non-stop SETO

Väga punk tykk. Sygavalt irooniline pilk identiteedimajandusele. Isiklikult läbi tunnetatud. Respect, mis muud ma oskan ytelda.

Georg Ots

POTS!

GEORG OTS!

POTS!

VEEL ÜKS GEORG OTS!

POTS!

JUBA KOLMAS GEORG OTS!

POTS!

NELJAS OTS!

POTSA! POTSA! POTSA!

KOLM VEEL TAKKAOTSA.

POTS!

KAHEKSAS GEORG OTS!

VAIKUS!

SAIDKI OTSA.

GEORG OTS – POTSATAJA

(SEE POLE PEALKIRI, VAID ALLKIRI.)

Mul kukuvad õunad sedasi vastu katust. Aga luuletuse kirjutas tundmatuks jääda sooviv literaat Pärnumaalt. Juba hea paar aastat tagasi. 

Päikesetormid

Lugesin Linda Hogani "Päikesetormid" korralikult läbi. Haakis hämmastavalt hästi kõige sellega, millega olen viimasel ajal oma vaba aega sisustanud: vetevõrk, vesitsi liikumised ja liikumisteed, looduse kohta käivad naisteadmised (nii teoreetiliselt), ökofeminism (nii teoreetiliselt), aga ka mõtisklused maailmast ja selle otsast, mida eeskätt armas järelkasv on teemana terve suvi läbi ylal hoidnud. Maailma kiire ärakulumise vältimiseks oleme kogunud vihmavett kasvuhoonetaimede kastmiseks, vahetanud mõtteid taaskasutuse, mõttetute plastmassasjade tootmise ja tarbimise yle, aga ka Universumi ulatuse ja selle yle, mis võiks saada siis, kui inimene ära sureb. Mulle meeldib väga see seletus, mille Hogan annab vana (ja pealtnäha surematu) indiaaninaise Dora-Rouge'i suu läbi: et me oleme nagu vaglad, kes omaenese kehast toituvad, ega kujuta ette, mis siis saab, kui kest on läbi näritud - aga yldiselt saab siis liblikaks.

Teatrisuvi

Kuressaare Linnateatri suvelavastuste suhtes on mul vist mingi kogumiskirg tekkinud, ei suuda enam yhtegi vahele jätta. Seekordne oli jälle täitsa tore, igatahes toredam kui paar eelmist. Iseäranis muidugi lavakujundus ja kostyymid (kui juba õppind moekunstnik kiidab, siis nii on), aga kogu lavastus ja näitlejad ka. Toimetaja pilguga vaadates oleks võind mõned lavavõitlusstseenid lyhemaks või välja kärpida ja võtmestseenis oleks tulnud välja vahetada nii lapi nõia osatäitja kui ka tema peakate, et poleks kätte nii kooliteatriks kiskunud. Arutasime, et keda seal oleks võinud rakendada ja ega midagi targemat välja ei mõelnud kui seesama saarlane, kes Ekke ema mängis (vanaeite markeerivate rippuvate tisside eest ka 10 punkti kostyymikunstnikule!). See oleks sisuliselt ka loo kokku linkinud, eks see mõistuse hääl tule ikka yldjoontes yhest allikast.
Aga võitlusstseenide jaoks võiks lavakunstikool teinekord endale mõne vanatantsuprofi palgata. See, mida pyhapäeval Toomel vanas kirikus näha sai, oli ikka viimasepeal äge.
Tõstamaal käisime ka teatris, aga selle võib, jumal paraku, kokku võtta kolme k-ga: keskpärane keskklassi kitš. Ajalooliselt on suveteater Eestis välja kujunenud uue iseseisvusaja algul, kui näitlejate puhkused läksid sama lyhidaks kui muudel inimestel ja siis oli vaja neile vegetatsioonihooajaks ka mingit mõtestatud tööd välja mõtelda. Nyyd, kus enamusel näitlejatel nagunii mingeid pysilepinguid ei ole, on vist tõesti õigustatud teatrikylastaja U. imestus, et ei tea mida need eestlased sealt suveteatrist ikka nii hoolsasti otsimas käivad.

Noor teadlane

Mõned arvavad loomingulise protsessi olevat niivõrd keerulise, et seda õpetada üleüldse ei saa, ning et peab paratamatult ootama, kuni noor töötaja töö käigus seda ise tundma õpib. Sealjuures ollakse ekslikult arvamisel, et nii palju, kui on teaduslikke töötajaid, nii palju on ka individuaalseid meetodeid. Siin on tegemist kahe mõiste - ühelt poolt meetodi kui teatud võtete kogumi ja teiselt poolt marksistlik-leninliku tunnetusmeetodi ilmse segiajamisega. Neid mõisteid aga segi ajada ei või. Igas teaduses ja isegi igal teadlasel on muidugi oma uurimisvõtted. Ent see ei välista sugugi nõudmist, et iga eriteadlane juhinduks tunnetuse ühtsest marksistlik-leninlikust metodoloogiast.

