Piltpost

Tegin, nagu Õhtuleht õpetas, ja käisin minevaöösi kella nelja aegus küla peal kooserdamas.

Kuu säras küll väga eredasti, aga suurus oli tavalisevõitu.

Liikus ka kiiresti, aga minu hinnangul mitte otse alla, vaid pigem siia ja sinna.

Juhan vaatas ka, aga ta vaatas vales suunas.

Ja siin teile roossõrmine Eos tükikese Andruse veski tiivaga. Võrdluseks ka mõnesugune roos.

Tagasiteel ilmnes, et küla vahel oli teisigi varahommiku nautlejaid liikunud.

Koduväravas avastasin, et keegi leidlik inimene oli mo lekrikapi ukse ees sital käind. Ju es soan kapi ust lahti.

Päritolu jälitab kirjandusteadlast

See ruuduline särk.

Mul oli selline. 

Mateolümpiaadile minnes 

sai selga panna - 

muul ajal oli ju koolivorm. 

Usina näoga tudengipoiss,

samaruuduline särk seljas,

esimeses reas,

kirjanduse, keskkonnaõigluse 

ja maailmapäästmise

mõtted peas. 

Idaeuroopa öko. 

Vedelen taaskord peremeheta poissmehekorteris sohval ja väga õdus on olla. Seekord Poolas.

Sotsiosemiootika

See väikese kogukonna umbusk on ikka hirmus asi, kui nii mõtlema hakata.

Alternatiivset vaatenurka kahtlustame ambitsioonis asendada, mitte täiendada. Ühisosa asemel keskendume erisuste otsimisele. See meid viimaks lõhkise küna ette juhatabki, kas pole.

Pühapäeva õhtul käisin kontserdil. Kõik olid rahul ja õnnelikud, tuba maast laeni head vaibi täis. Enamus publikust olid eestivenelased. Ehkki arvan, et ma ei näe välja nagu keskmine eestivene tšikk, vaid teistsugune (mul oli eestikeelse kirjaga T-särk ka seljas), ei kippunud keegi mind altkulmu piidlema, et ei tea, mis see siin teeb. Ei, pigem vastupidi – kui vaja, kõnetati mind lahkelt mõne venekeelse repliigiga; minu lähedal seisnud pikk ja piltilus noormees küsis teietades, kas ma ei tahaks temast mööda minna, sest sealt ma näen paremini lavale. Kõik oli hästi. Järgmisel päeval bussijaama minnes hakkasid silma trammi pealt Siselinna surnuaia poole kulgevad inimesed. Bussijaama ette oli tekkinud pop-up punasenelgilett, äri läks hästi. Aga kui buss välja hakkas keerama ja inimesed ülekäigurajal ees olid, sest nad lihtsalt ei mahtunud ohutussaarele ära, andis bussijuht ärritunult signaali.

Sotsiosemiootika! Keda ohustavad lilledega inimesed? Ma lihtsalt ei taha kõiki Lasnamäe ja Kopli elanikke a priori Kremli käsiluses kahtlustada. Tegemist on inimestega nagu teisedki, kaasmaalastega, kaaslinlastega, naabritega. Nendega tasuks rääkida, no ja kui see kohe ennekuulmatu eneseületusena tundub, siis võiks katseks alustada ka lihtsalt ühes ruumis viibimisest. See on võimalik.

Talendi austajad

Talendi austajad on end tüünelt paika sättinud ja valmistuvad kuulama igahilisõhtust klahviklõbinakontserti. Aga ega nad vaikusestki ära ütle, peaasi, et soe on ja tuli põleb. Sihukesed vähenõudlikud austajad.

Ämblikmees

Ämblikmies                                                  

Kis sial istub kambrinurkas,

mis ta tieb sial omas urkas?

Sie oo kena ämblikmies

kõngub oma võrgu sies.

Taal oo onn ja villakoarid

ketrab lõnga suured loarid.

Kambri lakke võrgu kojob,

kut siis väimies tuleb kojo,

juusseid pidi võrgu sies,

oota nüid, sa, ämblikmies:

Nüid ma so küll kinni napsan,

üle ukse õue viskan.

Pisi tüdil süda ale,

näeb, et asi ühna kole.

Kuhu lähäb ämblikmies

oma suure äda sies?

Nänn piab lohutama last,

põle suurem mure sest,

õues paergus sui oo soe,

ämblik unka alla poeb.

Mul on murdekogumikku koostades ja sellele korrektuuri lugedes iga kord seda lugu lugedes mingi imelik võnks sydame alt läbi käinud. Ämblikke ma ei karda, antud luuletuse nimitegelasele kahjutundega kaasa ei ela, Spidermani fänn ei ole. Milles siis asi? Eile alevikõrtsis istudes ja aega parajaks tehes sain viimaks aru. Neil loob seal kogu aeg meeleolu sihuke suhteliselt jõle muss, aga eile oldi kohe ekstra erijäledal lainel, käias emakeelne tantsumuusika minu kaugetest noorusaegadest (täpsemalt on noorust näha umbes 17. minutil). See laul.
Vaat selliseid deemoneid synnitab provints.

