Omnea mea

Loomade lõhn. Lehmad. Rihalne. Muld. Maa. Sõnnik. Toit. Kodu. Kodu.
Suurrätt ongi kodu. Soe ja turvaline. Võib magades tekiks võtta, võib külmaga õue minnes ümber võtta. Isegi Siberisse ei keelatud suurrätti kaasa võtta. Eesti naiste ellujäämise salarelv. Suurrätist saab kompsu teha, isegi lapsi saab selle sees kanda. Kõike, mis mul on, kannan endaga kaasas.
Suurrätiga on kaasas riidekirstu lõhn, toa lõhn, kus on kangasjalad, vokk ja kraasid, ja kus teisel pool seina, rihalseukse taga, nohistavad loomad. Lehmad, lambad, hobused. Kanad.
Neid loomi ei ole enam ammu, aga suurräti lõhnas on nad alles. Kui ma räti märjaks teen, muutub lõhn eriti selgeks.
Ma pean seda suurrätti pesema, ta läks mustaks. Jätan sellesse oma jälje - midagi varasemat kustub - istun pesukausi kõrval ja katsun seda püüda.

Tagine

Kokandus ja käsitöö. Tarvitasin synnipäevakingitust, aga mitte marokopärase toidu tegemiseks, vaid hautasin seal sees puupliidi praeahjus hapukapsast odrakruupide ja seentega. Ise olen rahul. Kas marokolased ka oleksid, selles ma kahtlen.

Tunaoome

Tundes teatavat kohustust interdistsiplinaarse keskkonnahumanitaaria ees vaatasin telekast ameeriklaste kliimakatastroofifilmi "The Day After Tomorrow". Nonoh, ikka vääga ameerikalik film, mis seal salata. Supertorm ja inimene silmitsi metsiku loodusega; visualiseerimine käib läbi väga-ameerika symbolite - keeristorm lõhub ära Hollywoodi sildi, meri tõuseb Vabadussambale põlvini, silmapilkset temperatuurilangust näitlikustab tähelipu tardumine poole lehvimise pealt (analoogiana varem noorte poolt loodusmuuseumis nähtud mammutile, kes on kangestunud poole söömise pealt). Noored moodustavad ju iseenesest ysna kobeda Rakett 69 tiimi, nad saaks selles saates ilmselt hakkama kyll. Ja matkavatel taatidel on normaalne talivarustus. Aga lugu on jutustatud ikka väga linnainimesekeskselt; enamus siseruumitegevust toimub tugevalt elektrist sõltuvates tehiskeskkondades (hea, et noortel on kaminaga raamatukogu, kus trykiseid põletada); lõpus tervitatakse triumfeeriva muusika saatel neid, kes NY pilvelõhkujate katustel ringi tuiavad. Aga kuhu jäid kõik farmerid ja eramajaomanikud, mh? Mis toimus mujal? Kogu flmi jooksul opereeritakse tegelaskõnes kolme geograafilise piirkonnaga - Kanada, Siber, Mehhiko. Noh, ok, yhte jaapanlast, kes raheteraga pähe saab, ikka näidatakse ka.
Kuulukse, et "Mees, kes jäi ellu", pidi samasugune olema, et ikka Inimene silmitsi metsiku loodusega ja heroiline survival. See troop istub vist maailmakultuuris sygavamalt sees, kui ma omas naiivsuses arvan.
Mõned pildid ja klimatoloogi kommentaar on siin.

Tädi Julia ja kirjamees

Mmmm, milllline raamat! Nagu šokolaad. Ja kuna mulle meeldib šokolaadi syya tahvlikaupa, siis ei läinud ka lugemisega kauem kui kaks päeva. Lugemise plaan oli juba ammu, eks see saatus siis loksutas meid viimaks kokku, kui teda mineval nädalavahetusel kyla peal esikus trepimademel vedelemas nägin ja selgus, et ma võin ta lausa endale saada, kui tahan. Tahan, tahan.
Yhekorraga nii paks katoliiklik postmodernism kui ka suurepärane stiil ja mahedalt vulisev lugu. Nii maius kui muusika, nagu ytles rebane, kui torupilli järas. Lapsed mitu korda kysisid, et mis ma seal naeran, sageli ei saanud seda alaealistele päris yks-yhele reprodutseerida.
Imekombel tundus isegi Lima seal suhteliselt talutava linnana, ehkki laivis pole ma vist ikka Limast kohutavamas paigas kunagi olnud.
Ma ikka lootsin kuni lõpuni, et äkki tal ei õnnestu tädi Juliaga abielluda, aga teisalt oli see väga õpetlik meeldetuletus, et inimeste (tegelaste) elud jätkuvad ka peale seda, kui lugu ise juba läbi on.
Ja ka don Pedro Camacho kuju on väga õpetlik - kui inimene ennast liiga tõsiselt võtma hakkab, kyll siis tema katuse pealt ära sõitmine on ainult aja kysimus. Olgu see kõigile hoiatuseks.

