Masina müüt

Sain autogrammiga raamatu.
Lähemalt vaadates selgus, et pakkepaberina oli kasutatud Turu Ülikooli üliõpilaskonna kalendri jääke, mida olen omal ajal isegi tarvitanud, hea märkmik on.
Raamatusse sisse vaadates aga tuli kohe ette väga oluline mõte:
Nii ei ole veel keegi üritanud kokku panna loendit neist suurtest kaotustest, mis tulenesid käsitööpärandi hooletussejätmisest või ka tahtlikust hävitamisest masinatega valmistatavate toodete kasuks. /---/ Mitte tehnoloogiline intuitsioon ja osavus, vaid ahnus, võimuiha, üleliigne uhkus ja ükskõiksus tuleviku suhtes olid need, mis takistasid Lääne rahvaid säilitamast oma käsitöötraditsioone ja tööriista kasutamise harjumusi.
Ja mis seal öelda, tõlge on ka väga nauditav. Aitäh.

Päevade sõnad

Jaa, oli helge film. Vaatamise ajal tabasin küll end korra mõttelt, et vaat kus snoob, kurdab, et peab hommikul varem üles tõusma, et rahulikult raamatut lugeda, ma pean ennast öösi salaja voodist välja rookima, et aruanded ära kirjutada, kui lapsed magavad. Aga eks see sõltub ikka sellest, kui pikalt perspektiiv parasjagu ees seisab. Sest kas igaviku seisukohast on hüvelisem ohverdada uneaega Plotinose lugemisele või aruannete kirjutamisele, mis?

Siiber

Tegelikult juhtus see lugu juba enne Craft Conference'i. Nimelt tuunisin ahju uue slepe metallist siibrikäepidet (vt pildilt) ja demonstreerisin oma saavutust lapsukestele, ise uhkusest pakatades, et mul ikka kodus papa pärandusest ribake kasetohtu varuks oli ja et mul oli ka piisavalt pärandtehnoloogilist teadmist, et see kuumas vees pehmeks teha ja ümber käepideme rulli sättida ja et ma üleüldse tean, et kasetoht on selleks otstarbeks väga hea materjal (mamma seatuhlikeedupoti sangade ümber olid ka kasetohurullid).
Varateismelisem lapsuke vaatas seda ja õhkas Maie ja Valduri häälega: "...ja naisterahvast, kes valdaks kodukaunistamise kõrgeid kunste!"* Tõepoolest, nad on minult ikkagi midagi õppinud ka! Kui mitte muud, siis lollide naljade tegemist.

--------------
* Kes ei tea, siis see on tsitaat kodumaisest kunstilisest filmist "Vanad ja kobedad saavad jalad alla", kus Maie ja Silvi arutavad, et Väinole tuleks tema lagunenud maamajja tutvumiskuulutuse abil perenaine leida.

Craft Conference

Sulnis.
Pärandtehnoloogiakonverents ja sealne saak.
Veerud on veel lugeda, siis on kogumik ka valmis.
Ühtlasi sain kinnitust, et pärandtehnoloogia ja keskkonnaajalugu on võimalik kokku painutada, ei pea kahel rindel sahmima nagu mingi skiso.

Tervitus tulevikku

Tervitus tulevikku: Eesti autorite kodanikuluulet / koostanud A. Eelmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. Pühendatud SSOR 50. aastapäevale. Siinesitatud luuletus paelus mu tähelepanu kui võimalus praktiseerida 'toxic discourse' laadis lugemist: esmalt külvab lennuk mürki; varem külvas pomme; veelgi varem oli aga pastoraal (aga ülelendavad masinad on selle juba nagunii sõelapõhjaks lasnud). Omal ajal loeti seda küllap ülesehitustöö vaimus - aga vbl ka lihtsalt kui maalikunstniku mõtisklust, kes seda teab. 

