Vana jõgi

Iga päev
kõnnin mööda 

surnud jõge
ta on maha maetud
aga mitte päriselt surnud
siin-seal reetlikult
sopased servad
siin-seal reetlikult
jahe õhk
Ühel päeval
tõuseb ta üles
ja oi seda
Gogoli diskot siis

Sellest kohast käib jutt.

Kunst ja elu

Vahepealne mõttepaus oli tingitud liigsest kultuurihuvist. Heritage Toronto matk linna vähetuntud jäärakutesse ja vana tellisetehase juurde oli väga tore, aga ilm oli külm ja vihma sadas ja paar päeva oligi pouslaki tõttu vahelt kadunud nagu niuhti. 

Oleme aga jätkanud reide ümbruskonna mänguväljakutele omal käel (soomlaste rajatud Sibeliuspuisto paistab iseäranis silma oma suurepäraste ronimisvõimaluste, sh üsna soliidse ronimisseinaga), selle käigus leidnud ka muid muinasjutulisi nähtusi (vt joonis 10).   

Joonis 10. Üks mees (?) on võtnud vaevaks kaunistada oma garaaži küljesein ja uks tuhandete teokarpide, klaashelmeste, vanade pannide, puukujukeste, pisifiguuride ja puuklotsidega. Kleepaineks on kasutatud silikooni, mis tähendab, et mõne aasta pärast pudeneb see ilu koost, kui silikooni kasulik eluiga on lõppenud ja ta jäigaks muutub. Juhin veel tähelepanu asjaolule, et risti kujutised on maitsekalt valmistatud veinipudelikorkidest. 

Joonis 11. Eelmisel aastal nägin MAFFil filmi Hiina (?) vesikressikorjajast ja kui siin korealaste juurikapoes sama taim virnast vastu vaatas, tekkis loomulikult vastupandamatu isu teda näksata. Täitsa söödav hein on. Tegin ka redise-vesikressi hautist, sest see korealaste komplekteeritud peotäis oli ikka liiga suur lihtsalt toorelt nahka pistmiseks. Peenikene nimi on tal vist ürt-allikkress ja kasvab külmas voolavas vees - selle taustateadmisega oli muidugi ka kressikorjaja elust jutustav film natuke arusaadavam, iga hommik käsi ja jalgu pidi paar tundi allikas solberdada pole nõrkadele. 

Joonis 12. Natuke koduilu veel. Kodukäsitööna valminud mosaiikplaat Toronto teletorni kujutisega, paigutatud College street'i kandis eesõue hullu hoarderikompositsiooni. Siin, nagu näeme, on sideainena kasutatud makroflexi, mis samuti mõne aja möödudes hävinematute, kuid pudedate tükkidena laia maailma laiali kandub. Aga mis tänapäeva materjal seda ei teeks. 

Täna läheme raamatukokku

 Brutalism on selle arhitektuuristiili nimi, seotud sõjajärgse ülesehitustööga läänemaailmas. 

Toronto ülikooli raamatukogu peahoones on ühendatud betoon ja loodus. Maja on disainitud nii, et ta peaks meenutama paabulindu, kes on tarkuse sümbol. Kaela sees on tal haruldaste raamatute kogu, aga kõik ülejäänu on ka paksult lahedat staffi täis. Ei saa salata, mulle see kõik hirmsasti meeldib. On selline tugev ja usaldusväärne värk. Ikka betoon ümber ja raamatud sees, mida sa hing veel tahad.  

Avahoidlariiuleid on kokku 12 korrust ja erinevalt Tartu ülikooli raamatukogust ei paikne need keldris, vaid ikka jumalale ligemates sfäärides (ja nagu näha, on ka päevakajalistes värvides), nii et riiulite vahelt võib ka muuseas vaadata, kuidas päike Lääne-Toronto kohal looja läheb. Nagu näha, võttis käe pisut värisemagi. 

Ja sellist raamatukoguhoiutehniliste abivahendite kogu nägin ma ka esimest korda elus: paksust saepuruplaadist hoolikalt välja saetud ja ümaraks voolitud selgadega raamatumulaažid, mis märgistavad hoidlariiulitel ebastandardseid trükiseid, mis suuruse tõttu ise kusagil mujal lebavad. Siis see klots juhatab, kuhu vaadata. 

Üldse tundub, nagu oleks kuskile heaoluriiki sattunud. Kõik on nii rahulikud ja lahked ja kõik asjad on neil nii viimsete pisiasjadeni läbi mõeldud, et otse nutt tuleb peale. Ju see ikka näeb, misse veel nähe suab.  

Koht ja kohatus

 Käisin kohtades. Vt jooniseid. 

Joonis 5. See ei ole putukahotell. See on arhitekt Henno Sillaste projektide kogu Välis-Eesti muuseumi arhiivis. Seal keldris on veel väga palju põnevaid asju, kahtlemata veedan seal veel nii mõnegi tunni. Või päeva. Või nädala. 

Joonis 6. See ei ole niisama tool. See on Eesti-uuringute õppetool, millel igapäevaselt istub prof. Andres Kasekamp. Eriti juhin tähelepanu seinal olevale kaardile - see on Rootsis välja antud Eesti koolide õppevara, kus on näha Eesti oma sõjaeelsetes piirides. 

