Merekirjandus

Ou jee. Saadet yle kuulates jäi muidugi kõrva, et ega ma saatejuhi kysimustele vastamisega eriti vaeva ei näinud, seletasin ikka seda, mis omale meeldis, aga mumst täitsa nitševoo vestlus kukkus välja.

Aiandus

Kylvasin kevadel mingeid seemneid lillede pähe peenrasse.
Vaat mis välja tuli.

Piltpost

Tegin, nagu Õhtuleht õpetas, ja käisin minevaöösi kella nelja aegus küla peal kooserdamas.

Kuu säras küll väga eredasti, aga suurus oli tavalisevõitu.

Liikus ka kiiresti, aga minu hinnangul mitte otse alla, vaid pigem siia ja sinna.

Juhan vaatas ka, aga ta vaatas vales suunas.

Ja siin teile roossõrmine Eos tükikese Andruse veski tiivaga. Võrdluseks ka mõnesugune roos.

Tagasiteel ilmnes, et küla vahel oli teisigi varahommiku nautlejaid liikunud.

Koduväravas avastasin, et keegi leidlik inimene oli mo lekrikapi ukse ees sital käind. Ju es soan kapi ust lahti.

Päritolu jälitab kirjandusteadlast

See ruuduline särk.

Mul oli selline. 

Mateolümpiaadile minnes 

sai selga panna - 

muul ajal oli ju koolivorm. 

Usina näoga tudengipoiss,

samaruuduline särk seljas,

esimeses reas,

kirjanduse, keskkonnaõigluse 

ja maailmapäästmise

mõtted peas. 

Idaeuroopa öko. 

Vedelen taaskord peremeheta poissmehekorteris sohval ja väga õdus on olla. Seekord Poolas.

Sotsiosemiootika

See väikese kogukonna umbusk on ikka hirmus asi, kui nii mõtlema hakata.

Alternatiivset vaatenurka kahtlustame ambitsioonis asendada, mitte täiendada. Ühisosa asemel keskendume erisuste otsimisele. See meid viimaks lõhkise küna ette juhatabki, kas pole.

Pühapäeva õhtul käisin kontserdil. Kõik olid rahul ja õnnelikud, tuba maast laeni head vaibi täis. Enamus publikust olid eestivenelased. Ehkki arvan, et ma ei näe välja nagu keskmine eestivene tšikk, vaid teistsugune (mul oli eestikeelse kirjaga T-särk ka seljas), ei kippunud keegi mind altkulmu piidlema, et ei tea, mis see siin teeb. Ei, pigem vastupidi – kui vaja, kõnetati mind lahkelt mõne venekeelse repliigiga; minu lähedal seisnud pikk ja piltilus noormees küsis teietades, kas ma ei tahaks temast mööda minna, sest sealt ma näen paremini lavale. Kõik oli hästi. Järgmisel päeval bussijaama minnes hakkasid silma trammi pealt Siselinna surnuaia poole kulgevad inimesed. Bussijaama ette oli tekkinud pop-up punasenelgilett, äri läks hästi. Aga kui buss välja hakkas keerama ja inimesed ülekäigurajal ees olid, sest nad lihtsalt ei mahtunud ohutussaarele ära, andis bussijuht ärritunult signaali.

Sotsiosemiootika! Keda ohustavad lilledega inimesed? Ma lihtsalt ei taha kõiki Lasnamäe ja Kopli elanikke a priori Kremli käsiluses kahtlustada. Tegemist on inimestega nagu teisedki, kaasmaalastega, kaaslinlastega, naabritega. Nendega tasuks rääkida, no ja kui see kohe ennekuulmatu eneseületusena tundub, siis võiks katseks alustada ka lihtsalt ühes ruumis viibimisest. See on võimalik.

Talendi austajad

Talendi austajad on end tüünelt paika sättinud ja valmistuvad kuulama igahilisõhtust klahviklõbinakontserti. Aga ega nad vaikusestki ära ütle, peaasi, et soe on ja tuli põleb. Sihukesed vähenõudlikud austajad.

Ämblikmees

Ämblikmies                                                  

Kis sial istub kambrinurkas,

mis ta tieb sial omas urkas?

Sie oo kena ämblikmies

kõngub oma võrgu sies.

Taal oo onn ja villakoarid

ketrab lõnga suured loarid.

Kambri lakke võrgu kojob,

kut siis väimies tuleb kojo,

juusseid pidi võrgu sies,

oota nüid, sa, ämblikmies:

Nüid ma so küll kinni napsan,

üle ukse õue viskan.

Pisi tüdil süda ale,

näeb, et asi ühna kole.

Kuhu lähäb ämblikmies

oma suure äda sies?

Nänn piab lohutama last,

põle suurem mure sest,

õues paergus sui oo soe,

ämblik unka alla poeb.

Mul on murdekogumikku koostades ja sellele korrektuuri lugedes iga kord seda lugu lugedes mingi imelik võnks sydame alt läbi käinud. Ämblikke ma ei karda, antud luuletuse nimitegelasele kahjutundega kaasa ei ela, Spidermani fänn ei ole. Milles siis asi? Eile alevikõrtsis istudes ja aega parajaks tehes sain viimaks aru. Neil loob seal kogu aeg meeleolu sihuke suhteliselt jõle muss, aga eile oldi kohe ekstra erijäledal lainel, käias emakeelne tantsumuusika minu kaugetest noorusaegadest (täpsemalt on noorust näha umbes 17. minutil). See laul.
Vaat selliseid deemoneid synnitab provints.

Retrospektiiv

Roukli - lastetud linnainimesed maadlevad sisemiste deemonitega.
Püha Tõnu - allegooriline hipsterifilm.
Ime jäi tabamata, kahju kyll.

Pure vegan

Kiire tiir ymber maja – karulauk, naat, nõges, paar lehte melissi. Kapist rosin, kapi otsast õli. Kylmkapist kodukyla kase mahl. Kevad 2016, nulleelarve. 

Palimpsest

Istun mina bussis ja loen "Tõe ja õiguse" 3. osa (ärdagu kysitagu, miks, mul ei ole sellele head vastust), kus muudkui hoogsalt koosolekuid korraldatakse ja neid väisatakse, teinekord ka elu hinnaga - näiteks:
Et vabadusest arusaamist ühtlustada - sest kõik arvasid, et õigest vabadusest peab kõigil olema ühesugune arusaamine -, siis peeti vabaduse esimesest päevast alates koosolek koosoleku peale. Nõnda kestis see päevade ja ööde kaupa ning aina seletati vabadust, milline ta olema peaks ja milline ta olla ei tohi. See oli suur saun niihästi vabaduse seletajaile kui ka vabadusele endale. (XV ptk algus.)
Ja siis jõuab buss Valjalga ja mina heidan pilgu bussiaknast välja, kus on bussipeatuse pingi seljatoele kinnitatud kuulutus, mis ytleb, et tule EKRE koosolekule Sakla seltsimajja "plaani pidama ja infot kuulama". Kas annab olla veel konspiratiivselt revolutsioonilisem. Eks Valjala kandis ole varemgi plaani peetud - 1905, 1919, 1944...