Aga muidu hämmastav raamat, mille kaante vahel on kenasti koos Betti Alveri leinaluuletus 1942. aastast ja Vladimir Beekmani värsid, milles ta soovitab ka enkavedeelastest ikkagi meenutada eelkõige head. Ma ei oska võtta seisukohta, kas raamatu koostaja August Eelmäe oli sihukest kombot luues täitsa loll või väga küüniline. Aga vbl polegi vaja. Ehkki kripeldama jääb sel juhul ikkagi, et ma ei mõista ajastu vaimu (vaibi, öeldaks tänapäeval). 

Tume öko

Kliimasoojenemise käegakatsutavad viljad vanematekodu sauna nuka tagant.
Milliseid meetmeid võtan?
Ehitan endale ka sauna ja toon selle nuka taha nimetatud viljapuu pistikoksa.
Dark ecology on selle asja nimi teooria keeles.

Semiootika ja vetikateadus

Teaduskonverents on ka oma olemuselt ikkagi lugude jutustamise võistlus. Või pigem pidu, sest peaauhinda parima ettekande eest ei anta, aga parimaid jutustajaid tunnustatakse eravestlustes. Seekord oli selline ’environmental humanities in the making’ konverents, kus enamus inimesi (väheste eranditega) ikka kompaski oma jutustamislaadide piire ja – mis väga haruldane – proovis täitsa tõsiselt teistega ühist keelt leida, „hääli ühte käima“ panna. Ja tegelikult ikka ju jagati auhindu ka, näiteks artikliauhinna said tüübid, kes juba viimased viis-kuus aastat on Islandil sihukest erialasid lõimivat ajaloo-uuringut teinud; mõned aastad tagasi käisid sellega kitsamal ökumökude konverentsil ka, juba siis tundus mulle, et jube õiget asja ajavad.

Liiga palju armastust

"Sai nutta ja naerda," nagu ütleb vilunud teatriarmastajast tegelane Kiviräha teoses "Maailma lõpus".
Minul seekordsele teatrielamusele küll midagi ette heita ei ole; näitlejatööd olid igatahes paremad kui eelmisel tudengitööl. Teatrikülastaja M. minu kõrval igatahes kihistas vahetpidamata ja kinnitas muudkui, et "no täpselt nagu muhulased!" ja lõpuks oli ikka liigutatud ka. Mina mõtlesin selle viimase etüüdikese puhul, et see on ikka huvitav, et kultuuriliselt korrektne on kannatada mitte nälja ja janu, vaid armastusepuuduse käes (ja seda ka vestluspartnerilt eeldada) - või oli see ikka juba vanal Tšehhovil sellise topeltmänguna algusest peale plaanitudki? Ja kui jah, siis mitmekordne vale see narratiivitehniliselt võttes ikkagi on? Kahe-, kolme- või enamakordne? Aga arvutamises ma siiski väga kaugele ei jõudnud, enne lõppes teater otsa.

Kuidas teha värsse

Pakin lahti vana ajakirjaniku raamatukogu riismeid. Oi, igasugu huvitavat ja väärtuslikku kraami on seal! Pühendustega raamatuid, ja Eesti kirjanduse ajaloo hallid köited, mis mul just puudu olid. Aga ka sellised valgustuslikud teosed, nagu meie kirjandusteaduse vanade esistalinistide Sõgla ja Pälli artiklite kogumikud, näiteks. Ja siis Majakovski "Kuidas teha värsse" Aira Kaalu tõlkes (1958; algupärand 1926). Seda lugedes on näha, et ega see Majakovski ise ikka tegemise teoreetilise poolega tõepoolest kursis ei olnud, tehnilisi termineid loobib ta siia-sinna, nagu jumal juhatab, aga kui ise oma võtteid kirjeldab, siis neidsamu sõnu kasutada ei oska. Aga ega pole ju tarviski, sest nagu ta korduvalt rõhutab, kirjanduse loomisel on esmatähtis sotsiaalne tellimus ära tunnetada, kõik muud vahendid ja vormid tulenevad sellest. Esteetiline mõju on kuskil kolmanda- kuni kuuendajärguline.
Iseenesest heidab see väga selge valguskiire kunagisele Eduard Pälli - Maie Kalda vahelisele vastasseisule, kus Päll esindas just seda sotsiaalse tellimuse ülimuslikkuse seisukohta ja Maie hoidis jonnakalt kinni teose kunstilise väärtuse hindamise vajalikkusest. Ütle nüüd.

