Maailmakongressimuljeid

Issake, kui kummaline sekt.
Seletada võimalikult keerulises keeles
teineteisele triviaalsusi.

Issver, milline paar.
Yhel on keel, teisel sõnum.
Koos nad rullivaid kõigist yle.
(Hoia Jumal sihukeste eest.)

Sa jeerum, milline mees.
"I was known by famous people."
Nad tundsid mu vastu huvi!
Minu, suure * rahva
tähtsusetu poja!

Ah sa raisk, milline keha
eesreas
paneb jooksma
maarjakangrolikud mõtted. 


Kolleeg Nodsu siin rõõmustab, et teda peetakse vähenõudlikuks naiseks. Mind see kahtlustus vist ei ohusta.

Selguseta sott

Päikeselise päeva küljes
rippus pime öö
kui mahukas must kott

Päev pistis perutama
lõi mõtted mõlki
jäi selguseta sott

Kui päike puges peitu
ja meri tõmbus tuhmiks
avanes koti suu

Sealt pudenes pimedust
taevatähti
ja kukkus ka välja kuu

Aga teda ei olnud
ei päikesepaistes ega kotis
vaat sellised sotid


Selle luuletuse tõi naabrinaine mulle juba augusti lõpus, lisades saateks, et tegu on lembeluuletusega, mis käsitleb ka yhiskondlik-poliitilisi teemasid. Mul võttis ikka pisut aega enne, kui ma ära hablasin, et tegu pole mitte kohaliku omavalitsuse tasandi syndmusega, vaid ikka laiemat yldsust puudutava teemaga.

Päike sõbra aknas

Tundsin teatavat välist ja sihelmist survet nimetatud kontserti kodurannas väisata. Etnoloogilise eksperimendina läheb kirja. Kunstilist elamust, erinevalt kyynikontserdist, sealt just ei tuld, aga publiku koosseisu vaatlus oli huvitav. Kohal olid enam-vähem pooled needsamad inimesed, kes tuulevaikse öö ajal; palju oli selliseid, kelle jaoks see oli suure tõenäosusega ainus kultuurisyndmuse moodi asi aastas; enamuse kuulajaskonna "parim enne" oli jäänud iseseisvuse taastamise eelsetesse aegadesse ("No a mis sa siis tahad," kysis nimetatud põlvkonna esindaja, "vaata, kui vana ta ise on!"). Jah, kindlasti olid ilusad ajad, kui Rock Hotel Orissaare kolhoosi kontoris "Konkordia"-nimeliste tantsuõhtute sarjas mängimas käis. Nii kadestamisväärselt head tantsuoskust kui selle kooli saanud vanadel pole tänapäeval enam naljalt kuskilt võtta.

Sukapaelatööstuse rahvusvaheline edu

Sihukese pesakonna paelu tegin vahepeal, kui Leedus käisime. Paelad ise sõitsid edasi Austraaliasse, meie jäime Sõgedate kylla ankru peale. Kui kunagi peaks juhtuma, et akadeemilisest elust lahkuda tuleb, ei tea, kas siis töötukassa sukapaela-alase ettevõtluse alustamiseks starditoetust annaks?

Tehnoloogiliselt vahendatud Daam

Kuna järeltulev põlv soovis teostada Valge Daami vaatlusi, sai kergemeelselt mõeldud, et mis siis ikka. Et ehk peaks isegi kord elus seda bongamas käima. Lähenetud sai täie tead(us)likkusega: juhendid parimate vaatluskuupäevade osas; andmed ilma ja tuule suuna kohta; lisategevuste tagamine (tuletegu, meresõit jne).
Poole yheteistmest võtsime osundatud paigas platsi (see puudujääk oli kyll, et peno jäi maha), kuu tõusis tasahilju, juurde tilkus teisi huvilisi, pilvi ei olnud, ilm vait ja vagune, kuskilt myyri seest immitses haledat lauluhealt. See oleks pidand muidugi valvsaks tegema, aga ei teind. Kymme minutit enne kella yhteteist lykati prožed peale ja daam manati esile. Kuul seal kyll mingit šanssi ei old. Kuna prožed on postide otsas kinni, erinevalt Kuust, mis taevavõlvil vabalt liigub, siis muidugi kadus sellega seoses ka see dynaamilise heljumise efekt, mis seal teoreetiliselt võinuks olla. Protsess väänati objektiks nii et myrtsus. Aga kliendid peavad ju oma elamuse kätte saama, kui nad juba tulnd on, eksole.

