletasin, et kui jutustaja näol on tegu meesfiloloogiga, siis ta lihtsalt ei saagi vähema jutuga hakkama) ja tegelikult ei oleks inimsööjate rahvapärast nimetust ka üldse vaja olnud, see kuidagi nimetab lapselikult ja hajutab seda salapära. 

Aga muid pretensioone mul ei ole.