Olemata jäämise poeetika

Oh, kõige ilusamad on need asjad,
mis jäävad olemata
...
Oh, kõige ilusamad

Mul on need paar rida juba mitu aega lauasahtlis seisnud ja aeg-ajalt on tunne, et sinna peaks midagi veel lisama, kas siis enne või pärast viimast fraasi, aga kõik täpsustused tunduvad lõppeks siiski pehmelt öeldes liiased. Et siis pigem juba nii, nagu on, sihuke, ehm, noh, lõpetamatuse poeetika või nii.

...mida koi ei söö

Installatsioon "Kis teitele siis kujub, kui mind änam põle". Pilt on kehva, aga ega see tunne ka parem pole, kui kudujat enam pole, aga koid on.

Mamma ja mina

Täitsin oma ammuse unistuse ja lugesin läbi Aira Kaalu noorpõlveromaani "Mamma ja mina", kuna ahju remondiga seoses teises toas ööbimise tõttu osutus see mugavasti käeulatuses olevaks. Või noh, pigem siiski jalaulatuses, sest väikelast kantseldades on mitmeidki haaramisliigutusi otstarbekam teha varvaste kui sõrmede abil.
Põhimõtteliselt on tegemist keskkooliplika igava ja küündimatu plämaga. Ma tõesti ei kujuta ette, mis imesid see vaene toimetaja tegi, et seda "Looduse" kroonise romaani sarjas 1939. aastal avaldada õnnestus. Pikendatud kordustrükk 1978. aasta "Kodunurga laastude" III osas on muidugi loogiline, kes siis teenelist kirjanikku saab takistada. Aga selle asja hindamatuks väärtuseks on detailsed etnograafilised kirjeldused - heinateost, rooõsumisest, hanekarjatamisest, isegi Väina tammi avamise pidustustest, ja seda märksa üksikasjalikumalt kui Raissa Kõvamehel. Silmapaistev kodulooline allikas, igatahes!

Argipoeesia

no ei saa nii toredat kirja enese teada pidada, no ikka on ju nagu luuletus

*

ja poes ei läind sul kümps, boheem

tshekil oli peaegu 12

 ja ka kogred ka ei tulnud ise

raha hambus, igal ühel 70 senti, sest siis olnuks kokku kümme küll

appi, tänapäeval peab igale kirjale juurde lisama, et ei ole luuletus

ei ole

lihtsalt luule on nii alla käinud, et kõik juba paistab taotluslik

aga ei ole

Profiilipilt

Sain emadepäevaks sellise profiilipildi (tehnika: valmis pannkoogitainas plastpudelis, naaberkülast toodud puudega köetud pliit - nii et jälle mitte päris 100% öko). Ühest küljest tekkis kohe kiusatus see ka omale FBsse profiilipildiks panna, aga teisalt jälle mõtlesin, kui palju igasugu välkareid ja muidu tõsimeelseid sõpru mul seal on, kelle see võiks kuidagi ää ehmatada. Tõestisündinud on ju lugu sellest, kuidas Adeele Püss blogimaailmast disklahvi sai, sest pühendunud kokandushuvilised olla tema (muidu ju täitsa tervemõistuslikest, rääkimata sellest, et mullegi sügavat südamelähedastest) toidusoovitustest ennast kuidagi häirituna tundnud. 