Joonis 7. Ja see siin on pragu. Päris konkreetne pragu seina ja põranda vahel, mis on seal asja pärast. Toronto konservatooriumi kontserdisaal on nimelt ehitatud muust hoonekehandist eraldi seisvale betoonpadjale, et ümbritsevast keskkonnast tulev müra ja vibratsioon (liiklus, metroo jm) kontserte ei segaks. 

Üks lahke turvamees näitas seda, ta oli ise ka alles äsja teada saanud.

Vaatlusi maailmale kaheksateistmendalt korruselt

Eelmine postitus pisut enam kui aasta tagasi lõppes tõdemusega, et "edasi polegi midagi". 

Selgus siiski, et on. Esimene ööpäev Kanada pinnal hakkab ümber saama. Töökohale täna veel ei jõudnud, aga elukoha välja- ja välisvaade on järgnevad (vt joonis 1, 2). 

Joonis 1. Toronto südalinna lõunapoolne osa õhtasel ajal. Paremas servas teletorn. 

Joonis 2. Ovaaliga märgitud kohast toimuvadki vaatlused ja sideseansid. 

Tänane päev on möödunud peamiselt kodukaunistamise tähe all (vt joonis 3, 4).

Joonis 3. Tähelepanu! Asute eestluse levialas! Isegi juhtmed on siin sinimustvalged. 

Joonis 4. Ise ka imestan, kuidas mul õnnestus peaaegu riiulitäis raamatuid käe otsas kohale tassida. Eks kohver andis selle käigus ka otsad, aga tegelikult oligi tema õige omanik (keegi Papadopulos) juba mitu aastat ja kolm kolimist tagasi temast loobuda otsustanud. Kõik järgnenu on juba puhas boonus. 

Sissejuhatuseks võib niisiis öelda, et erakordselt kena on kõik.  

p.s. Kohvrist ja pakkimisest veel. Jõudsin juba muretsema hakata, et kas assistendi aluspüksid jäidki kõik maha, v.a need, mis jalas on. Aga ei! Tarvitses vaid jalanõude lahti pakkimiseni jõuda ja seal nad olidki, ilusti talvesaabaste sisse mutsitud.  

Maailma lõpus

Jõudsin välja maailma lõppu. 
Seal on suur ja külm ja
helehall meri. 
Õhtuti tulevad viimased inimesed,
istuvad ta juures
ja teevad tuld. 
Edasi polegi midagi. 

suure maailma päikese käes

a relatively old she-spider
kissitab silmi suure maailma 
päikese käes
testing out the web chords
created some three decades ago 
do they sill hold
yes they do

Tigu

 Et ka maikuust märk maha jääks, olgu siia postitatud pesamuna meeleolukaim loovtöö lõppevast õppeaastast: rallitigu rohelisel lehel. Omal on ka praegu täpselt sama kiire ja edenemise tempo klapib ka. 

 

Ajaloo ilu

Kohtusin poe ees taaskord klassivennaga, kes mind liginemas nähes juba kaugelt hõikas: „Kadri, ma taha so käest midagid küsida!“ Mool köib alati südame alt kerge jõnks läbi, kui ta sedasi pöördub, sest enamasti tuleb sealt siis midagi nii keerukat, et ma hakkan kahetsusega mõtlema, et oli mul siis nii hädasti just praegu vaja siia poodi tulla. Süda ei petnud ka seekord. „Kuule Smuuli nad võtvad nüüd maha seal Talina vabariikis, aga just pandi ju siia Viiraküla lambalauda juure see Klaari mälestusmärk, kes mässajaid ilma kohtuta maha laskis?“ Ma ütlesin, et sai soovitatud, et pangu see parem surnuaiale, seal Klaaride hauaplats kohe Smuulide kõrval, nad olid sugulased ka. Et just täpselt sõuksed huvitavad suurpered meil on, et ühest otsast tuleb üks muhulane mandrilt teisi tapma ja kolmas paneb ta laulu sisse ega pääse peale surma ise ka puhtalt. Ja sealsamas meie jutuajamise juures istus üks teine muhu mees, kelle hõimlaste hulgas on üks, kelle kohta tema kodukülas teati, et neljakümne üheksandal..., ja selle mehe hõimlaste hulgas omakorda on ka üks praegusi prominentseid Kirjanike Liidu tegelasi.

Kuradi ajaloo ilu ma ütlen raisk. 

Savvusanna sõsarad

Ühest küljest võiks ütelda, et nüüd võib rahus surra, sest minu silmad on ära näinud ühe tüseda tüki algupärast ökofeministlikku kinupilti. Teisest küljest muidugi tahaks loota, et ehk on elul ikka üht-teist veel varuks enne, kui lusikas nurka palutakse panna.

Üldiselt edeneb kõik suhteliselt viisipäraselt, aastaajad vahelduvad, lugusid jutustatakse lihtsamast hullemani, mõjub tõepoolest nagu suitsusauna leil, vaikselt imbub sisse, nii et ei pane tähelegi, kui viimaks on kondid täitsa pehmed.

Higista välja, pese maha ja mine eluga edasi. Aga selle vahepeal tuleb ikka asjad hinge pealt ära ka rääkida, oma teada jätmine ei aita kuidagi kedagi.

Lõpetada tuleks pisikese vanemliku hoiatusega. Mehed! Sellest filmist saate teada, et naised tegelt ka naeravad teie üle. Ja nüüd peate selle teadmisega edasi elama.