Naiskonnamäng

Teatrikülastuskatsed jätkuvad. Igal õppeaastal vähemalt üks kord ikka õnnestub. Seekord läks ses mõttes täkke, et oli mitte meelelahutuslik ega provintslik, vaid pigem eksperimentaalne. Kanadas resideerivate Kuskatani (tuntud ka nimetusega El Salvador) päritolu naiste tantsuteater. Semiootikamasin töötas peas kogu aeg täistuuridel, aga ei saa ütelda, et see mingit sidusat seostelõnga oleks kedranud. Proovisin küll mingit lugu sealt leida, noh, et algul on naised karvased ja käkivad niisama, siis jooksevad huntidena, vahepeal moonduvad konnadeks ja toodavad mune, siis vahepeal toimub selline, hm, sõna otseses mõttes naisliikumine, kus mõnusasti loperdavad, kohati kortsus ja kohati priskevõitu kehad mööda lava ringi rullivad, puhas Hélène Cixous' naiskirjutuse tantsuvariant, siis vahepeal tuleb tsiviliseerimine ja koloniseerimine, kehadele tõmmatakse kleidid ülle ja pearätikust saab peatselt põrandapesukalts, lõpus tundus nagu toimuma mingi taas-emantsipatsioon jalgade vastu maad löömise ja laulu abil. 

Aga kuna mul sai lapsehoiuaeg otsa, siis etendusele järgnenud kunstnikuvestlusele ma kahjuks ei saanud jääda, kus võib-olla oleks saanud teada, mis seal siis päriselt oli. 

Naine vaatleb

Nagu siin rikkalike raamatuvarude linnas ikka kipub juhtuma, lükkas saatus mulle jälle ette ühe elumuutva teose (tõsiselt räägin, noh). Kanada 20. sajandi silmapaistvaima naissoost harrastusornitoloogi ja looduskirjaniku Louise de Kiriline Lawrence'i  elulooraamat teise kanada naiskirjaniku, Merilyn Simondsi sulest. Viimane paistab piltide järgi olema selline rõõsa ja entusiastlik põhjaameeriklane, miska ei ole ime, et ta keskendub linnuvaatlusrõõmule ja libiseb üsna põgusalt üle kõigist nendest põrgutest, kust tema kangelanna oma elu jooksul läbi jõudis käia. Liitlaste, valgekaartlaste juhtide ja enamlaste kolmekordne reetlikkus, tema ise küll pääses eluga, aga abikaasa ja sündimata laps mitte; sunnismaisus nälgival Venemaal, hiljem teadmatus ema ellujäämisest. Ma arvan, et oma teise mehe ta võttis lihtsalt sellepärast, et siis oli hea kõigile muudele potentsiaalsetele kavaleridele kaugelt lehvitada ja ise põõsastesse rähne passima minna. Ja kui elulooraamatu autor osundab, et kõik toonased professionaalsed meesornitoloogid suhtusid temasse siiski väga soosivalt, siis vähetähtis polnud siinkohal arvatavasti ka asjaolu, et Louise'il polnud formaalset kõrgharidust, mistap ta ei kujutanud endast konkurenti akadeemilistele ametikohtadele, publitseerigu aga kõrgetasemelistes ajakirjades, palju tahab!