Minevanädalases Prima Vista "naljast kaugel" teemalises vestlusringis kerkis esile mõte, et nalja, sh poliitiliselt ebakorrektset nalja, saab teha nende seas, keda sa usaldad, s.t kes saavad aru, millal sa teed nalja ja mida sa tõsiselt mõtled. Ja ses suhtes globaliseeruv suhtlus nivelleerib selle muidugi sajaga ära. 

Nii et jah, nii ta on - oma seitset blogilugejat usaldan rohkem kui oma seitsetsadat feissarisõpra. 

Teaduspoeesia

jaa,

eesti keeles

ja võib olla suunatud Eesti Teadusagentuurile,

aga võib olla ka lihtsalt Kinnituskiri

sihuke leitud luuletus tänasesse hommikusse.

ega seal teadusrahataotluse juures väga palju rohkemat eesti keeli öelda saagi. Isegi taotluse esitamise keskkond soovitatakse ingliskeelseks keerata, et miskit tähtsat kahe silma vahele ei jääks.

aeglasel tulel küpseb kaks eesti identiteeti puutuvat taotlust, kõik puha inglise keeles kirja pandud. kognitiivne dissonants.

Tasa, vaikselt sõudvad pilved

Vana arm ei roosteta. Smuuli "Lasud Kuivastus" ja Vaarandi "Alla Mari" on olnud mulle tuttavad teosed juba varasest lapsepõlvest. Nüüd siis ka Lennuki/Kaldi "Tasa, vaikselt sõudvad pilved". Üldiselt oli kõik kena: mees- ja naistegelaste sisuline osakaal üsna võrdne, asjakohased laulud, oluline sisu. Saal oli täis, sh Saaremaa kohta märkimisväärset hulka koolinoori.
Mõlemi naistegelase juures oli küll paar möödapanekut. Iseäranis häiris mind see, et positiivne naiskangelane kasutas vale kudumisvõtet (koolihariduse mõjulist, mis levis saartel alles 20. sajandi lõpupoole; varem kooti algupäraselt paremalt nimetissõrmelt üle visates) ja tal oli rätik valesti pähe seotud (sihuke dajarka-stiil tuli alles kolhooside ajal; traditsiooniliselt mõistlik on ikka rätik lõua alt kinni siduda. Aga see viga tehti juba "Kirjades emale", ju see on kuidagi süstemaatiline). Samuti pole ajastuomaselt usutav krellrohelise sooniku kudumine, ikka valget otsevarrast oleks võind.
Negatiivse (et mitte ütelda saatanliku) naistegelase puhul oli teksti autoril segi läind, kumb on naisterahva vernakulaarne ja kumb ametlik-revolutsiooniline nimi (Alla Mari vs sm. Ellam), seega kaotas osa oma usustavusest ka tüüpstseen sama naisterahva poolehoiu pärast võitlevast vastandlikust meestegelaspaarist (vrd Tulivesi, Jäine lagendik, Randlased).
Ja lõpus jäi kogu vastutus kuidagi nagu just selle üheainsa deemonliku meestegelase õlule; Alla Marile anti vähemalt veel võimalus postuumselt ütelda, et ta ei kahetse midagi (mis vastab üldjoontes minugi ettekujutusele sellest, kuidas see asi olla võiski). Ehkki ässitamise sisu nagu ei läinud üldse kokku sellega, mille üle mehed ise tegelikult kurtsid - aga vbl see asi ei olnudki nii koherentne, et piisaski lihtsalt ässitamisest; nagu lastakse leebelt öelda ühel jää alla aetud mõisnikul, et neil meestel käisid tunded sedakorda paar sammu mõistusest ees.
Lõpetusega oli ka muidugi see asi, et minu maitsele oleks piisanud, kui olekski lauluga lõppenud, mitte sealt veel edasi mingeid tagantjäreletarkusi esitatud, aga kuna tegu on ikkagi osaliselt rahvavalgustusliku projektiga, siis ju võib sedasi ka olla.
Eelpoolmainitud puudusi kõrvale jättes oleksid minu kaks tagasihoidlikku soovitust
1) Kuressaare Linnateatrile mängida seda tükki ka suvelavastusena ja
2) igasuguste teatriauhindade žüriide liikmetele see tingimata ära vaadata.
*
Väga pikk postitus tuli, aga eks mul oli võimalus tagasiteel tund aega omaette vaikselt mõtiskleda kah.