Retrospektiiv

Roukli - lastetud linnainimesed maadlevad sisemiste deemonitega.
Püha Tõnu - allegooriline hipsterifilm.
Ime jäi tabamata, kahju kyll.

Pure vegan

Kiire tiir ymber maja – karulauk, naat, nõges, paar lehte melissi. Kapist rosin, kapi otsast õli. Kylmkapist kodukyla kase mahl. Kevad 2016, nulleelarve. 

Palimpsest

Istun mina bussis ja loen "Tõe ja õiguse" 3. osa (ärdagu kysitagu, miks, mul ei ole sellele head vastust), kus muudkui hoogsalt koosolekuid korraldatakse ja neid väisatakse, teinekord ka elu hinnaga - näiteks:
Et vabadusest arusaamist ühtlustada - sest kõik arvasid, et õigest vabadusest peab kõigil olema ühesugune arusaamine -, siis peeti vabaduse esimesest päevast alates koosolek koosoleku peale. Nõnda kestis see päevade ja ööde kaupa ning aina seletati vabadust, milline ta olema peaks ja milline ta olla ei tohi. See oli suur saun niihästi vabaduse seletajaile kui ka vabadusele endale. (XV ptk algus.)
Ja siis jõuab buss Valjalga ja mina heidan pilgu bussiaknast välja, kus on bussipeatuse pingi seljatoele kinnitatud kuulutus, mis ytleb, et tule EKRE koosolekule Sakla seltsimajja "plaani pidama ja infot kuulama". Kas annab olla veel konspiratiivselt revolutsioonilisem. Eks Valjala kandis ole varemgi plaani peetud - 1905, 1919, 1944...

21. sajand

Ilumeelega varustatud noor raamatuhuviline valmistas installatsiooni raamatutest, mis tookord enam riiulisse ei mahtunud, sest riiulipind sai enne otsa, kui järg 21. sajandi raamatute kätte jõudis. Senimaani olid nad end vaguralt kirjutuslaua külje vastu surudes kuidagi ära elanud, aga seoses lauakeeramisega (no kui juba kella, siis miks mitte ka lauda) muutus nende positsioon taas mõnevõrra ebakindlaks. Noh, nagu kogu 21. sajand. Harjugu ära, eks ole.

Iga inimese hoidmisest

Kirjutasin yles yhe mõtte. Saatsin kohalikule kobrulehele. Ju ei sobind, pole kippu ega kõppu, ega ole ilmund kah muidugi. Teen siis nii, nagu Kunnus, et avaldan oma blogis "lyhendamata kujul". 

Osalesin vahetult enne vabariigi aastapäeva kodanikeühenduste eestvedajate koolitusel. Ühes sissejuhatavas ülesandes tuli vastata küsimusele: milleks te (s.t organisatsioon) olemas olete? Kohal olnud külaseltside esindajad vastasid: et külaelu arendada. Lektori lähema järelpärimise peale selgus, et nende tegevuse peamine mõte on siiski pakkuda pisikest emotsionaalset pidepunkti neile inimestele, kes veel maale jäänud on, et nad jaksaksid siin edasi elada. Et nad ei läheks ära.

Ja see on mu meelest väga oluline asi.

Sest meil on vaja iga inimest, iseäranis neid, kes meil just praegu olemas on. Mulle tundub, et „Maale elama“ ja „Talendid koju“ laadsete kampaaniate korraldajad tõenäoliselt ei adu, et oma retooriliste valikutega taandavad nad ühe kerge käeliigutusega teisejärgulisteks kõik need, kes siin juba kohal on. Seda, et otsitakse uusi, noori, hakkajaid inimesi, võib kergesti võtta ka nii, et olemasolevad on siis järelikult liiga vanad, elujõuetud ja jobud, et nendega pole meil midagi tarka peale hakata, aga vaat kui me ükskord ikka need õiged talendid kätte saame, siis...

Ma saan aru, et see ei ole nii mõeldud, aga seda on hõlpus nii tõlgendada.

Tegelikult tuleks meil kõigil teha jõupingutusi selleks, et need, kes siin juba on, tunneksid end vajalikena. Kus on hea, sinna tullakse niisamagi, ei pea kampaaniabussiga järel käima. Provints, nagu Maarja Vaino vähe aja eest tabavalt kirjutas, ei ole geograafiline mõiste, vaid vaimuseisund. Provintsimentaliteet paneb arvama, et kõik hea, sealhulgas head inimesed, on kusagil kaugel, aga kindlasti mitte meie seas.

Sellest seisundist väljumise harjutusi võiks alustada mõttega, et väärtuslik on iga inimene, kes siin elab – juba paljalt selle pärast, et tema aknas on igal õhtul tuli ja et ta teeb teinekord külavahetee peale inimese jälgi. Võib-olla tasub naabrit tunnustada lihtsalt selle eest, et ta siin olemas on ja su kõrval elab? Et tema muidu kasvatamatu koeranuustik öösiti metssigade peale haugub? Ja ei ole vaja oodata, et selle tunnustamise asja teeks ära näiteks vallavalitsus või president. Selleks on suuteline iga inimene.

Pakkugem üksteisele jõudumööda põhjust jaksata siin edasi olla.