Blackstar

Tegime siin ka koduste vahenditega plaaditäie blackstar'e Bowie mälestuseks.
Bonus tracks: Uss, Puu.

Barlova

Briketisuitsu
lõhn ytleb mulle: oled
jälle Karlovas

Kirsitubakas

Kõrvus aastavahetusel kuuldud kinnitus, et vaadates polnud kordagi piinlik olnud, astusime taaskord perekondlikult vastu kodumaisele mängufilmile (ehkki enne tekkis kysimus, kas peaks äkki lapsed tahvelarvutisse mängima suunama, kui asi väga erootiliseks läheb, aga leidsime, et kaunid loodusvaated on ikka kah midagi väärt ja ei suunanud. Ja ega pohlades pyherdamisest kaugemale asi ju läinudki.). Tagantjärele tarkusega tuleb tunnistada, et kuna kinnitus esitati siiski ebakaines olukorras, tulnuks sellesse suhtuda suuremate reservatsioonidega.
Väga otsene paralleel tekkis just enne seda eetris olnud "Nukitsamehega" - algul kahlatakse tundmatus metsas sõnajalgades ja siis jõutakse välja ruraalsesse idylli, kus setudel on parasjagu käsil non-stop pidu (ja ma nagu ei märganud tiitrites setude nimesid?).
Pärast tekkis kysimus, et kas tegu oli pigem a) turundus- või b) hoiatusfilmiga. Variant a: tulge ja kogege meeldejäävaid elamusi meie 4G võrguga kaetud metsades ja rabades! Variant b: eks alfaisased ole ikka värske liha järel liikvel, aga noortel tytarlastel ei maksaks teha enestele illusioone, nagu poleks mõni alfaemane noile alfaisastele juba möödunud sajandil oma kindlat käppa peale pannud.

Vee peal

Jõuluvana tõi seekord mitmeid antikvaarseid maiuspalu, nagu näiteks Siuru albumi (1917) ja Maanaiste lauliku (1935), aga sellest hoolimata isutas ka värske järele ja nii napsasingi luba kysimata Jõuluvana assistendi riiulist Ruitlase "Vee peal". Tavainimene kirjutab, et selle loo eest peaks Ruitlane yheksa pattu andeks saama; nõustun. Peaasjalikult tekkis mul seda raamatut lugedes kaks soovi: 1) kirjutada eestikeelne zoosemiootilistelt alustelt lähtuv analyys kala ja kalastaja vahelisest kommunikatsioonist nii, nagu seda kujutab ilukirjandus ja 2) laenata seda raamatut luba kysimata edasi kõigile oma tuttavatele kalameestele (eelmine kalastusalane kirjandusteos, Tederi "Vanaisa tuletorn", sukeldus minu näppude vahelt nagu lupsti rannakalurite ja nende järeltulijate sekka elumere laenetesse, kus muidugi ongi tema õige koht). Aga jah, eluhoiakuline sarnasus Juhan Peegliga on väga tugev. Noh, et kõige sitemaski mehes näeb inimlikku mõõdet ja suudab seda ka teistele arusaadavalt esitada. Seda kohtab ka mujal kalakirjanduses. Ja lõpus on kunstiline yldistus, mis ei lähegi eriti läägeks, ja mujal räägitakse asjast ja tehakse seda kohati kaunis poeetiliselt.

Siirderiitus

Hyveline ökoelu

Istusin laua taga, jõin teed ja sõin moosi. Ja hakkasin mõtlema, et õunad on siitsamast maja tagant, 7 meetrit sellest kohaset eemal korjatud, kus ma praegu istun, moosiks keedetud siinsamas toas puupliidi peal. Tee jaoks saialilled maja otsast, 20m, vesi kaevust, 20 m (no ja sama palju sygavusse). Vee oleks võinud ka pliidi peal keeta, aga selle keetsin elektrikannus. Moosi lasin ka tegelikult saumikseriga läbi. Suhkur ja ingver moosi sisse tulid Liiva poest (10 km), kust nad sinna said, seda ma muidugi ei tea. Õhtusöögiks olnud kartul tuli vanemate juurest (14 km), ise lastega koos võtsime. Vorst saabus Tartumaalt, aga see metssiga, kes sinna sisse läks, ei jalutanud ka ilmselt vorstitarnija majast kaugemal kui paarsada meetrit. Küttepuud on oma aiast, pliidist ca 70 meetri raadiusest, aga seda õnne on suuresti ikka selle pärast, et eelmine majaelanik armastas varju ja tihedust kaugelt rohkem kui minu päritolumaastikel (14 km teisal) harjumuspärane.

Et kuna ikkagi sisaldab elektrit ja transpordiahelaid, kas siis on hyveline või ei ole?

Joonis 7. Hyvelise ökoelu viljad (päritolukoht 20 m kaugusel tarbimiskohast; järelvalminud; värsked) ja fragment puupliidist. Ei saa ka jätta rõhutamata, et tomatid viljusid kasvuhoones, mille valmistamisel ei ole tarvitatud minutitki meestööjõudu.