Elu sumedusest

Minevareedene Vaarandi-yritus Liiva raamatukogus lõppes sellega, et kõndisin raamatukogust välja, yhes käes Semperi luuletused ja teises Kalev Keskyla "Elu sumedusest". Semperilt otsisin kalapyygiluuletusi, aga ei leidnud. Keskyla raamatu kohta kirjutati umbes nii, et "vaat kui kahju, et ta ära suri just siis, kui oli asjadest hakanud sygavuti aru saama" vms. Minul sellest päris sellist muljet ei jäänud, pigem kolm tähelepanekut:
1) ise ta kyll veel surra ei kavatsenud (ehkki möönab, et ykski tema meessoost esivanematest ei ole pensionieani elanud)
2) oma naist armastas ta kangesti
3) elusse suhtus ta sihukese hella irooniaga.
Muidugi see tagakaanele tõstetud tekst kõlab kyll nagu manitsus mahajääjatele, aga vaevalt, et ta kirjutamise hetkel sellisena mõeldud oli. Ja Muhu uuemat rahvalaulu ("Aljava kosjalaul") tsiteerib ta sellepärast, et oli Igakylast pärit.

Leiud padrunikastist

Inspireerituna Vahuri esmaspäevasest maastike ylepildistamise loengust asusin eile viimaks revideerima aastaid voodi all seisnud saksaaegset padrunikasti. Ylepildistamiseks sobilikke fotosid sealt välja ei tulnud (no matusepilte ongi raske yle pildistada), kyll aga muud huvitavat, nagu näiteks illustratsioonina toodud ilupilt (kommikarbikaas?), Laasu kylalisteraamat 1974-1991, Oskar Lutsu näidend "Valimised" (1928), Juhan Smuuli näidendi "Lea" kavaleht (1969) koos Panso kirjutatud elokventse õpetusega sellest, kuidas antud lavateosest aru tuleb saada. Ja neile lisaks veel ajalehe "Kommunismiehitaja" 1984. aasta 29. septembri number, mis pyhendatud 925. laskurpolgule ja 40. rahuaastale. Muuhulgas leidub seal statistika, mis näitab, et kommuniste langes Muhu vallutamisel rohkem kui parteituid sõdureid, aga ka luuletus pealkirjaga Muhu ´84. Viisistatuse kohta seal märget ei ole, aga ma arvan, et huvi ja vajaduse korral on see täiesti lauldav tekst. Tango?

MUHU '84

Möödunud on nelikümmend aastat
ajast, mis meid tookord koju tõi,
siia, kus nii kaua sõda laastas,
ellu nõnda raskeid haavu lõi.

Veel ei kustu mälestuste kaja:
Emajõe ja Narva kanonaad,
heitlus Porkunis, - neid oli vaja,
et saaks lõpuks vabaks saarte maa.

Meenub karge sügisene õhtu,
Suurel väinal kõu kui puhkes siis.
Kaatrite sööst äkki vaikust lõhkus,
lahingusse Virtsust mehi viis.

Muhumaa vabana õitsele puhkes
ajas, mille rahu endaga tõi.
Nüüd tema peret, nii töökat ja uhket,
täna meie tervitus taas leida võib.

Varsti oli kogu Eesti vaba,
varsti kõlas Võidule saluut.
Kogu Liidus, nii ka kodurajal
alustati jälle elu uut.

Muhu saar, kallis neis kargetes vetes,
koduselt kasva ja edene veel!
Edukad olgu kõik tööd ja kõik retked,
millega tulevat tugevaks teed!

Rõõmupäevi ridamisi rahus
viljakana veedetud on meil.
Valvsalt hoidkem südamete tahul
seepärast sõnu: "Sõjale - ei!"

Otto Roots,
925. laskurpolgu veteran

Kodune raamat

Vahelduseks on ikka päris tore Rapla kaudu Tartusse sõita, eriti, kui tee peal ujuda saab ja raamatuid kingitakse. Mathura "Guatemala, maa hing" on kena raamat, yhtlasi jah reis nii välises kui sisemises reaalsuses, nagu autor oma mystifitseeritud (?) kaaslasele seletada pyyab. Kui kõik inimesed võtaksid võõrasse kohta sattudes sissejuhatuseks vaevaks natuke aega lihtsalt puu all istuda ja passida, oleks maailm kindlasti palju parem paik.
Kaanepilt on ka yks paremaid osi raamatust. Ma ei ytle seda irooniliselt. Yldiselt ma taunin igasugust pärismaalaste pildistamist ja eksponeerimist (ega ole turistid mu oma lapsigi just vähe ilma luba kysimata pildistanud), aga sellel kaanel on nad täitsa õiges kohas. Noorem ja kelmim tydruk nagu ytleks õhinal: "Meie kodu!" ja vanem ja tõsisem kinnitab: "Meie kodu jah!" Sihuke kodune raamat.

Keskkond loeb

Kodukontori sõnulseletamatud eelised.