Uusi teateid Tenerifelt

Ehkki eelmine käik maailmameres asuvale sõsarsaarele toimus tunduvalt õpetatumas õhkkonnas, avardas äsjane silmaringi siiski rohkem. Noh näiteks, et 1) Kanaari saarte algasukad olid tegelikult berberi päritolu kitsekarjused, kes 2) leiutasid kama (röstitud teraviljapuru kitsepiimaga) ja 3) teivashüppe (kasutades vulkaanilistes mägedes lõhandike ületamiseks pikki puidust tokke).
...seekord spordiuudistest kõik; jätkame seriaaliga "Alpimaja".

Joonis. Millimallikad saarestiku parimas loomaaias. Väga tšill vaatepilt. Vastava ala sissepääsu juures on klaasseinaga labor, kust on näha, kuidas millimallikaid tehakse.

Tunked lubjalaigulised

Selline agittrükis tuli välja kalapoe pealt. Sisaldab äsjase sünnipäevalapse Juhan Smuuli luuletust müüri laduvast neiust, kellel on küll raske, aga oma tulevaste laste nimel ta kannatab. Saladuseks jääb siiski, 1) kuidas saab fotot teha kahekesi ja 2) kui ulatuslikku ja mis laadi seeriat indikeerib rooma number neli plakati ülemises paremas nurgas.

Kuni armastus peale tuleb

Jaa, kena raamat. Juba ammu ootasin, et millal see meie merega piiratud aladel laenutusse tuleb. Keegi juba kuskil kirjutas, et kui korraga läbi lugeda, võib mürgituse saada. No ma pühendasin küll tänavuse luuvalupäeva ausalt sellele teosele (eks olen ka varasematel luuvalupäevadel just punaseid raamatuid läbi lugenud, nt Õnnepalu "Raadio"), mürgitust ei saanud, aga ju see sõltub ilmselt sellest seedetüübist kah. Raamat on kujundatud nagu kommikarp, sisu on ka selline pisikeste magusate kommikeste rodukene, aga ega mulle meeldibki kogu šokolaad korraga sisse vohmida, kui juba kuskil volilt antakse.
Natuke sarnaneb Leelo Lauritsa "Kütioru tillukestele asjadele", ehkki seal on rohkem ruumi ja loomi ja maastikku kui inimesi (ja see on sinine raamat). No igal juhul on kena, kui intelligentsed naised eneste ümbrust jälgivad ja tähelepanekuid teevad ja seda kirjalikult kaasinimestega jagavad.
Ja teose pealkiri tuleb ühest vanast ravimtaimeraamatust, kus soovitatakse leeskputkevannis liguneda kuni soovitud seisundi saabumiseni. Sellel leeskputkel on tegelt ilge kassikuse hais ja ühtlasi usutakse teda ka maja ümbert usse peletavat. Mitmekülgselt hea taim niisiis, leidub minulgi majanuka juures puhmake.

Perepilt

Uue aasta alguse puhul sissejuhatuseks üks kohaliku kunstimeistri käsitööna valminud perepilt (tehnika: muffin, piparkoogiglasuur). Näha on niisiis pesa, kus kõige pisem valge tutsuke on pesamuna. Kunstimeister ise on kujutatud NW suunal, minu isik paikneb suure tõenäosusega keskel, hra abikaasa vahetus läheduses, kui eeldada, et tutsukese suurus vastab referentsisendi suurusele reaalsuses. Aga eks ta tõsi ole, et suur venna on juba umbes sama suur kui ma isegi.