Ätsed ja roosid

"Muhu: ätsed ja roosid" kujunes syndmuseks; Saarte Hääl tegi sellest pilti ja puha. Hilinejad, s.t need, kes jõudsid kohale vähem kui pool tundi enne algust, jäid ukse taha ja said teise seansi. Seal oli palju vähem rahvast ja palju rohkem õhku. Ainult multikat ei näidatud ja sellest oli kahju. Film ise oli kole pikk ja sisaldas eesti rahvuslikule filmikeelele omaseid kaadreid, kus tuules lehviv ämblik väljendab eksistentsiaalset mõtet. Iseenesest oli armas tykk asja ja detaile oli väga hästi tabatud. Kasvõi see algus, kus merelainete taustal laulab Irena unelaulu ja selle viimase (ja ilmselt mingist muust laulust kontaminatsiooni korras yldse sinna kylge sattunud) värsipaariku ajal ("ma sõidan, maa myriseb / põllupeendrad põrisevad") hakkavad autod praamilt maha sõitma. Nänned käsitlesid sundimatult elulisi teemasid; kasvav kõht oli niisama väljendusrikas. Samas kerkis minus kahtlus, et kas see, kes pole muhulane, ikka saab aru, mis seal vilmis õigetõeste öetse või tihasse? Välismaalasele pole seda vist iseäranis mõtet näitama minna. Või mine sa tea.
Nagu viimasel ajal ikka, tõstis minus lõppkokkuvõttes pead toimetaja-identiteet, mis yldisest tõdemusest, et toimetaja kulub ära igale teosele, jõudis selleni, et kui see oleks oln olavad pooletunnisesse "Eesti loo" formaati tihendatud, oleks see iga kell festivalifilm.

Psaiko

Praamisabas jäin Psaiko raamatut lugema nii et oleks äärepealt praamile sõidu maha maganud. Mõnus kerge nihkega tekst, assotsiatsioonid on sihukesed punktiirsed (see ju ka liivilik ja vbl ka vaimuseisundiga seotud), aga ilmselt jah igal lugejal tekivad peas erinevad edasiarendused; nii "tihendatud" see tekst ei ole, et kõiki lugejaid yhe kindla tõlgenduse poole suunaks.
"Situatsionist ja elukunstnik", ytlevad tema kohta saatetekstid. Meditsiiniline, aga hullus kogu omas ilus (hullem olmepool ju raamatusse ei paista). Iseenesest on see ju päris mugav, kui ei pea kunstilise elamuse saamiseks isiklikult kuskile haisvasse poissmehepunkrisse ootamatute syndmuste keerisesse ronima, vaid võib kodus pitslinaga kaetud laua taga (vt illustratsiooni) kontempleerida.
Korduvad motiivid, mis asja tervikuks seovad, neis tekstides tõepoolest esinevad, selline aimamisi teispoolsus (see elu on uue ja parema elu mustand), Vennaskonna tekstide katked, mis siin-seal pinnale vupsavad, aga ka eesti "klassikaliste" luuletajate tekstid, mida loovalt edasi miksitakse. Ja kogu Paunvere-tsykkel, mis kirjanduslikule kohaloo(me)le muidugi ka vahva vindi peale keerab.
Kohvirecords on omale kirjandusliku kambajõmmi leidnud, mulle tundub. Ehkki eesmärgid võivad olla mõneti erinevad. Kõik on võimalik.

Wimme ja Tapani

Wimme ja Tapani Rinne kirikukontsert Liival oli yks vägev asi. Ega ikka iga päev ei kuule nii raju töötlust sellest, et mis on linnukesel muret, kui see, millega mehed alustasid. Terve kirik oli tihkelt heli täis, mulle tundus, et kohe hakkavad seinad ka värisema. Ja noh, ikka oli huvitav jälle vaadata, kuidas nad täpselt seda muusikat teevad. Plaadi pealt ju ei paista, millal helimehele noogutatakse, saksofoni huulik ära võetakse ja klahvikõbinast endale taust meisterdatakse, mille peale pärast jälle edasi ehitada. Umbes samasugune improvisatsiooniline käsitöö nagu isa Andreas tegi mineva sui, kui uisku vette lasti ja selgus, et pyhitsetud vett pole kohale toodud, vaid tuli tseremoonia käigus hankida ämber, võtta Suurest väinast vett, see ära pyhitseda ja siis laeva salvimisega samast järjest sujuvalt edasi minna. Eks korralikud käsitööoskused ole ikka igasuguse kunstilise tulemuse saavutamiseks hädavajalikud.

Islam ja pudism

Usundiõpetuse konspekt, II C.

Johnny B

Otsisin tykk aega, kus see ilmus. Leidsin viimaks, V 2-3/02. Samas numbris on ka Johnny saatesõna koguteosele Erik Udamist, mis raamatust välja jäeti.
Aga silmad olid tal kyll meeldejäävad - nagu kevadine meri hetk enne saapasäärest sisse loksumist.