J. Ivanov, "Noor teadlane, elu nõuab rohkemat!" Rahva Hääl nr 284 (6395), 4. detsembril 1963, lk 2.

Meelespead

Valvasin seenädal vabatahtlikuna Kunstitalli näitust, saades vastutasuks naabrinaiselt annetusi toidu (vorstivõileivad ja maasikasmuuti) ja vaimutoidu (luuletused) näol. Yks inimsuhete-luuletus oli tal umbes aasta tagasi ka, seda võib siis vahest pidada ka tolle loo mõtteliseks jätkuks. Või vähemasti saab seda sedasi kontseptualiseerida.

Meelespead

Tõid mulle sülega sireleid
toatäie toomingaid takkapihta
Mis hakkan nendega pihta
keegi teine ehk ihkaks

Mul aianurgas murtudsüda
ja meelespead ümberringi
mõte käib neidpidi ringi

On üksikuid hingi
kes teinud on rohkem halba kui head
neid ikkagi meenutavad
meelespead

Sõda sinus eneses

Sõda ei saanud eestlaste jaoks läbi 1944. aasta lahingutega ega 1945. aasta 8. või 9. maiga. See ei saanud läbi ka 1994. aastaga, kui NL sõjavägi Eestist lahkus. See kestab ikka edasi inimeste sees – kelle sugulased viidi Siberisse, kelle sugulased pagesid läände, kelle sugulased redutasid metsas, kelle jaoks venekeelsed inimesed on ikka veel okupandid ja tiblad, kelle viibimisega sama haldusyksuse piires ei saa leppida. Sest sõda meie sees kestab ikka edasi.

Miks mitte iseendaga rahu teha? Oo, põhjuse seda mitte teha leiab alati.  

Sellised mõtted tekkisid seekordsel konverentsil. Teema lõpetuseks valik seltskonnapilte samalt yrituselt. 

Elektripostipuu, õunad kyljes.

 Siseõu, mis näeb välja enam-vähem samasugune, nagu vaade Veljesto köögiaknast. Pangem tähele, et toalilli kasvatatakse siinmail välimisel aknalaual.

Versailles' pargi tagumises servas pärnade taga on maisipõld. 

Vaadake, ma pildistasin seent. 

Kodukolle

Näh, tegin omast kodukoldest kah pilti, "Risttuules" vaatamisest innustatuna.

Praamisabas (see oli Virtsu poeni) lugesin Kalju kingitud raamatuid, nende lugemisest innustatuna kirjutasin seitseteist silpi:

mida saad teha,
et maailm oleks parem
paik? luuletada.

Ökosemiootiline luuletus

Kohvikupoiss oli teinud mu lattele

väikse siivsa šeikspiirinäo

piidlesime yksteist

poolsuletud laugude alt

ta pysis

peaaegu lõpuni

siis jõin ta ära.

Iga suhe saab osaks

meist endist.

Ökosemiootika.
Umwelt.

Käisin kreisilinnas kohvi joomas (tegelt mul oli ju muud asja ka, tõin näiteks oma vikatilöekinnituse uue ekstsentriku ära) ja yhtlasi siis viljelesin enteriluulet.
Iisraelist tuli postiga raamat:

Vana vabahärra majas

Sattusin uskumatusse kohta. Seal viibides tekib tugevaid kahtlusi nii aja- kui kohamääratluste osas. Ma ei ytle, kus see on, arvake ise. Vihje.

Selline puu seisab seal nurga peal. See on erakordselt suur ja ilmselt ka vana ja ma arvan, et see on pirn. Kohe hakkab õitsema. 

Kraavist yle eravaldusse ronides avaneb selline vaade:

Seal on terve tiikide ja kanalite systeem, tammed, purdekesed, nurga tagant ujub välja lameda põhjaga paat, valgete päevavarjudega mõisapreilid sees, aidamehe poiss sõuab. Edasi, tagasi, edasi, tagasi.

Ja siis seal pisut kaugemal põllu peal on selline salgakene Taara tammikut, suur rahn keskel, servas kasvab yks kask ka.
Seal on veel igasuguseid kohti, täiesti selline maastik, mis immerseerib endasse, nii et vähe pole, ajataju kaob, nagu poleks olnudki. Lagunenud töölistemaja, mille taga on vana õunaaed, puid pole ammu lõigatud, nende oma raskus on nad niiskes ja pydelas pinnases pikali kallutanud, aga nad elavad seal ikka edasi, juureotstega maast kinni hoides, lehtivad, õitsevad, yksteise najal.